Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020 Naiskodukaitse mälestuspäev 2020 Mu sammud märkamatult läksid üle jõe jäin ise siiapoole vaatama vaid jälgi neid kurbi virvukesi kõrvuti kui õed neid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi. (Piia Ausman) Koostaja: Leane Morits / Marina Liinar, Elva jaoskond ← Eelmine Tartu ringkonna Aasta Naiskodukaitsja 2019 nominent on REGINA KULLAMAA! Järgmine → Asendustöötaja nädal Tabiveres Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

26. aprillil 2020

Mu sammud märkamatult läksid üle jõe
jäin ise siiapoole vaatama vaid jälgi
neid kurbi virvukesi kõrvuti kui õed
neid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi.
(Piia Ausman)

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Kallid naiskodukaitsjad, head kaasamõtlejad!

Naiskodukaitse Tamme jaoskonna liikme Silvi Tenjese

kõne NKK mälestuspäeval 26. aprillil 2020. a.

„See aasta tuleb kevad teisiti,“ tõdes poeet1 ja tal olid selleks oma põhjused. Kuid ka meil on selle ütlemiseks oma põhjused. Mälestuspäeval meenutame neid naiskodukaitsjaid, kes mõrvati Siberis ja Eestis, kelle jaoks sel aastal kevadet ei saabunudki. Lubage mul mälestada ka neid kellegi esivanemaid, kes on pidanud lahkuma koroonaviiruse tõttu – ka neile ei tulnud seda kevadet.

Võib olla meie praegune kevad toob paremini esile laialdaselt tähelepanuta jääva asja – elu. Meenutame lahkunuid muutunud viisil, tekste lugedes ja kalmulistele mõeldes – on koroonaviiruse-kevad. Kõne, kus hääletämber värvib sõnu ja maalib pildi, on siin saanud teksti kaheldava kindlaksmääratuse. Aga taaskord meenutades: marmor mureneb, pronks paatub, kuid kirjutatud sõnad – näiliselt kõige hapramad kõigist meediumeist – jäävad püsima.

Aeg tuleb tulevikust ja läheb minevikku. Aeg tuleb minevikust ja läheb tulevikku. Aeg ei loe. Loeb koht, tegu ja armastus. Aja ronitaim vaid väändub mööda meie tegude ja kohtade vahvelsõrestikku. Me hoiame mälus, kuid koht aitab tugeda mälu valikuid.

Sõnadega me loome, kujutlusega kõnnime mööda mälumaastikku. Läheme Raadi surnuaiale, toetame mälu elavaid valikuid – asetame kõigile naiskodukaitsjatele ja toetajaliikmetele mõttes lilled ja läidame küünla, langetame pea, meenutame … Oleme jõudnud Alice Kuperjanovi hauale. Edasi liigume Marta Sildniku puhkepaika, siis Ida Mutso juurde; kõnnime koos, kuni jõuame Linda Saare juurde. Seejärel leiame end nõukogude e soviettide terroriohvrite mälestussamba juurest ja meenutame Salme Noort ning toetajat-auliiget Heino Noort. Liigume Ebba-Marie Sarali mälestuspaika. Nüüd läheme auliikme Linda Krafti kalmule. Mälestame äsja igavikuteele lahkunud Elvas sängitatud auliiget Asta Lukseppa, kes oli üks Naiskodukaitse sihikindlaid ennistajaid ja kõlbelisi hingestajaid taasvabas Eestis.

Terroriohvrite mälestussambal seisab In memoriam victimis terroris sovetici. See lause kõlab ladina keeles sujuvalt, näidates täpselt, millise ajajärgu võimurite terrori all kannatati ning põlistades end keele kaudu Euroopa kultuuriruumi. Meenutame neid, kes lasti maha Siberis, Sosva laagris 1941, aga ka neid pereliikmeid, kes lasti maha 1942 või Eestis Suvesõja aegu, nagu Linda Saar. Neid, kes pidid vaatama tõtt surma silmnäoga.

Mu silmad on kustunud.

Peame meeles ka neid naisi, kes vangistati, kes küüditati, samuti neid rohkem kui kolmekümmend tuhandet eestimaalast, kelle jäädavaks osaks sai sõnatus. Toimus ühe rahva massiline vägivaldne ümberasustamine. Üks rahvas, kes on kogenud kannatust, ja jäänud ellu.

