Sukanõelaga õmblemine, õhupallid ja maitsmismeel…

Alustuseks kostitasid ürituse korraldajad osalejaid sooja tee, kohvi ning väikese kehakinnitusega, et matkarajal ikka vastu peaks. Söödud ja joodud, moodustati meeskonnad. Kuna Räpina tüdrukuid oli viis ja naisi kaks, siis olid võistkonnad vastavalt 3- ja 4-liikmelised. Loosiga sattusin mina võistkonda koos kahe kodutütrega ja Tuuli kolmega. Loosimine tehtud, tuli veel vajaminev varustus kokku panna ja seljakott pakkida.

Esimese ülesandena oli vaja koostada kolmekäiguline menüü. Komponentideks kõik sobilik, mida Hobuala talu õuel, keldris ja toas leida oli. Ülesande lahendamiseks oli aega pool tundi. Algus oli üpriski raske, aga võistkonnakaaslased Brittany ja Elina võtsid kohe initsiatiivi enda kätte ja menüüd said kiiresti valmis.

Peale seda ootas meid ees matkaraja teine kontrollpunkt. Enne seda aga pidime väga tähelepanelikud olema ja märkama tee äärde paigutatud militaaresemeid. Jõudes kontrollpunkti panime nähtud asjad kirja. Seitsmest võimalikust esemest leidsime meie kõigest neli - saapad, märklaud, seljakott ja katelok. Märkamatuks jäid meile kirves, kiiver ja noatupp. Kontrollpunkti kohtunik Anu ei lasknud  meid veel rajale, vaid pidime piltidelt ära tundma isikud ja teadma nende ametikohta Kaitseliidu organisatsioonis. Saime sellega hästi hakkama, kuid Kodutütarde esimest peavanemat Salme Pruudenit me kahjuks ära ei tundnud. Ülesanne sooritatud, suundusime otsima tiigikest, kust pidime välja õngitsema ühe õhupalli. Õhupalli saime kätte ning see pidi võistlusraja lõpuni terveks jääma.

Matkaraja läbimine läks järjest huvitavamaks, sest peale õhupalliga kontrollpunkti ootasid meid vastutegevuse poisid, kelleks olid Saverna noorkotkad. Üritasime küll hiilida, aga meid avastati siiski ja “karistuseks” pidime sukanõelaga õmblema kolm kotkamärki paksule dressipluusile. See oli ootamatult raske! Kui karistusülesanne tehtud, suundusime edasi järgmisse punkti, kus alguses pidime kannatanut transportides mäest üles kõndima, ta redelile asetama ja sealt õhupalli saama. Edasi tulid laskmine ja täpsusvise. Meie üks õhupall ei tahtnud aga kuidagi katki minna ja aknaklaas, mida sai kiviga visata, jäi ka miskipärast väga terveks. Kõige kehvemini siiski ei läinud, sest neljast õhupallist suutsime kolm õhupüssiga purustada.

Edasi ootas meid jõeületus, uus õhupalli- ning esmaabiülesanne. Jalgratturist tüdrukule oli “otsa sõidetud” ja ta lebas “teadvusetuna” kraavis. Jooksime kiiresti esmaabi andma ja “helistasime kiirabisse”. Saime peale ülesande lahendamist kohe ka tagasiside oma soorituse kohta.

Eelviimases punktist leidsime eest mürgised taimed. Nendest suutsime tuvastada ainult valge ja punase kärbseseene ning ussilaka. Kahjuks ei pannud me tähele näsiniint ja vee ühte taime me ei tundnudki ära.

Viimane kontrollpunkt oli Hobuala taluõuel ja tuli sooritada kolmes osas: esiteks lünktekst toitlustamise kohta; teiseks pidime pimesi ära tundma maitsetaimi ning viimaks pidime tegema välikatlale alla tule, mis põleks vähemalt ühe minuti.

Kui ka viimane võistkond oli rajalt saabunud, hakati punkte kokku lugema. Meie nautisime sooja piparmünditeed ja maitsvaid küpsiseid ning Hobuala perenaine Merike tegi kõigile maitsvat borši.

Kui punktid kokku loeti, selgus, et meie kolmeliikmeline võistkond saavutas esimese koha. Tõsi, kolme võistkonna arvestuses. Võit oli napp, kõigest ühepunktiline.

Jagati auhindu, sõime kõhud täis ja asusime koduteele.

Meile meeldis, et ilm ei olnud liiga päikseline ega palav. Olime kõik väga rõõmsad ja õnnelikud ning nautisime sügisehõngulist ja jahedat ilma. Ürituse peakorraldaja Merike sõnas, et see üritus ei jää viimaseks: uued ja põnevamad ülesanded ootavad naisi ja kodutütreid samas kohas juba järgmisel aastal.