Saaremaa ringkonna ajaloost

Naiskodukaitse loomise lugu Saaremaal ulatub 1925. aasta jaanuarikuusse, mil kogunesid Kuressaare linna agaramad naistegelased ja kaitseliitlaste abikaasad ühes juhtivate kaitseliitlastega nõupidamisele, kuidas abistada malevat esimese peo – vabariigi aastapäeva – korraldamisel. Otsustati korraldada einelaud annetatud toiduainetest ning osa võtta ka jõudumööda peo eeskavast.

Väljaandest „Naiskodukaitse 1925-1933“ võib lugeda, kuidas järgnevail nädalail oli käimas kibe töö,  samaaegselt peo ettevalmistustega organiseeriti käsitööõhtuid, millel valminud esemed läksid loterii-allegrii korraldamiseks. Sealt saadud tulu otsustati kasutada langenud saarlaste mälestussamba heaks. Alustati ka allkirjade kogumist Kaitseliidu meeste abistamise komitee asutamiseks ning ühtlasi käisid läbirääkimised Tartu ja Võru samalaadsete organisatsioonidega. 

Sünni päev 8. detsember 1925

16. detsembri 1925 aasta Meie Maa annab aga juba teada, et „Kuressaares Kaitseliidu naisorganisatsioon loodud“, et „Kodukaitse ühingu Kuressaare jaoskonna asutamine oli 8. detsembril. Koos oli umbes 80 naistegelast, kes nõusolekut avaldasid kodukaitse tööst osa võtta. Valiti 5-liikmeline juhatus : pr L. Mikk (esimees), pr G. Aleksandrowa (abiesimees), prl Kalm (laekahoidja), prl Waldman (sekretär), pr Koel (ametita liige).“

Ajaleht märgib ka, et esimeses järjekorras kutsuti ellu sanitaar- ja majandusosakonnad ja pidutoimkond ning et uusi liikmeid võetakse veel vastu. (Hilisemas kirjapildis on Kuressaare jaoskonna asutajaliikmetena märgitud: Leida Mikk (esinaine) ning Lidia Kalm, Karin Koel, Margarete Valdman ja Glafira Aleksandroff).

Hilisemates ülestähendustes on küll Kuressaare linnavalitsuse saalis toimunud koosolekul Naiskodukaitse asutajaliikmetena märgitud 64 naistegelast, kuid tõenäoliselt võis ka osalejaid-huvilisi olla esialgu rohkem.  Siiski on toonased numbrid tänapäevases mõistes ülisuured, eriti, kui arvestada, et Kuressaare linnas elas toona neli korda vähem inimesi kui praegusel ajal. Kui arvudest veel rääkida, siis 1933. aastal oli Kuressaare jaoskonnas liikmeid 123, Saaremaa ringkonnas kokku aga 748. Naiskodukaitse likvideerimisel 1940. aastal oli Saaremaa ringkonnas liikmeid 900.

1940 - 17 jaoskonda

Enne okupatsiooniaega tegutses Saare maakonnas 17 Naiskodukaitse jaoskonda. Allpool on need ära toodud koos asutamisaegadega:

Kuressaare 8.12.1925

Kihelkonna 21.11.1926

Kärla 4.11.1928

Laimjala 30.03.1930

Leisi 21.03.1926

Loona (Kaarma) 22.04.1928

Lümanda 05.05.1929

Vaivere 17.12.1933

Maasi 09.01.1928

Muhu 08.01.1928

Mustjala 25.03.1928

Pihtla 04.08.1929

Randvere 23.04.1932

Salme 21.03.1926

Torgu 24.11.1929

Uuemõisa 10.01.1928

Valjala 16.12. 1928

Nii tegutsesid Naiskodukaitse jaoskonnad esialgu Kaitseliidu üksuste juures, pidasid omavahel küll sidet, kuid kui Marie Bondartschuk (Laurits), kellest oli 1927. Aastaks saanud Kuressaare jaoskonna esinaine, käis 1927. Aasta suvel Tartus Kaitseliidu päeval peetud naisesindajate koosolekul, tuli tal mõte kokku kutsuda ka Saaremaa jaoskondade esindajad. Nii moodustati 21. Augustil 1927 kolmeliikmeline „Kodukaitse Saaremaa Keskkoondis“, millest hiljem kujunes välja ringkonna juhatus, esinaiseks valiti Marie Bondartschuk.

Esinaised

Enne okupatsiooniaega oli Naiskodukaitsel Saaremaal kaks esinaist (1933. aastal täitis mõnda aega küll esinaise kohuseid ka Ida Goldberg, kuid tema tegevus sellel kohal jäi väga lühiajaliseks): Marie Bondartschuk-Laurits ja Lidia Kalm.

Esimene esinaine

Marie Bondartschuk-Laurits-Svensson

Marie Bondartschuk-Laurits-Svensson sündis 10. aprillil 1891 Läänemaal Võnnu vallas Jõesses (Naiskodukaitse tegevuses oli ta tuntud Bondartschuki-nimega, Laurits oli tema neiupõlvenimi, mille ta pärast nimede eestindamist tagasi võttis ning nime Svensson sai ta paguluses abielludes).

Kahjuks on Saaremaa ringkonna esimese esinaise isikust väga vähe teada. 1937. Ilmunud Saaremaa ühiskonnategelasi tutvustav vihik nimetab teda üheks tuntumaks naistegelaseks Kuressaares, kes tol ajal oli juba tihedalt seotud Punase Risti tegevusega, seda ennekõike Punase Risti kangakudumistöökoja organisaatorina ning rahvariiete propageerijana.

Bondartschukile kuulus ka kinnistu Pikal tänaval (praeguse vanalinna kooli vastas, kus 2011. aasta 13. sept avasid naiskodukaitsjad annetuste toel valminud mälestuskivi), mida tunti Pidula kojana. Majaomanikuna kandideeris Bondartschuk 1930 Kuressaare linnavolikogusse esimese naiste nimekirja esinumbrina. 

Bondartschuk loobus Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna esinaise kohalt väidetavalt tervislikel põhjustel 1933. aastal, mil esinaise kohuseid täitis esialgu Ida Goldberg, tema järel sai esinaiseks aga Lidia (Lydia) Kalm. 30ndate aastete lõpul kolis ta Vormsi saarele, kus elas tema õepere ning kuhu talle ehitati maja, mis on siiani säilinud. 1944. aastal õnnestus tal põgeneda Rootsi ning on maetud Fallköpingi kalmistule.

Esinaine 1933-40 – Lidia Kalm

Lidia Kalm oli Naiskodukaitse Kuressaare jaoskonna asutajaliige.  Naiskodukaitse kujunemisel ülemaakondlikuks organisatsiooniks valiti Kalm ringkonna juhatusse (tema ametiks sai olla laekur). Nii oli ta ringkonna juhtimisega seotud kogu ennesõjaaegse aja.

Lidia Kalm oli pangaametnik, kes samuti läks punase terrori eest üle mere Rootsi. Tema tuhk on puistatud Stockholmi Metsakalmistu Mälestussallu.

Tegevus 1925-1940

Naiskodukaitse tegevus Saare maakonnas oli jaotatud tänapäeva mõistes erialade järgi. Nagu juba eelpool öeldud, otsustati juba esimesel koosolekul  ellu kutsuda sanitaar- ja majandusosakonnad ja pidutoimkond. Viimase ametlikuks nimetuseks võiks pidada propaganda toimkonda, kuigi ametlikult propaganda eriala ellu ei kutsutud, sest propagandatöö jäi maleva kanda ning Naiskodukaitses tegid tööd juhatuse liikmed ning ennekõike ringkonna esinaine. Majandusala juhtis Marie Bondartschuk, sanitaarala õde Alvine Trey, pidutoimkonda Ella Tilling. Sanitaarala töötas maleva arsti dr V. Hoffmanni ja ringkonna arsti dr Linda Juhkami üldjuhtimisel, lisaks said hoo sisse noorte-, spordi- ja karsklusrühmad.

Tegevus oli väga aktiivne. 1933. aastaks oli sanitaarabi antud Kaitseliidule 75 korda, väljaspool Kaitseliitu aga 66 korda. Majandusrühmad olid samal ajal toitlustanud 3800 kaitseliitlast 1300 krooni väärtuses. Kui maleva suurematel manöövritel tuli naistel toitlustada 400–800 meest, siis väljaspool KL-i loetakse suurimaks Saaremaa laulupeol korraldatud einelaud paarituhandelisele külalisperele. Tähelepanu vääriv oli ka Vabadussõjas osalenute kokkusaamine Muhus, kus Muhu jaoskonnal tuli hoolitseda ligi tuhande mehe kõhutäie eest.