Meie maailm on
kirsipuuõite kiuste
kannatusi täis.  
(Issa Kobayashi)

Idee saab alguse ühest inimesest. Kannatusi põhjustavad sõjad, mis kukutavad valitsejate troone ning purustavad kuningriike – needki olid algselt vaid ideed, mis endale tuge otsides kujunesid ühe inimese peas. Samas usk maailmariikide surematusse elab veel aastasadu ja -tuhandeid pärast seda, kui lihtsad ja karmid tõsiasjad on näidanud selle paikapidamatust. Põhjuseks on maailmariikide rajajate ja vahetute järglaste isikutest kujundatud võimas, legendaarsete mõõtmetega mulje, lausa kultus.

Ja tundub – inimhääl ei kaja
neis paigus enam iial, vaid
tuul läbi kivist aastasaja
lööb vastu musti väravaid.    
(Anna Ahmatova)

Samuti küpseb ülim kurjus ühe inimese peas ja südames – kadedus, kadedus ja saamahimu. Siis ta leiab viis omasugust, kellega koos plaani pidada, ja igaüks leiab veel viis väikese südameharidusega kasuahnet küünikut, kasulikku idiooti infomõjutustegevuse jaoks.

Koroonaviirus on üksi, siis leiab ta elava organismi, kes leiab viis järgmist …, seejärel kannavad nakatunud teda üha järgmiste juurde. On pandeemia. Ja maailm on muutunud.

Vait jäänud linnud – elav, rõkkav summ,
mets hääletu ja taevalaotus tumm.
(Jevgeni Baratõnski)

Kuidas Venemaal hakkasid kogunema salaühingud, viisikute võrgud, kuidas kerkisid esile sellised inimesed, kellest ei nähtud seal mingit ohtu, sellest kirjutab juba Fjodor Dostojevski oma Sortsides. Neil on alluvat taipu kuni kavaluseni. Nad on fanaatiliselt andunud nn ühisele asjale, tegelikult aga juhile ja ülemusele, toimides täpselt ette antud instruktsioonide järgi. Uskudes ühined sa väljavalitutega! Nad kui täidesaatjad on tillukese mõtlemisega, vähearukad, võõrale tahtele igavesti alistumist ihkava loomuga pugejad. Ja nad jõuavad pea iga uue juhi poole pöörata enne, kui kukk kolm korda laulnud on. Kui uskumisest saab tegevus ja selles tegevuses peitub nende arvates kõlbeline lunastus – sisemine identiteet murrangulise pöördega –, leitakse manasõnu loopides õigustus tapmiseks.

Aga need juhid – manipuleerijatest lummajad – pole kadunud vabaski ühiskonnas. Neid võimuahneid intrigaane on nii professuurides kui räpases äris – skeemitada, ähvardada, üle võtta, surmata –, neil on endiselt „Pobedaga“ partorgi ilmavaade, ülearenenud omakasupüüdlikkus ja alaarenenud huumorimeel, soov säilitada eripositsioon, soov astuda väljaspoole õigust. Selleks kasutavad nad enda konstrueeritud valeargumente ja sõnaks saanud ideed ehk ideoloogiat inimestega manipuleerimiseks.

Mis suudab süda hingesööbind alatuse vastu...                   
(Sa’di)

Süda suudab mõtlemise, armastamise ja tegutsemisega. Armastus vabastab keelepaelad – hing nõtkub nagu enne aegade algust.

Südame ümber võnkus vaikselt, kui nägin ühes majas Eesti ratsarügemendi pilte koridori seintel. Ka minu üks vanaisa oli kord rügemendis. Oli väga imelik tunne minna mööda koridori, kus esivanemad vaatavad suurte silmadega nagu Jaapani animetelt …

Vaba Eesti ajal sattusin ühel konverentsil Moskva teadlaselt küsima, miks tema Läände „ära ei hüpanud“, kui seda tegid tema kolleegid? „Keegi peab ju ka oma surnud matma,“ kostis ta. Kodune kasvatus, väärtushinnangud. Vanemate austamine, esivanematest lugu pidamine. Just nii me mõtleme oma lahkunud õdedest ja peame meeles nende lugu.

