Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Asendustöötaja nädal Tabiveres Asendustöötaja nädal Tabiveres Aprillikuus käisin asendustöötajana Tabivere sotsiaalkodus abis. Praegu, nädal pärast viimast vahetust, tunnen kui keeruline on jutustamist-muljetamist alustada, sest kõik kohapealsed toimingud ja korraldused tunduvad “nii normaalsed, et midagi polegi nagu kirjeldada” ja üleüldine meeleolu kohapeal oli rahulik ja positiivne - samuti polekski nagu midagi kirjeldada. Siis aga rändan oma peas veel ühe nädala tagasi - esimese väljasõidu eelõhtusse - ja tuletan meelde, missugune ärevus oli sees. Püüangi siis meenutusi esitada justnagu sellele üleelmise-nädala-minale :) Samuti soovin jõudu Kristelile, kes vabatahtlike voogusid haldab :) Ja kirjatööst juba puudust ei tule :) ← Eelmine Naiskodukaitse mälestuspäev 2020 Järgmine → Tartu malev käis metsa istutamas Asendustöötaja nädal Tabiveres

Asendustöötaja nädal Tabiveres

Laura Loolaid 31. mail 2020

Aprillikuus käisin asendustöötajana Tabivere sotsiaalkodus abis. Praegu, nädal pärast viimast vahetust, tunnen kui keeruline on jutustamist-muljetamist alustada, sest kõik kohapealsed toimingud ja korraldused tunduvad “nii normaalsed, et midagi polegi nagu kirjeldada” ja üleüldine meeleolu kohapeal oli rahulik ja positiivne - samuti polekski nagu midagi kirjeldada. Siis aga rändan oma peas veel ühe nädala tagasi - esimese väljasõidu eelõhtusse - ja tuletan meelde, missugune ärevus oli sees. Püüangi siis meenutusi esitada justnagu sellele üleelmise-nädala-minale :) Samuti soovin jõudu Kristelile, kes vabatahtlike voogusid haldab :)

Asendustöötaja nädal Tabiveres
Foto: erakogu

1. Ettevalmistused ja sisseelamine. 

Minekuotsus tuli ruttu: olin ju valmisoleku kaardistamise tabelisse ennast juba varem kirja pannud ja mõned asjad ette läbi mõelnud. Samuti pakuvad mu kodused olud soodsaid tingimusi eraldumisvajaduse puhuks. 

Tegin sarnaseid ettevalmistusi, nagu väliõppusele minekul: valisin ja korrastasin varustust, panin kokku vahetusriiete komplektid, püüdsin pooleliolevaid kirjatöid enne minekut ära lõpetada. Panin jalust ära liigse lahtise koli, korraldasin järgneva nädala käepärased varud, kärpisin juukseid, lõikasin küüned hästi lühikeseks - kõik selleks, et “töönädalal” ei võtaks vahetutele pisiasjadele mõtlemine eraldi tähelepanu. Lisaks teavitasin pereliikmeid, et järgnevatel nädalatel peab veel hoolikamalt kokkupuudetest hoiduma, ja seadsin kodus sisse tuleva nädala käiguteed ja puhveralad. 

 

Esmaspäev algas vabatahtlike jaoks kaitsevahendite koolitusega: tegime järjest kõik omal nahal läbi varustuse selgapaneku ja äravõtmise. (Harjutasime aegunud vahendite peal, ei raisanud eesliini-varustust.) Koolitus toimus hoone vallamaja-poolses tiivas - justkui sotsiaalkoduga sama katuse all, aga ometi sellest täiesti eraldatud, hoopis teises maailmas. 

Vabatahtlikke tuli kohale päris palju, nii et kõik korraga tegevusse ei pääsenudki. Alguses ehmatas see, et olin ainuke n.ö. tsivilist - teised olid tervishoiu- ja arstitudengid, mõned lausa igapäevaselt viiruserindel tegutsemas. Teisi vaadates oli ka varustuse pealepaneku- ja mahavõtmise kord äärmiselt selge - nii kaksad paelad pooleks, nii rullid saastunud küljed endast eemale. Ainult et ise läbi proovides ei kukkunud kõik sugugi nii viisakalt välja kui omas peas ette kujutasin (teate küll, nii nagu kirjutamisel ja naljategemisel...) Lisaküsimusi tekitasid prillid - kas jätta omad visiiri- või kaitseprillide all ette ja lisada seeläbi eemaldustoimingutesse veel üks puhastamist vajav element, või võtta kohe ära ja tegutseda pisut aeglasemalt. Valisin teise variandi. 

