Metsa-annid nr 4 - "Seened"

Seeneliikide kasvuala on paiguti erinev. Näiteks riisikad tahavad lubjarikast maad, seega on neid rohkem põhjapool. Seeni liigitatakse söögiseened, söögikõlbmatud seened ja mürgised seened. Söögiseened jagunevad veel omakorda söödavad ja värskelt mürgised seened. Viimaseid peab kindlasti enne tarvitamist keetma 10- 20 min, soovitavalt vee vahetusega.

Seente koostis

Seened sisaldavad mitmesuguseid aineid, nii vajalikke kui ka mittevajalikke. Seentes on näiteks inimesele asendamatud aminohapped. Valke on seentes vaid 2- 6 %. Valguvaesem osa on seene jalg ning mida vanemaks saab seen, seda vähem on temas valke. Valgurikkamad on puravikud, shampinjonid, sirmikud ja mürklid. Rasvu on seentes väga vähe- 0,2- 0,7 % . “ Rasvasemad”  seened on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Seened on kolesteroolivabad! Süsivesikuid on seentes vaid 1-3 %. Tärklise asemel sisaldavad nad glükogeeni, mis on paremini omastatav. Üht ainet on seenes palju - vett, tervelt 84- 93 %. Keetmisel kaotab seen ligi poole veest. Vitamiinidest on seentes B, A, D. Mineraalainetest on esindatud tsink, vask, mangaan, seleen, arseen. Lõhna ja iseloomuliku maitse annavad seentele aromaatsed ained terpeenid. Energeetiliselt annab 100g värskeid seeni 22- 52 kcal. Seentes on ka hulgaliselt aineid, mida inimese seedekulgla ensüümid ei suuda lagundada, näiteks kitiin. Seetõttu võiks seeni pidada raskesti seeditavaks toiduaineks, eriti raskeks teeb nende seedimise alkohol. Mõnede seente (nt tindik) puhul võib tekkida koos alkoholiga mürgistus.

Lühike tutvustus

Riisikad kuuluvad nagu ka pilvikud pilvikulaadsete seltsi. Põhiliselt on nad keeduseened ja paljud neist on värskelt mürgised seened, nagu näiteks tore-, kase-, kolla-, tõmmu-, sooriisikas ja karvane riisikas. Praeseentena võib kasutada veri-, kuuse-, porgand-, pipar- riisikat ja rohepiimast riisikat. Väga headeks riisikateks peetakse veel kuld-, haava-, taker-, valgeriisikat.

Puravikud on ühed paremad söögiseened, nad on suured ja rohke toiteväärtusega ent ka nende seas on tindiplekid. Hoiduda tuleks saatanakivipuravikust, sapipuravikust ja pipartatikust. Puravikke, muide ka kõik tatikud käivad siia alla, võib praadida, keeta, hapendada, kuivatada jne.

Pilvikud - peetakse heaks söögiseeneks, siiski võib alt minna kirbepilvikuga, mis on suht-koht sarnane soo ja veinipunase pilvikuga. Kirbepilvik on mürgine seen. Soovitavalt pilvikuid keeta.

Kärbseseened – olgugi, et roosa ja rõngata kärbseseen on söödavad, ei soovita ma teil neid kunagi korjata. Eksida võib väga lihtsalt, näiteks roosa ja surmavalt mürgine panterkärbseseen on tihti identse välimusega.

Kärbseseente puhul tuleks meeles pidada, et alati ei ole neil täpid peal. Pruunil kärbseseenel puuduvad nad sootuks, ka  valgel pole nad tihti nähtavad. Seega, et eristada kärbseseeni teistest seentest, on tarvis vaadata seene jalga ja eoselehekesi. Viimased on alati valged, seenejalal on kaelus ja mis peamine - nende jalg lõppeb kotja tupega.

Sirmikuid, mida ekslikult aetakse segamini kärbseseentega, on söödavaid kolm - suursirmik, safransirmik ja kollane pisisirmik. Sirmikud on head praeseened, neid ei tohiks keeta ja söödav osa on vaid kübar.

Kukeseeni on meil kuute liiki ja kõik nad on head söögiseened.

Heinikutest on suurem osa mittesöödavad ent hobuheinikut ja triibulist heinikut peetakse headeks söögiseenteks.

Lehtrikud on keeduseened e. värskelt mürgised, erandina udulehtrik- kupatusseen, mittemürgine.

Härmlehtrik on seevastu väga mürgine.

Kännuseentest on head seened külmaseen, kännumampel. Söödavateks peetakse punakat puiduheinikut ja kännumütsikut. Mürgised on levikvahelik, tavavahelik, sametvahelik.

Liimikutest on söödavad männiliimik, pihkane liimik, roosa liimik jt.

Tindikud on söödavad noorelt, kuid ei ole väga head söögiseened.