Kalmistud. Eestis on imelisi surnuaedu nagu Lähte või Kaansoo või Karja vana kalmistu Saaremaal, kus aeg seisab koos viltuste hauakividega ja sammal seob kõik rohelises pehmuses. Kuu heidab oma kindlameelset valgust ja puud seovad selle varjudeks, lehestik laikudeks nagu esivanemate silmavaade. Kõigil krüptopunaste mõrvarite hukatud naiskodukaitsjatel polegi Eestis rahupaika, kuhu lähedased saaksid minna. Kuid nende naiste elu ei ole tühi valge leht kõiksuse kirjaraamatus – tegelikkus on hetkeks kinni peetud sõnade abil. Sõna annab edasi seda, mida keha ei saa väljendada: olemuslikku valu.

 

Päikesekiir libiseb läbi lehestiku.

Tuule käes väriseb valge liilia – inimhinge sisse peidetud puhtus.

Ei muuda naise südant kulgev aeg ega tee seda teiseks aastaajad: naise süda paneb kaua vastu ega sure. On olemas midagi taevast veel kõrgemat ja merepõhjast palju sügavamat – ning see on tugevam elust, surmast ja igavikust. Lõpmatuse rüpest sündinud armastus langeb maale koos öö saladustega, see saab kindlaks vaid igavikulisuse läbi.

Mõrvatud naiskodukaitsjaid pole unustatud, kuid tapja hing – kui see tal üldse oli – suri selsamal silmapilgul.
Naiskodukaitsja, naine, abikaasa, ema, tütar igavikuteel –

õiglus kõnnib ta eel
õgvendab tema tee tasaseks
kilbiga õiglus ta eel pimedas
õiglus kõnnib ta eel.         
(Jonatan Ratoš)


1Henrik Visnapuu „Kolmas kiri Ingile“.

 


 

Inspiratsiooniallikad:

Ahmatova, Anna (1889–1966) 1990. – Raamatus Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam „Tähepuu varjus. Luulet“. Tlk vene keelest Doris Kareva, Kalju Kangur ja Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Raamat.

Ausman, Piia 2001. – Raamatus „Galeristi pühapäev. Peeter Mudist – akvarellid, Piia Ausman – luuletused“. Tallinn: Haus Galerii.

Baratõnski, Jevgeni (1800–1844) 1986. Sõnamatu sõna. Tlk vene keelest Kalju Kangur. Tallinn: Eesti Raamat.

D’Alfonso, Antonio 2006. Etnilisuse kaitseks. Tlk ingl keelest Reet Sool. Sarjas „Kaasaegne mõte“. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dostojevski, Fjodor M. (1821–1881) 1940. Sortsid. Tlk vene keelest I kd Jaan Kangilaski, II kd Juhan Lõhmus. „Kogutud teosed“ IX ja X. Tartu, Tallinn: Osaühing „Loodus“.

Gibran, Khalil (1883–1931) 2018. Murtud tiivad. Tlk araabia keelest Üllar Peterson. Sarjas „Bibliotheca Asiatica“. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Kobayashi, Issa (1763–1827) 2016. – Raamatus „Kuu männipuudes. Klassikalised haikud“. Koostanud J. Clements. Tlk ingl keelest Aron Kuusk. Tallinn: Koolibri.

Ratoš, Jonatan (1908–1981) 1996. – Raamatus „Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet“. Koostanud ja tlk heebrea keelest Kristiina Ross. Tallinn: Hortus Litterarum, Aviv.

Sa’di, Muslihuddin Abu Muhhamad Abdullah ibn Mušrif ibn Muslih (~1213~1219–1292) 1974. Roosiaed. Tlk pärsia keelest Haljand Udam. Tallinn: Eesti Raamat.

Scruton, Roger (1944–2020) 2018. Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad. Tlk ingl keelest Hardo Pajula. Tallinn: EKSA.

Steiner, Georg (1929–2020) 2008. Valik esseid. Tlk ingl keelset Triinu Pakk. „Loomingu Raamatukogu“ 33/34. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toynbee, Arnold (1889–1975) 2003. Uurimus ajaloost. Tlk ingl keelest Viktoria Traat ja Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa.