Olin miskipärast arvanud, et eraldi koolitatakse ka hooldekodu-tegevuste osas, aga ei - kui kaitsevahendite harjutused olid läbitud, pandi juba eri tsoonide meeskonnad ja vahetused paika ning õppimine toimus läbi tegevuse juba kohapeal, s.t. sotsiaalkodu tiivas. 

Kuna tundsin, et mu erialane ettevalmistus jääb napiks (täiskasvanute mähkmeid olin elus ehk paar korda ise käes hoidnud ja mu kõige “meedikum” kogemus pärines kodulähedases kliinikus koristamas käimisest), ja ma ei saa end ka ülearu usaldada kaitsevarustuse korrektsel käsitsemisel, valisin tööpaigaks alumise korruse ehk “negatiivse tsooni”. 

 

Kokku tegin kaasa neli vahetust (päevased); esimese päeva kõige põhjapanevam mulje päris olukorraga kokku puutudes oli: “üldsegi pole hirmus!” ja lõppkokkuvõttes kujunes kõige raskemaks tegevuseks hommikul paraja varuga ülestõusmine (tõsi, mitte nii vara kui metsalaagri väliköögis, aga kodustes tingimustes mõjub iga enne-kuut kellaaeg õõvastavalt). 

 

 

Asendustöötaja nädal Tabiveres
Foto: erakogu

2. Esimene korrus, päevane vahetus

Üks päevane vahetus nägi välja nii. Hommikul kaheksa paiku saabus vahetus Tabiverre ning esimese asjana räägiti läbi, milline koosseis läheb ülakorrusele (“positiivne tsoon”) ja milline koosseis allkorrusele (“negatiivne tsoon”). 

Esimese korruse rahvas jäi oma “tagalasse” ehk Päästeameti soojakusse (puhas tsoon), teise korruse rahvas liikus kohe majja, kus neil oli oma puhastsoon-puhketuba. Korrused ja puhkealad suhtlesid omavahel raadiosaatjatega. 

Soojakus vahetasime linnariided ühekordsete haiglariiete (scrubs) vastu. Siis jagasime päevase vahetuse omakorda kolmetunnisteks valvekordadeks: kaks vabatahtlikku jäi soojakusse asjatama ja valvesse, kaks valmistus sisseminekuks ja öiselt vahetuselt ülesannete ülevõtmiseks. 

Sisseminejate valmistumiskord nägi välja nii: puhastasid desovahendiga käed, siis ajasid selga lamineeritud kitli (paelad käisid kuklal ja seljal kinni, seljal soovitati hõlmad kindluse mõttes veel kinni ka teipida), kitli peale läks kilepõll; siis pähe respiraator, kaitseprillid või visiir, kattemüts; lõpuks kindad - alla pika mansetiga kindad, mis on paigal nagu teine nahk, ja lühem (ning enamasti suurem) kindapaar peale, mida pidevalt vahetad. Selles varustuses läksime soojakust õue ja viimase asjana enne “tuppa” minekut vahetasime omad jalanõud plastpapude vastu. 

Öine vahetus andis päevastele enne minekut veel kiirülevaate, mis seis on, vajadusel jagas õpetussõnu; lisaks pandi tegevused ja tähelepanekud päevade kaupa ülevaatelehtedele kirja. 

 

Selleks ajaks, kui vahetus üle antud, jõudis kohale hommikusöök . Mõlema korruse toit jäeti kärudega puhtasse alasse koridoriukse taga; esimene korrus võttis kärud vastu, teise korruse toidukäru lükkasime trepiavasse piirde taha ja andsime neile teada, et on kohal. Ise jagasime esimese korrused portsud elanikele laiali - praeguses olukorras oli toit ühekordsetesse nõudesse valmis pandud ja inimesed sõid oma tubades. Seejuures oli vaja ka jooksvalt abistada - keda aidata istuma, kellel toidukarpe lahti teha, kellel lauda paika sättida jne.