Spordirühmad tegutsesid peamiselt rahvatantsude, suusatamise, võimlemise ja ujumise aladel. Karskusrühmi oli nelja jaoskonna juures (nemad korraldasid ka emadepäeva ja jõuluüritusi, abistasid vaeseid ja puudustkannatavaid kodanikke). Kodutütarde organisatsioon, mis enne okupatsiooniaega oli Naiskodukaitse eriorganisatsioon, tekkis Saaremaal 1928. Aastal, siis nimetati seda veel Hellakeste organisatsiooniks, mis töötas gaidide põhimõtete järgi. Ringkonna noorte vanem oli 1933. aastal Ella Tilling.

Kohalikud kultuurikandjad

Kui Rootsi kuningas Gustav V 1929. aasta juunikuus Tallinnas käis, said erilise tähelepanu osaliseks Saaremaa naiskodukaitsjad oma ilusates rahvariietes. Toonane Saaremaa Teataja toob ära meie naisi kiitva hinnangu: “Tallinnas said saarlased üldise tähelepanu osaliseks. /.../ Kaitseliitlaste vägev paraad möödas, avaldas ta (Gustav V ) soovi kodukaitse naisi tervitada. Ta astus tribüünilt alla ja sammus otsejoones Saaremaa naiste ette, vaatles nägusaid Muhu seelikuid ja kõrgeid Mustjala kübaraid. Saades teada, kust naised pärit, tähendas kuningas, naerdes: “Ilusad kostüümid... kaunid tüdrukud...” /.../ Kõige suuremate kiiduavalduste osaliseks said Saare naised ka staadionil ning Estonias, kus esineti rahvatantsudega. Neile hüüti elagu, mängiti tušši.”

Saaremaa naiskodukaitsjatel oli au osaleda ka 1930. aastal Poola presidendi külaskäigu pidustustel Tallinnas.

Rivis 100 naist

Kui president Konstantin Päts tegi 1939 ametliku visiidi Saaremaale, oli see tähtis sündmus ka naiskodukaitsjatele. Sündmustel osalejate ja nende järeltulijate mälestuste järgi käis enne presidendi tulekut agar helesiniste kleitide õmblemine ja selgapassimine ning paraadil, mis korraldati Saaremaa maleva 20. ning Naiskodukaitse 10 aastapäeva puhul, oli rivis üle saja naise.

Naisomakaitse tegevus Saaremaal 1941/1942
 

1941. a. oktoobrikuus kasvas, lähtudes tegelikest vajadustest kohtadel juba loodud Omakaitse liikmete toitlustamiseks välja Naisomakaitse-organisatsioon, mis koosnes peamiselt endistest NKK liikmetest, kes olid punavõimude poolt vangistamata või küüditamata jäänud.

Naisomakaitse asutamiskoosolek toimus Saarte Omakaitse juhi kpt. V. Raidi algatusel 3. oktoobril 1941. a. Kuressaares. Organisatsiooni juhatus valiti ja kinnitati Saarte Omakaitse juhi poolt ametisse koosseisus: Esinaine - Selma Sepp, esinaise abi - Salme Kukkur, kirjatoimetaja - Elisabet Kane, laekur - Maria Kallas, toitlustusjuht - Natalia Kapsi, toitlustusjuhi abi - Marta Kesküla, sanitaarjuht - dr. Ellen Pöhl.

Peale Kuressaare tegutsesid Naisomakaitse jaoskonnad veel Leisis, Valjalas ja Pihtlas, kusjuures jaoskonnad töötasid juba ammu enne NO maakondliku organisatsiooni ametlikku loomist. Kokku kuulus Saaremaa Naisomakaitse-organisatsiooni umbes 250 liiget. Suurte vastuolude tõttu Saksa tsiviilvõimudega, mis pärast Saksa rindeväeosade lahkumist Saaremaalt tegevusse asusid, saadeti vabatahtlikkuse alusel loodud Omakaitse-organisatsioon Saaremaal aastavahetusel 1941/1942 laiali ja koos sellega ka Naiskodukaitse.