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe…
Miski ei kao.
Köidikud langevad, vermed jäävad,
ja mitte ainult unenäos,
millest väsinult ärkad…

Karl Ristikivi

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Ida Mutso (18.04.1896-27.10.1994)

Suur tarkus

tuleb tasa, tasa, tasa.

Saad aimu sellest alles ajaldasa.

Siis kõike kallist hoiad hinge ligi

Ja tunned, et Sul hing on ometigi.

On midagi, mis kiirgab soojust, sära

Ka siis, mil oled ise läinud ära.

Siis kallitest jääb keegi ikka kandma

Su elu teatetuld ja üle andma.

/Katrin Tammik/

 

Pr Ida Mutso sündis 18. aprillil 1896. a. 1939. aastal, kui Tartu ja Tartumaa ringkonnad olid veel eraldi, oli Ida Mutso Tartumaa ringkonna esinaine. 1940. aastal oli Ida Mutso jõudnud põgeneda Riiga, kus teda arreteeriti mitte NKK liikme vaid ohvitseri abikaasana. Pr Mutso meenutustest on teada, et tema Naiskodukaitses oleku ajal toimusid rohelised peod, osteti kaitseliitlastele vorme ning korraldati sissekeedukursusi. Ta pani naiskodukaitsjatele südamele, et naised peavad isamaa kaitsmist tõsiselt võtma, mitte lihtsalt tantsima ja ilusad olema. Pr Ida Mutso jäi oma elupäevade lõpuni tõeliseks daamiks. Isegi haiglas olles ei tohtinud talle ilma ette teatamata külla minna. Ta pidi olema jõudnud ennast enne korralikult riietada, meikida ning soengu teha. Pr Ida Mutso lahkus meie seast 27. oktoobril 1994.a.

Koostaja: Piret Konsin, Tamme jaoskond

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Linda Kraft (20.02.1922-10.02.2019)

Sa armastad seda maad,

Mis sulle elu on andnud-

mis su õigeid kui vääraid samm

on nurisemata kandnud.

Sa armasta seda maad,

Kiviklibust ja tuultele valla

ja tea, et päriselt iial

ta ei kao ega anna alla.

/V.Osila/

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Möödunud on natuke üle aasta, kui sängitasime mulda Naiskodukaitse auliikme Linda Krafti. Kuid ta elab edasi meie mälestustes. Linda Krafti mälestused, nii kirja pandud kui ka suusõnalised, on Naiskodukaitsele olulised. Need mälestused on üks osa meie alustoest. See annab meile kindluse, et me olime ja oleme olemas, sõltumata ajast ja sündmustest, mis toimuvad meie ümber.  Linda Kraft sündis 20. veebruaril 1922. aastal Sootaga vallas (nüüd Tartu vald) Lähte külas Pilli talu saunas. 8 aastaselt läks Linda Orge 6-klassilise algkooli. 1935. aastal astus ta Kodutütarde liikmeks ning oli oma kooli rühmavanem. 1938.  aastal kutsuti ta Naiskodukaitse liikmeks. Linda oli ka Sootaga Perenaiste Seltsi liige ning mängu- ja lauluseltsi Põhjala liige. Ta oli Sootaga Maanaiste Seltsi taasasutamise juures. Linda Kraft oli Naiskodukaitse auliige. Suri 10. veebruaril 2019. aastal. Ta pani kirja oma mälestused Kodutütarde ja Naiskodukaitse tegevusest enne sõda.
Koostaja: Viivika Kook, Lõuna-Tartumaa jaoskond

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Ebba-Marie Saral (10.05.1890-20.04.1942)

Ebba-Marie Saral, neiuna Vimberg, sündis tuhande kaheksasaja üheksakümnenda aasta maikuus Virumaal Haljala Vanamõisas.

