Mari Raamoti XVI rattaretk: Tallinn on rattapealinn!

Kui eelmisel aastal Tartumaal Mari Raamoti rattaretke korraldamise teatepulk Tallinnale anti, tekitas see tulevastes korraldajates esialgu omajagu kõhklusi. Tallinn – suur, tiheda liiklusega linn. Kuidas korraldada siin ligi 50 ratturiga kahepäevane retk?

Augustikuu teisel nädalavahetusel saadi sellele küsimusele vastus. Tuleb lihtsalt otsida üles need teed ja rajad, mida mööda tavaliselt ei käida, ning vaadata, mis toimub suurtest magistraalidest eemal. Ja nagu üks osaleja pärast retke kokku võttis: „Tallinn on rattapealinn!“

8.–9. augustil toimunud XVI Mari Raamoti rattaretk tõi pealinna ligi 50 ratturit Harju, Järva, Lääne, Pärnumaa, Sakala, Tallinna, Tartu, Valga ja Viru ringkonnast. Traditsiooniline rattaretk on pühendatud Naiskodukaitse esimesele esinaisele Mari Raamotile, kelle sünnist möödus tänavu 154 aastat.

Seltskond oli sama kirju kui ees ootav rada. Oli neid, kellele rattasõit on igapäevane, aga ka neid, kes võtavad ratta välja vaid mõnel korral aastas. Oli esmakordseid osalejaid ja neid, kelle jaoks Mari Raamoti rattaretk on juba ammune traditsioon.

Õnn tuli meie õuele!

Esimesed kaugemalt tulijad saabusid Männikule juba reede õhtul, kus neid võttis vastu korraldustoimkonna juht Janika Praks. Männiku lasketiir polnud stardipaigaks valitud juhuslikult. Suvise Mari Raamoti rattaretke juurde on ikka kuulunud võimalus ka ujuda ning kohe lasketiiru kõrval asuv Männiku karjäär pakkus selleks suurepärase võimaluse.

Laupäeva hommik tervitas kogunejaid küll kahtlaselt halli taeva ja kerge uduvihmaga, kuid muretsemiseks polnud põhjust. Taevas läks peagi selgeks ning mõlemat retkepäeva saatsid soe päike ja mõnus tuul.

Pärast pudruampsu ja hommikukohvi hakkas kõlama tänavuse retke tunnuslugu – Uurikate „Õnn tuli meie õuele!“. Tallinna ringkonna esinaine Reelika Mõttus tervitas retkelisi ja saatis nad teele, viimased korralduslikud juhised jagasid Janika Praks ja rajameister Airi Põlten.

Kiivrid pähe, jalad pedaalidele – ja ligi 50 ratturit vuras Männiku lasketiiru väravast välja.

Rabast maa-alustesse käikudesse

Kaua mööda siledat kergliiklusteed sõita ei saanudki. Esimene põige viis Männiku vanade laskemoonaladude alale, kus Maari Idnurm rääkis paiga ajaloost ja 90 aastat tagasi toimunud traagilisest õnnetusest.

Sealt viis rada männimetsa vahelt Pääsküla rabasse. Juba üsna väikesel alal näitas Tallinn hoopis teistsugust nägu – mets vaheldus märjemate aladega ning laiemad teed kitsaste ja käänuliste radadega.

Ühel keerulisemal lõigul venis ratturite rivi pikaks ja kolonni saba avastas ühel hetkel, et eessõitjad on silmist kadunud. Probleem lahenes kiiresti: raadioside ettepoole ja peagi oli abi kohal ning õige tee taas leitud.

Pontoonsilla juures tehti järgmine peatus, et kuulda kunagistest oludest, raba kuivendamisest ja selle taastamisest. Hiiu poole jõudes mahtus programmi fotopaus ägedalt  Naksitrallidega kaunistatud elektri alajaama kõrval ning edasine teekond viis suusahüppetornist mööda, Glehni lossi ja Kalevipoja juurde. Kersti Telve rääkis Nõmme ajaloost ning hetkeks tekkis ratturitel peaaegu võimalus liituda lossis algava pulmapeoga. Siiski ootas ees järgmine seiklus.