Esialgu, kui ma ei suutnud veel kogu tegevuskava tervikut hoomata, aitaski just söögikordade arvestus ajakava loogikat paika panna. Mõtestasin päeva kulgu välilaagri loogika ning eriti väliköögi korralduse abil: kuulan, mis “peakokk” ütleb, olen valmis korraldusi järgima, samas ise liigselt ei leiuta ja ei sebi. (Ka üks “lahingpaariline” naeris puhkepausi ajal, et talle viskab kohapealne tegevus pidevalt ajateenistuse-pildikesi ette.) 

 

Söögi järel toimus väiksem koristamisering: nõud kokku, tubades puutepinnad deso-immutatud lapiga üle pühkida. Toidukärud desoga üle ja puhtasse alasse tagasi. Koristustegevusi kogunes päeva jooksul veel - pindade ja põranda pühkimine üldpuhastusvahendiga ja iga söögikorra järel puutepindade ülekäimine; lisaks pidev suurpuhastuse laine, mille käigus pesime üle nii põrandad kui seinad. 

Varsti pärast hommikusööki läks lahti elavam hügieeni- ja korrastamisering - voodipesu vahetus, potitoolide ülevaatamine ja tühjendamine, duši all käigud või seebilapiga toas pesemine. Kokkukogutud pesu tuli võimalikult võimalikult vähese tolmutamisega panna ära sulavasse pesukotti ja need omakorda koguda suuremasse kilekotti. Hügieeniringi asendamatuks kaaslaseks oli meile koristuskäru, mis mahutas kõike mustapesukottidest puhaste põrandalappideni ja ihupesugeelist püksmähkmeteni. Iga tegevuse vahel tuli muidugi sagedasti kindaid ja kilepõlle vahetada. Pesu- ja prügikotid puhastasime enne väljaviimist desolapiga. 

Söömiste ja koristamiste vahel tuli elanikke kraadida (kraadiklaasid olid igaühel isiklikud) ja vere hapnikusisaldust mõõta (väike julla mis sõrme otsa kinnitati - sellega käisime toast tuppa, vahepeal muidugi deso). Näitajad pandi iga toa ukse taha paberile kirja. Alguses tegid mõõtmisi õed, aga iga järgneva päevaga pidid vabatahtlikud järjest enam kätt harjutama. (Tegevuse üldine põhimõte ja eesmärk oli “kõik teevad kõike”.) 

 

Kui väike-vahetus läbi sai, tuli kaitsevahendite eemaldamiseks minna selleks ettenähtud alale  (majast välja minnes nühkisime veel kingataldu vastu desovahendiga immutatud jalamatti). Selleks oli õues üles seatud eraldi telk - soojakust majja läksime väravast telgi kõrvalt, välja tulime läbi telgi. 

Kõigepealt tuli käest võtta pealmised kindad ja eest põll. Siis tulid käest ära alumised pikad kindad, seejärel tuli käsi desovahendiga puhastada ja kui käed ära kuivasid, panna kätte uued puhtad kindad. Nüüd tuli kitlipaelad katki kaksata ja sooritada kinnastest ja kitlist pahupidi väljatõmbumise trikk - nii et paljaste kätega üldse vastu kitli välispinda ei puutuks. Järgnes käte-deso. Siis tulid ära müts ja kaitseprillid, vahele kätedeso ja alles siis võis respiraatori ära võtta (loomulikult jälle välispinda puudutamata). Lõppu veel üks käte-deso ja siis sai minna jalanõusid omade vastu vahetama. 

Kuna ma ei olnud enda osavuses jätkuvalt kuigi kindel, lasin enne soojakusseminekut käed veel kord küünarnukini desoga üle. 



3. Olme ja tagala

Päevane vahetus oli niisiis omakorda veel kolmetunnisteks allvahetusteks jagatud: kaheksast üheteistkümneni, üheteistkümnest kaheni, kahest viieni ja viiest kaheksani. Senikaua, kui üks “lahingpaar” majas tegutses, oli teine soojakus valvel, korrastas sisemust, käis puhtas alas personali toidul järel. Sõime sama toitu, nagu elanikudki, lihtsalt meie oma pandi valmis veidi hiljem ja mitte kärule, vaid termokasti. 

Vahepeal lugesin üle oma märkmeid, mida õdede-instruktorite jutust jooksvalt kirja panin. Nädala edasi kulgedes, kui kogu õhkkond juba tuttavamaks sai, võtsin endale ka lugemist ja ilukirjanduslikul eesmärgil paberit kaasa. 