Tartusse asus ta ühes abikaasaga 1922 ja Kaitseliidu tegevusse sattus 1924. Juba järgmise aasta mais korraldati Ebba Sarali algatusel Tartu naisrühmade koostöö ja moodustati esimene ülemalevaline esindajatekogu. Sellest esindajatekogust kujunes Tartu ringkond, mille eeskujul hiljem organiseerusid ka teiste malevate naisliikmed. Teise suure algatusena kutsuti Ebba Sarali õhutusel kokku Kaitseliidus tegutsevate naiste kongress, millega pandi alus ülemaalisele koostööle ja moodustati Naiskodukaitse juhtiv keskus - tulevane keskjuhatus, mille koosseisus jõudis tegutseda ka Ebba Saral ise.

Lisaks riigikaitsele, panustas Ebba Saral veel mitmel moel rahvuskultuuri ja ühiskonna arendamisse ning edendas kodumaist käsitöökunsti, sealhulgas õppejõuna.

Tartu ringkonda juhtis Ebba Saral selle algpäevist kuni võõrvõimu sekkumiseni.

Ebba Saral hukati Jekaterinburgi vanglas 20. aprillil 1942.

Koostaja: Laura Loolaid, akadeemiline jaoskond

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Heino Noor (24.04.1922-05.02.2018)

Tartu ringkonna auliige Heino Noor sündis 24. aprillil 1922. aastal Haapsalus. Tema vanemad Karl ja Salme olid tutvunud Vabadussõjas. Pärast sõda sai isast Haapsalu politseikomissar ja emast väga aktiivne naiskodukaitsja, ligi 960-liikmelise Lääne ringkonna juhatuse liige, ringkonna üks toitlustusjuhtidest ning vahepeal ka Haapsalu jaoskonna esinaine.

Ka Heino ise oli organisatsiooni liige – merenoorkotkas. Sealt õpitud morsekoodi edastamise oskus oli tal alles ka kõrges vanaduses ning tihtipeale demonstreeris ta oma külalistele, kuidas õigesti mõnd sõna morses edasi anda.

1940. aastal Haapsalu Gümnaasiumi cum laude lõpetamise järel oli Heino soov õppida õigusteadust. Riigikord oli aga juba muutunud ning ülikoolist vastati, et seoses sotsiaalse päritoluga teda vastu ei võeta. Heinost sai eesti keele ja ajaloo õpetaja Emmaste algkoolis Hiiumaal, kus ta viibis ka siis, kui 14. juunil 1941 vangistati Haapsalus tema vanemad. Salme Noor hukati Sverdlovski vanglas 24. aprillil 1942, oma poja sünnipäeval. Karl Noor oli maha lastud juba kuu aega varem.

Vangistusest ei pääsenud ka Heino. 1944. aastal, kui ta pärast mitmeid rindeseiklusi oli jõudnud Uuralitesse Nevjanski Eesti lastekodusse õpetajaks, ta arreteeriti ning määrati „nõukogudevastase tegevuse“ eest karistuseks kaheksa aastat sunnitööd ja viis aastat asumist. Siberist tagasi jõudes ei antud talle luba elada Haapsalus, nii sai temast 1952. aastal tartlane, aga Haapsalu patrioodiks jäi ta elu lõpuni.

Vangla-aastatel oli Heino olnud arsti assistent. Nii üritas ta taas 1952. aastal astuda Tartu Ülikooli, seekord arstiteaduskonda. Ja taaskord jäid ülikooli uksed talle poliitilistel põhjustel suletuks. Heino läks õppima korraga Tartu ja Tallinna Meditsiinikooli ning lõpuks, kui olud muutusid, 1955. aastal, võeti ta ka ülikooli vastu. Selle ta lõpetas cum laude 1961. aastal, 39-aastasena. Oma esimese tööna asus ta Tartu linna polikliinikus rajama kutsehaiguste kabinetti. Hiljem jõudis ta kitsama eriala, kliinilise toksikoloogia juurde, keskendudes suitsiidile ning tegeledes ka selle motiivide ja ärahoidmise teadusliku uurimisega (üle 30 teadustrükise), mistõttu peetaksegi Heino Noort selle ala rajajaks ja grand old man’iks Eestis. Tema tegevus sellel alal oli äärmiselt silmapaistev ning 1978. aastal omistati talle ENSV teenelise arsti aunimetus.