Astangul tuli välja võtta tasku- ja pealambid ning kasutusse läks putukatõrje. Archibald Kalda juhtimisel mindi avastama maa-aluseid käike, mis pakkusid retkelistele omajagu põnevust.

Tallinnast Viimsisse

Pärast lõunapausi Putukaväila ääres liikus kolonn Manufaktuuri kvartali kaudu Patarei kindluse juurde, kus Maari Idnurm jagas taas lugusid paiga ajaloost. Üle lahe vaadates võis juba aimata õhtust sihtpunkti – Viimsit.

Edasi kulges teekond läbi Tallinna sadama ja kruiisiterminali, üle Admirali silla ning mööda Reidi teed Pirita poole. Pirital meenutati 1980. aasta olümpiamänge ja purjeregatti ning seejärel viis mereäärne kergliiklustee ratturid Viimsisse Eesti Sõjamuuseumisse, kus giidid muuseumi ekspositsiooni tutvustasid.

Päeva lõpuks oli jalgades ligi 50 kilomeetrit. Jalgrattakellade helinal sõitis kolonn Merivälja kooli väravatest sisse, kus oli sisse seatud ööbimispaik.

Kõigepealt kosutav õhtusöök, seejärel veidi aega kompsude ja magamiskohtade sättimiseks. Mari Raamoti rattaretkede õhtud on aastate jooksul olnud erinevad – on olnud sauna, kuupaistel ujumist ja ühiseid mänge. Seekord sai õhtuprogrammis igaüks valida endale meelepärase: sportlikuma variandina jalutuskäik mere äärde koos suplusega või kultuuriprogrammina Maido Saare tantsulavastus „Metsluiged“ Eesti Sõjamuuseumi hoovis. Pärast sportlikku või kultuurilist õhtutuuri kogunesid vapramad veel snäkilaua ümber päeva muljeid vahetama. Pikalt siiski ei istutud. Hommikul ootas uus päev ja uus hulk kilomeetreid.

Küünlad Maarjamäel ja jutukas giid Kadriorus

Pühapäev algas vaikse sättimisega: silmad puhtaks, kompsud saateautosse, kiivrid pähe ning sadulasse. Ja loomulikult kõlas taas tuttav „Õnn tuli meie õuele!“.

Hommikune Viimsist allamäge vuramine oli märksa lihtsam kui eelmise õhtu rühkimine ülesmäge.

Esimene peatus oli Maarjamäe memoriaal, kus retkelisi juhendas Karin Kaup-Lapõnin. Memoriaalil leidis nii mõnigi osaleja hukkunute seast endale tuttavaid nimesid. Ühiselt süüdati ohvrite mälestuseks küünlad. Vaiksest ja emotsionaalsest hetkest kasvas spontaanselt välja laul „Ta lendab mesipuu poole“.

Seejärel viis tee Kadrioru parki ning mööda uhket alleed presidendi lossi juurde. Seal ootas rattureid ajaloolane ja kaitseliitlane Peeter Talvar, kellelt kuuldi lugusid nii kaugemast ajaloost kui tänapäevast.

Peeter liitus ka edasise retkega ning see tõi kaasa väikese ootamatu „probleemi“ – sõidutempo kippus langema. Giidil jätkus juttu ka järgnevate tänavate ja objektide kohta ning keegi ei raatsinud temast liiga kaugele ette sõita.

Läbi linna, mida arvasime tundvat

Liivalaia tänaval Arteri kvartalis peatuti Flo Kasearu naisõiguslasele Alma Ostra-Oinasele pühendatud naisratsaniku skulptuuri juures. Airi Põlten rääkis skulptuurist ja selle taustast, Peeter Talvar täiendas kuuldut piirkonna varasema ajalooga.

Kalevi spordihallist möödudes võeti suund Veerenni kvartalisse ja Pille tänavale, kus sai näha kiiresti muutuvat linnaruumi ja uut elamurajooni. Tunnelite kaudu jõuti Järvevana tee äärsele kergliiklusteele ning sealt läbi Järve metsa Liiva jaama.

Liival põimus suur ajalugu väga isiklikuga. Peeter Talvar rääkis oma pere loo sõjaajast, mil pomm kukkus tema vanaema kodu juures liivakasti. Õnneks see ei plahvatanud ning maja jäi alles.

