NKK Koormusmatk võistleja silmade läbi

Seiklus algab varahommikul tuulisest Kadriorust, sealt suundume Männikule, kust saame kaasa paar head nõuannet USP osavaks käsitlemiseks. Hing võitlusvaimu täis algab lõpuks sõit Heltermaa poole. Seltskond on lõbus. Maiustame kriisiolukorraks varutud võileibadega ja räägime enda kohta tutvustuseks ühe hea nalja. Heltermaal ootavad juba ees teised võistlusele suundujad – olukord sadamas on pehmelt öeldes laiguline. Üks kohalik isegi küsib veidi hirmunult, et kas nüüd ongi sõda lahti?

Hiiumaale jõudnud võtab hinge kinni ilus loodus ja teadmine, et varsti SEE algab.

Telk püstitatud, varustus kontrollitud, rakmete rihmad pingutatud, sokid sätitud, söödud ja rivistatud: 21.40 on start.

Jookseme aja peale ja laseme USP-st enda poolt valitud sihtmärki võimalikult täpselt ja sama ka Galiliga. Edasi järsakust üles ja metsa. Kus algab võitlus sääskede, puukide ja vastuliikumisega. Rännak viib üle soo ja läbi metsa. Liikumine on vaevaline ja iga võõras krõpsatus võib tähendada, et vastuliikumine avab kohe tule ja üks elu on läinud. Õnneks toimib koostöö naiste vahel nagu õlitatult. Tänu sellele suudame viie tunni jooksul läbida (loomulikult hiilides) 8 kilomeetrise lõigu, kaotamata ühtki elu. Sellega kaasneb ka meeletus koguses adrenaliini - kottpimedas metsas ja soos, kus teineteist tunneme ainult sosina järgi. Usun, et me üllatasime iseendid!

Hommikul kell neli hakkame lõpuks jõudma mehitamata kontrollpunkti. Jalad käivad risti all ja tuikavad. Puud metsas ja kaaslased takistavad väsimusest ümberkukkumast. Silmad näevad kahekordselt, millele lisanduvad veel väsimusest tekkinud pettekujutelmad, tänu millele näeb Nele metsas oma ammu surnud koera ja mina ise lausa Puškinit.

Kümme minutit pikutamist ja jälle teele. Hommik on ilus - linnud laulavad, soo aurab ja tahtmatult lähevad mõtted Fred Jüssile. Kuidagi nii Jüssilik on see kõik, kuni jõuame Hiiumaa „põrgusse”. Otse ilusa suvemajakese tagant, mille akendel on kollased kardinad, hakkab kannatuserada – „Extreem Soo-Erna“. Juba esimestel minutitel on vesi põlvini. Hüpe siia ja hüpe sinna, samas 100% usaldades meie orienteerujat Beritit. Kahtlusi pole. Olukord näib nii mannetu, et lihtsalt midagi muud pole teha kui suhteliselt lollakalt omaette naerda. Mina pole ainuke. Kadri naerab ka. Kilomeeter kilomeetri järel mülkad, vesi, muda, ümberkukkunud puud ja meeletu nõrkus, väsimus. Vesi on otsas. Õnneks on rohul hommikust kastet, mida huulte niisutamiseks saab kasutada.

Lootusetus sellest põrgust välja pääseda käib käsikäes lootusega, et järgmises kontrollpunktis ootab meid meie tugiisik Hea Riina, kellel on vett. Tänu Beriti super orienteerumisoskusele pääseme ka lõpuks välja.

Vettinud saabas ja märg sokk on oma töö teinud. Käies jalad katki hõõrunud ja murepilved kohale toonud. Jõudnud kontrollpunkti, sooritame meile antud ülesande kiirelt ja edukalt. Tänu Kadri heale sõnadeta ja vaikides antud juhenditele saame laskemoona kasti orust magava tunnimehe juurest nööride ja konksuga kiirelt  kätte. Neli naist, kolm köit, üks kast ja hea koostöö. Edasi peaaegu joostes järgmisesse kontrollpunkti ja orienteeruma. Peale 29 tundi mitte magamist ja kusagil 33 km ringis metsas-soos käimist, on orienteerumine tore. Seda pole aga kauaks. Jalgadel ei ole kohta, kus ville poleks.Väike paus ja tohterdamine. Jalad tuleb nii Nelel kui ka mul endal ikka varba otsast lausa kannani kinni plaasterdada.Väike Ibumetiin valu vastu ja edasi! Tee tundub nii lõputu. On märgata esimesi tõsiseid väsimuse ja valu märke. Tunne, et enam ei jaksa, on süvenemas. Jalgade mitmekordne plaasterdamine ei anna tulemusi. Samuti hakkab kaduma valuvaigisti mõju ja plaastreid nagu polekski med paunas. Käima peab ja nutuklomp tõuseb kurku. Miks me seda küll vabatahtlikult teeme? Kuhu jäi meie terve mõistus? Vett on vähe. Süüa eriti ei tahagi. Unistused aitavad hetkeks - kes mõtleb kartulisalatist, kes kalast jne. Mingi kuivanud rosin ja kopitanud pähkel ei paku sekunditki erutust. Suurest väsimusest ja tüdimusest on valvsus langenud. Jääme vastutegevuse küüsi, kaks elu roosal lipikul on läinud.

Jõuame Kõpu tuletorni lähedal asuvasse karjääri. Ühes aias on eriti närviline aga ilus kutsu. Perenaine paluks nagu seletada oma koerale, et miks siit aiast nii palju laigulisi mööda läheb. Mina hoopis sooviks, et keegi mulle endale seletaks, et miks mina siit aiast 100 m/h mööda lähen. Lootusetu! Karjääris anname veel enne võistlust jalgadele kiiret hädabi. Riina on meid juba ootamas. Nii hea on talle kambas kurta oma suurt muret, et niiiiiiiii raske on. Riina tõi vett. Tänutundest tuleb pisar silma.

Esimeseks ülesandeks on traatmiini paigaldamine. Kahjuks ülesanne jääb täitmata. Kõrvalt väljalt kostab pauk – üks instruktor ja teise võistkonna võistleja on saanud kergelt haavata detonaatori lõhkemisel - aeg esmaabi anda.

Pikalt ei saa toppama jääda, sest juba kutsutakse meid meditsiiniülesandele. Loodame südamest, et kannatanutega saab kõik korda ning suundume osutama on meditsiinilist abi lavastatud õnnetuse kannatajatele. Kujutame siis ette, et auto sõitis otsa piknikku pidavale seltskonnale. Ühel kannatanul on lahtine sääreluu murd, üks on surnud, üks teadvusetu ja siis veel kamp, kes õnnetuse põhjustas. Tegutseme kõik mingi inertsi mõjul. Väsimus on mõtlemisvõime röövinud. Sooritatud ülesandelt liigume järgmisele. Seekord siis noavise. Selle saame kah kuidagi, poolunes, tehtud.

Mina eriti jalgadel enam liikuda ei saa. Peast käib korra läbi mõte, et ehk prooviks kuidagi põlvedel edasi minna nagu Tiibeti palverändurid. Seekord aga ikkagi võtame veelkord ühe hea Ibumetiini. Ees on 10 km retk kontrollpunkti, kust antakse start lõpujooksule. Edasi, ainult edasi! Me oleme olnud magamata juba 39 tundi ja kõndinud lõputult ja nii vähe on ju veel jäänud. Hakkame minema ja peale kaht kilomeetrit saab selgeks, et pole nagu eriti kuhugi minna. Kõik teed on sissepiiratud (loomulikult vastutegevuse poolt). Terve Kõpu tuletorni ümber olev mets on paugutamist ja tagaajamist täis. Nele kaotab taas elu roosal paberlipikul. Asume kaitsesse ja vaidlusse soome rahvusest vastupanutegelastega. Berit päästab meid, end osavalt varjates ja avades n.-ö. mängutule „vastaste“ suunas ning meil avaneb võimalus (lõpuks) edasi liikuda. Need viimased 15 km on vist retke kõige raskemad. Ei suuda enam ärkvel püsida. Tunnen, et lonkan nagu oleks puujalaga. Õnneks on puujala asemel väikese varba küünevalli alla löönud (ainult) mädase põletiku. Nelel on jalad villidest muhklikud. Pole neid võimalust katki ka kuidagi teha ja seega on Nelel lisaks koledale valule veel mingi liiter vett lisaks koormaks. Beritil ja Kadril on ka jalad valusad aga tundub, et nemad ei saa endale hullemat lubada. Kes tooks siis metsast välja minu ja Nele?

Vastutegevus on endiselt väga tihe. Liikumine on tänu valule ja  ka  pidevale varjumisele väga vaevaline. Aeg tiksub ja vaja jõuda varsti kontrollpunkti, et saada finišistart. Kuna ma peale tugeva lonkamise muud teha enam ei suuda, siis otsustan raskel südamel loobuda lõpufiniši 5 km jooksust. Kadri, Berit ja Nele lähevad väsinult aga võitmatult edasi. Ees ootab neid rinnuni mudas sumpamine ja palju vett, mis ei jäta kuivaks eriti midagi. Koormusmatk on füüsiliselt väga raske. Kasvõi vaadata seda, et naistest läks rajale kümme võistkonda, aga lõpetas ainult neli.

Lisaks füüsilisele ja psüühilisele raskusele, mida see võistlus enesega kaasa tõi, saime teada, kuidas käitud teatud olukordades ise ning kuidas su võistluskaaslne. Põhiline saada teada, kellele sa võid alati kindel olla, on ehk üks suurimaid õppetunde selle koormusmatka juures.

 Fotod galeriis, autorid Siiri Häidma ja Berit Münter