1989. aastal sai ta toonasest ENSV prokuratuurist teate oma ema mahalaskmise kohta koos märkusega „kuna kuriteokoosseis puudub, on Salme Noor rehabiliteeritud ja tekitatud kahju kuulub hüvitamisele“. Heino ei soovinud hüvitist vastu võtta, aga saades teada, et sel juhul kantakse see NSV Liidu riigituludesse teatas ta siiski oma pangakonto numbri. Samas sündis ka otsus jäädvustada selle summa abil oma ema mälestus ning meenus kodukirik Haapsalus. 1992. a emadepäeval pühitsetigi Hille Palmi voolitud toomingast emaaltari kuju Haapsalu Toomkirikus, mida seal ka täna näha võib.

Samal ajal tekkis Heinol mõte rajada ka Tartusse sovetliku terrori ohvrite mälestusmärk. Endel Taniloo raiutud mustas graniidist tahukas asub Raadi surnuaial, Heino enda hauaplatsil ja pühitseti 1998. aasta 22. novembril. See on ka üks koht, kuhu Tartu naiskodukaitsjad mälestuspäeval lilli ja küünlaid asetavad.

24. aprill jäi Heino elus igavesti kurvaks päevaks, ta ei tähistanud kunagi oma sünnipäeva.

Naiskodukaitse mälestuspäev ongi Heino 1997. aastal algatatud traditsioon, mil ta tegi meile ettepaneku tähistada 24. aprillile lähimal pühapäeval kõikide represseeritud naiskodukaitsjate mälestuspäeva. See traditsioon sai siis alguse ja on kestnud kuni tänaseni.

Heino elust ja mõtetest saab lugeda Ago Pärtelpoja koostatud raamatust „Heino Noor. Elamise pikad varjud. Arsti ja poliitvangi mälestused“.

Koostaja: Leane Morits, Tartu ringkonna instruktor (24.01.2019)

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Linda Saar (10.04.1896-15.07.1941)

SAAR, Linda, s. 10.04.1896, eluk. Tartumaa Tartu v. Umblia t., taluperenaine. Lasti maha punaväelaste poolt koos abikaasaga oma talu juures 15.07.41. [cm, ml-jt, Lindmäe I]

Linda Saar sündis 10.04.1896, elas Tartumaal Tartu vallas, oli Umblia talu perenaine. 15. juulil 1941 mõrvasid punaväelased Linda Saare ja tema mehe, Kaitseliidu Tartu Maarja malevkonna kompaniipealiku kapten Karl Saare. Linda ja Karl Saar mõrvati kodutalu õuel. Suulise pärimuse järgi oli Linda Saarel seljas Naiskodukaitse vormikleit. Sealt pääses põgenema nende tütar Helga. Ta oli siis 17-aastane. Helga jõudis Saksamaale. Saksamaale jõudis ka Sinimägede all võidelnud ja seal käe kaotanud Johannes. Helga ja Johannes Muutra abiellusid. Johannes Muutra organiseeris Piret ja Enn Tarto abiga oma abikaasa Helga Tartusse oma vanemate kõrvale puhkama. Selle kõige käigus selguski, et Helga ema, Linda Saar, oli naiskodukaitsja.

 

Koostaja: Liina Nisu, Põhja-Tartumaa jaoskond

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Alice Kuperjanov (Johanson) (5.11.1894-17.07.1942)

Alice Johanson, hilisem Kuperjanov, sündis 5. novembril 1894. aastal Tartumaal Aru vallas talupidaja peres. Alice’i isa Andres oli aktiivse eluhoiakuga ja rahvuslikult meelestatud mees, nii sai Alice kodust kaasa tugeva rahvusliku meelsuse. Alice õppis Kambjas ja Vastekuustes ning astus 1910. aastal Tartu ENKSi1 tütarlaste gümnaasiumisse. Seejärel õppis Alice Peterburis raamatupidamist. 26. veebruaril 1918. aastal abiellusid Alice ja Julius Kuperjanov Kambja kirikus, pulmapidu peeti nädal hiljem, kuid selleks ajaks oli Julius sakslaste poolt tagaotsitavaks kuulutatud, mistõttu pulmapeol peigmees ei osalenudki.

Alice oli oma mehele võitlus- ja aatekaaslane – lugu sellest, kuidas ta Kuperjanovi partisanisalga loomise juures Puurmanis mehi toetas ja lumes maskeerumiseks mõisa voodilinadest moondamisülikonnad õmbles, räägib tema nutikusest ja vaprusest. Tartu õnnestuski vabastada ning Alice meenutab seda rõõmu ja uhkusetundega: „Meie, eestlased, ise omal jõul, käputäie meeste ja liivakottidega soomustatud rongide abil vabastasime Tartu – meie paljude kodulinna.“

Kuperjanovlased jätkasid peale Tartu vabastamist võitlust. Paju lahingus Valga lähistel sai Julius Kuperjanov aga surmavalt haavata ning suri mõni päev hiljem, 2. veebruaril 1919. aastal. Aasta hiljem sõlmis Eesti Tartus Venemaaga rahu. Niisiis jäi Alice’i abieluõnn üürikeseks, kuid ta ei lasknud pead norgu, vaid asus aktiivselt avalikus elus kaasa lööma.

Alice tegutses Tartu Naisseltsis, Punases Ristis ja Naiskodukaitses, ta oli ajakirja Taluperenaine peatoimetaja. Ta tegutses ka Tartu Lasteabi juhatuses, mis korraldas puudustkannatavate laste toitlustamist ning vaestele peredele annetuste kogumist ja riiete jagamist.

Alice elas hiljem Eha 23a majas, mille ehitas üürimajaks. Sellele majale paigaldasid naiskodukaitsjad koos Karlova linnaosa elanikega 2012. aastal mälestustahvli. Alice’ilt on ilmunud mälestusteraamat „Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni“ (1937).

14. juunil 1941. aastal viidi Alice kodust ära küüditamisele Siberisse, raudteejaamas olevat Alice tõstnud raudus käed üles ja hüüdnud „Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus“. Sosva vangilaagris anti Alice Kuperjanov kohtu alla ja mõisteti surma. Kohtuotsus viidi täide 17. juulil 1942. aastal, Alice oli siis 47-aastane. Tema viimse puhkepaiga asukoht on tänaseni teadmata.

 

Koostaja: Laura Paide, Tartu jaoskond 

 

Lisaks saad lugeda:
Alice Kuperjanov 120,Naiskodukaitse kodulehekülg
Eesti suured armastuslood, Mart Laar (kirjastus Varrak, 2017)
Kuperjanovi kartmatu naine Alice, Eesti Ekspress (21.02.2009)
Sinine maja Karlovas jutustab lugusid, Tartu Postimees (01.05.2012) 


1ENKS - Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Marta Sildnik (07.01.1896-30.09.1986)

Marta-Adeline Sildnik (neiuna Tenno), sündinud 7. jaanuaril 1896 Hammastes, Võnnu vallas Tartumaal. Tal oli 3 venda ja 1 õde.

Marta Sildnik oli Naiskodukaitse Tartu ringkonna liige, VII jaoskonna asutajaliige (asutati 23.04.1933), samuti Naiste Karskusliidu juhatuse liige. Ta küüditati Tomski oblastisse koos oma mehe August Sildnikuga (Tartu Ülikooli õppejõud, Riigi Keskarhiivi abijuhataja) ning laste Ilme, Miina ja Andresega. Marta, koos poja Andresega, vabanes asumiselt 1957. aastal ja tuli tagasi Tartusse. Tütar Ilme suri asumisel, tütar Miina abiellus Siberis ja sai 3 last. Marta ja Augusti lapsed Taimi ja Ahto olid jäänud küüditamata ja elasid mõlemad pika elu.

Marta suri 1986. aastal ja on maetud Raadi kalmistule.

Koostaja: Leane Morits / Marina Liinar, Elva jaoskond

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020
Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

FastLion CMS

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

Kallid naiskodukaitsjad, head kaasamõtlejad! Naiskodukaitse Tamme jaoskonna liikme Silvi Tenjese kõne NKK mälestuspäeval 26 aprillil 2020 Mu sammud märkamatult läksid üle jõejäin ise siiapoole vaatama vaid jälgineid kurbi virvukesi kõrvuti kui õedneid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi. (Piia Ausman)

Naiskodukaitse mälestuspäev 2020

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse