Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna arengulugu

Organisatsiooni likvideerimise käigus õnnestus ringkonnale kuulunud varad (voodid koos voodivarustusega, sanitaar-paunad, köögi- ja sööginõud, arstimid, sidumismaterjalid, lauapesu, vaibad ja sularaha – kokku 3000 kr väärtuses) üle anda kohalikule Punase Risti osakonnale, koolidele, tuletõrjeühingule ja maavalitsuse tervishoiuosakonnale. Tõsi küll – mõnel pool jäädi üleandmisega hiljaks ja varad läksid vähemalt kohalikele elanikele kaduma.

Arreteerimised ja küüditamised 1940. ja 1941. aastal
Esimestena "kadusid" 1919. aasta Saaremaa mässu mahasurumisel osalenud reservohvitserid n-ltn Karl Tamm, kpt Vassili Kask, lpn Vahur Valvas jpt koos naiskodukaitsjatest abikaasade ja ülejäänud perekonnaliikmetega.

Järgmise ebasobiva grupina koheldi kogu KL ja selle eriorganisatsioonide juht- ja liikmeskonda, kes juba 1941. a kevadeks olid enamjaolt arreteeritud, üksikud ülejäänud juhatuste liikmed aga avalikust elust isoleeritud.

Esimese suurküüditamine toimus Saaremaal 14.06.1941 ja selle käigus ei õnnestunud mitte kellelgi arreteerituist pääseda. Kuid teisest, juba 1. juulil korraldatud küüditamisest, osates juba aimata punavõimude kavatsusi, õnnestus paljudel end kõrvale hoida kas metsa peitudes või elukohast eemale hoidudes. Nii vältis punast terrorit ka pr Hilja-Lisette Peep, ringkonna aseesinaine 1940. aastal, kes lahkus õigeaegselt Läänemaale oma isatallu, kus suutis vabana üle elada nii peagi alanud sõja kui ka sellele järgnenud mitme võõrvõimu pikad okupatsiooniaastad.

NKK Saaremaa jaoskondade esinaistest küüditati esimesel punavõimu aastal Venemaale ligi pooled koos peredega: Alide Kuut – Salme jsk, Enna Kask – Torgu jsk, Margot Koel – Kihelkonna jsk, Olga Kaar – Lümanda jsk, Anne Altosaar – Leisi jsk, Evgenie Rauk – Valjala jsk ja Anastasia Meier – Laimjala jsk. Nii nagu eeltoodud jaoskondades, laastasid repressioonid ka KL Saaremaa Maleva, NKK ringkonna ja Kuressaare jsk juhtkondade ridu. 1941. aasta kevadeks-suveks olid arreteeritud kohtupristav, reserv-kapten A. Sepp, Kuressaare linnapea J. Perens, reservleitnant K. Sepp jpt. Peagi said sama saatuse osaliseks nende abikaasad Naiskodukaitsest, samuti pr A. Lulla Kuressaaare jaoskonnast koos abikaasaga. Enamik neist jäigi Venemaale – tundmatutesse haudadesse ...

Naisomakaitse (NOK) tegevus Saksa okupatsiooni perioodil
21. septembril 1941 kell 10.20 marssisid koos Saksa sõjaväega Kuressaarde linna pärast peetud võitluses osalenud saarlased. Veel enne seda aga oli Kuressaare valla sekretär Henn Niit heisanud koos kaaslastega linna raekoja torni Eesti rahvuslipu.

Juba kella 14.00-ks kuulutati välja Omakaitse-organisatsiooni asutamiskoosolek raekojas ja kell 16 suundusid vaid kaks tundi tagasi loodud Omakaitse (OK) liikmed oma esimesi ülesandeid täitma. Ning taas koondusid oma isade, poegade, meeste ja vendade kõrvale nii nagu alati saare naised.

Kohtadel kujunes OK ringkondade juures NOK kui organisatsioon välja 1941. aasta lõpuks, lähtuvalt ülesannetest ja vajadustest. Keskseks NOK üksuseks sai Kuressaare jaoskond, mis pidas oma asutamiskoosoleku OK I ringkonna juhi kpt V. Raidi ettepanekul juba 3. oktoobril. Selle tulemusel määras Saarte OK juht oma käskkirjade nr 6 ja 7 (vastavalt 8. ja 10. oktoobrist 1941) alusel ametisse Saarte NOK juhatuse koosseisus: Esinaine – pr Selma Sepp, esinaise abi – pr Salme Kukkur, kirjatoimetaja – pr Elisabet Kane, laekur – pr Maria Kallas, toitlustusjuht – toitlustusjuhi abi – pr Marta Kesküla, sanitaarjuht – pr Dr Ellen Pöhl.

NOK esmaseks ja peamiseks ülesandeks linnas oli toitlustamine OK sööklas alates 10. oktoobrist kuni 8. detsembrini 1941, mil Saarte OK sakslaste survel eestlastega tekkinud vastuolude tõttu faktiliselt likvideeriti. Kogu naisomakaitselastest koosnenud sööklapersonal oli tegutsenud tasuta ja pälvinud külastajate suure tänu ja tunnustuse. Teise tegevusalana toetas NOK puudustkannatavaid kodanikke ja viis läbi korjandusi nende abistamiseks.

Tegevusperioodi lõpus kuulus Kuressaare NOK organisatsiooni 61 liiget.

Paljudes kohtades, näiteks Leisis, Valjalas ja Pihtlas olid NOK üksused loodud kohe peale sakslaste saabumist ja ära ootamata juhtnööre keskusest, iseseisvalt organiseerunud ja juba enne nende ametlikku registreerimist asunud tegutsema kohalike OK üksuste toitlustamisel. Nende ametliku tunnustamiseni ei jõutudki mujal kui Pihtlas (Saarte OK juhi Käskkiri nr 23 08.11.1941), kus jaoskonda kuulus 11 naist.

Et Saaremaal ei tuntud puudust aktiivsetest naistest, hoolimata hiljutistest punavõimude poolt toimepandud repressioonidest, näitab tõsiasi, et NOK liikmeskonna üldsuuruseks maakonnas oli 1941. aasta lõpukuudel umbes 250 inimest. Seega tegutses väljaspool Kuressaaret omaalgatuslikult ning "ülevalt" poolt suunamiseta üle 190 naise!

Faktiliselt jätkasid endiste naisorganisatsioonide NKK ja NOK liikmed organiseeritud tegevust ka peale NOK likvideerumist muudes organisatsioonides, näiteks Eesti Rahva Ühisabis ja mujal, lüües kaasa iga rahvuslikke huve edendava ettevõtmise elluviimisel.