Sealt jäi sõita veel viimane etapp – Männikult mäest üles Trapi teele.

Umbes 80 kilomeetrit ja avamata esmaabipaun

Finišis ootas rattureid kosutav lõunasöök ja lõpurivistus. Janika Praks tänas nii osalejaid kui ka kõiki neid, kelle panus võimaldas kahepäevasel retkel teoks saada.

Põhjust rõõmustada oli küllaga. Kahe päevaga kogunes ligi 80 kilomeetrit, kõik osalejad jõudsid kenasti finišisse ning esmaabi eest vastutanud Anželika Aasa meditsiinipaun jäi kogu retke vältel avamata.

Korraldajate suurimaks väljakutseks oli see, kuidas ligi 50-liikmelise ratturite grupiga Tallinna tihedas liikluses turvaliselt hakkama saada. Retk sujus hästi ning tõestas, et rattal saab pealinna näha hoopis teise nurga alt. Osalejaid üllatas Tallinna heade rattateede rohkus ning tagasisides märgiti sedagi, et kardetud „liiklusraevu“ ei kohatud. Toetusmeeskond aitas vajadusel kolonnil suuremaid teid turvaliselt ületada ning autojuhid suhtusid ratturitesse kannatlikult.

Rada suutis üllatada isegi põliseid tallinlasi. Nii mõnigi sattus kahe päeva jooksul paikadesse, kuhu polnud oma kodulinnas varem jõudnud.

Võib-olla just see oligi Tallinna retke suurim avastus: kodulinna ei pea alati minema avastama mööda suuri tänavaid. Vahel tuleb keerata tuttavalt teelt kõrvale, minna metsa, rabasse või mere äärde, pugeda koobastesse ja vaadata, kuhu järgmine rada viib.

Retkeliste turvalisuse ja heaolu eest hoolitses kogu teekonna vältel saateauto ja toetusmeeskond. Rajal olid abiks Maari Idnurm, Liisi Mezentsev ja Jaanika Meriküll. Kõhutäie eest hoolitsesid peakokk Krista Kupits ja Krista Vainik. Retke hetked jõudsid peaaegu reaalajas ka koju jäänud kaasaelajateni – sotsiaalmeedias tegutses Piret Mägi ning kaamera taga Kaisa Samuilov. Rajameister Airi Põlteni, kultuuriprogrammi eest hoolitsenud Kersti Telve ning kogu korraldustoimkonda juhtinud Janika Praksi kõrval andsid retke õnnestumisse oma panuse paljud abilised ja giidid.

Ja kui ligi 80 kilomeetrist veel väheks jäi? Need, kellel polnud pärast finišit kojuminekuga kiiret, said minna tagasi sinna, mille pärast Männiku asukoht muu hulgas valitud oligi – karjääri ujuma ja kahe päeva jooksul usinalt tööd teinud väntamislihaseid lõõgastama.

Mari Raamoti rattaretk on alati natuke eneseületus. Mõni osaleja sõidab rattaga iga päev, mõni võtab ratta välja vaid kord aastas. Aga kaks päeva sadulas, ühised kilomeetrid, uued paigad ja teel jagatud lood ühendavad.

Ning Tallinna kohta saadi seekord teada vähemalt üks asi: suurte teede taga on veel üks Tallinn. Tuleb vaid rattaga vaatama minna.

Pildialbum: Mari Raamoti rattamatk 08.-09.08.2026 Tallinnas

Mari Raamoti rattaretked:

1. 2010 Viljandimaa
2. 2011 Jõgeva- ja Tartumaa
3. 2012 Tartumaa
4. 2013 Valgamaa
5. 2014 Põlvamaa
6. 2015 Valgamaa
7. 2017 Järva- ja Lääne-Virumaa
8. 2018 Ida-Virumaa
9. 2019 Järvamaa
10. 2020 Viljandimaa
11. 2021 Pärnumaa
12. 2022 Viljandimaa
13. 2023 Läänemaa
14. 2024 Lääne-Virumaa
15. 2025 Tartumaa
16. 2026 Tallinn