 

Majas sees tegutsedes tuli vägisi meelde mu esimene töönädal raamatukogus: on kindlad tegevused, mis tuleb kindla aja jooksul ära jõuda, aga kui siis otsast midagi tegema hakkad, eriti kui sul töövõtted ja tervikpilt käpas ei ole, võtab iga liigutus plaanitust kordades rohkem aega ja juba ongi õhtu käes. Alles nädala lõpupoole, kui kohalik “maastik” enam logistilist hämmingut ei tekitanud ja isegi meie korruse elanike nimed, mida ma alguses kuidagi selgeks ei saanud, järsku nagu kogemata tuttavad olid,  hakkasin ka märkama, kui palju konkreetseid juhiseid ja kõikvõimlikku tugiinfot igale poole on üles kirjutatud. 

See esimene nädal oli vabatahtliku seisukohalt siiski lihtsam, kui tulevad, sest veel olid kohal Kliinikumi instruktorid, kes juhendasid, selgitasid rutiine, selgitasid tegevuste eesmärke, vastasid rumalatele küsimustele, näitasid ette. 

Kuna ma pole just maailma kõige usinam inimene, ega ka kõige kärmem… ning ka mitte igas asjas kõige tähelepanelikum, siis rakendasin kohapeal hoopiski ohtralt oma põhiannet “jah, rääkida sa, sunnik, mõistad!” Ehk siis, tegevuste juurde ja vahele seletasin elanikele lennukalt, mida ma parajasti kellegi toas teen, ning puhusin ka muidu juttu. Protseduuridele see kiirust juurde ei andnud, ehk aga loodetavasti põnevust :) 

 

Neljapäeval ja reedel, kui mul oli graafikus järjest kaks päevast vahetust, otsustasin ööseks Tabiverre jääda. Kui muudel päevadel olin kaasa võtnud nii vähe asju, kui võimalik, siis seekord tuli ikka väiksem patrullkott kaasa. Kell kaheksa läksin valla bussi asemel soojakusse ja reserveerisin ühe välivoodi. Kui siis olin veel ka vallamaja-tiivas pesemas ära käinud ja õhtuse raamatu kõrvale kuuma teed rüüpasin, oli tagala-idüll täielik. Vahepeal kuulsin läbi une, kuidas öine koosseis valvet vahetas, ja varahommikul tõmbus olemine lisaküttest hoolimata pisut jahedaks. Siiski ütleksin, et tegevuse ajal soojakus ööbimine tundus mõnusam, kui kodus käimine - aitas lainel püsida ja uneaega ka nagu pikemalt. 

 

Kojumineku puhuks aga sai vennaga kokku räägitud, et ta paneb sauna kütte. Niisiis tagasi jõudes hüppasin iga kord üsna otse lavale. Samuti kasutasin sauna eesruumi koduse riietumis-puhveralana - nii töised riided kui jalanõud jätsin sinna ootele ja tuppa läksin vahetusriietega. 

Asendustöö-nädala ajal ja järel järgisin nakkusega kodusviibijatele mõeldud juhiseid - hoidusin teistega kokkupuutumisest, sõin eraldi, vetsus ja vannitoas käies puhastasin puutepinnad, jne. 

Praegu istun veel nädala karantiinis, siis vajab raamatukogu töökaid käsi. Tänavale jalutama ei pääse, aga õnneks lubavad ilmad läpakaga põõsal all istuda. 

Ja kirjatööst juba puudust ei tule :) 

FastLion CMS

Asendustöötaja nädal Tabiveres

Asendustöötaja nädal Tabiveres

Foto: erakogu 1 Ettevalmistused ja sisseelamine Aprillikuus käisin asendustöötajana Tabivere sotsiaalkodus abis. Praegu, nädal pärast viimast vahetust, tunnen kui keeruline on jutustamist-muljetamist alustada, sest kõik kohapealsed toimingud ja korraldused tunduvad “nii normaalsed, et midagi polegi nagu kirjeldada” ja üleüldine meeleolu kohapeal oli rahulik ja positiivne - samuti polekski nagu midagi kirjeldada. Siis aga rändan oma peas veel ühe nädala tagasi - esimese väljasõidu eelõhtusse - ja tuletan meelde, missugune ärevus oli sees. Püüangi siis meenutusi esitada justnagu sellele üleelmise-nädala-minale :) Samuti soovin jõudu Kristelile, kes vabatahtlike voogusid haldab :)

Asendustöötaja nädal Tabiveres

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse