Tallinna ringkonna naiskodukaitse juhtide arreteerimised ja küüditamine esimesel nõukogude okupatsiooni aastal, 1940–1941

1941. aastal hävitas nõukogude võim süstemaatiliselt Eesti poliitilist, sõjalist, majanduslikku ja intellektuaalset eliiti. Kohe pärast Eesti annekteerimist 1940. aasta suvel võtsid ENSV siseasjade rahvakomissariaadi arhiiviosakonnad oma kontrolli alla Kaitseliidu materjalid. Nendest saadud andmeid kasutati repressioonides süüdistusmaterjalina. Vastavalt NSV Liidu NKVD 1939. aastal välja antud käskkirjale nr 001223 kehtis kord, mille järgi tuli arvele võtta julgeolekuorganite poolt vahistatute kõik ülejäänud pereliikmed. Pereliikmete alla langeski suurem osa 1941. aastal küüditatud Naiskodukaitse Tallinna juhtidest, kelle abikaasad olid Kaitseliidu ohvitserid. Mujalt Eestist on ajaloolased leidnud ka üksikjuhtumeid, kuidas naiskodukaitsjaid küüditati ka keskjuhatuse väljaande „Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevist kuni 1938. aastani“ kirjelduse või juhatuse foto põhjal.

Nõukogude võim küüditas 1941. aastal Siberisse asumisele viisteist Tallinna ringkonna juhti: Anna Tõrvand-Tellmann, Elfriede Kurvits ja Herta Välja Kalevi jaoskonnast, Aino Neeme (Neumanskraft), Helmi Savendi (Saveljev, Vaader) ja Lucia Neggo Põhja jaoskonnast, Hermine Sillerand (Schönrock) ja Olga Sander (Siim, Siimann) Toompea jaoskonnast, Nade¾da Muro ja Marie Jaansoo (Janson) Nõmme jaoskonnast, Linda Junkur ida jaoskonnast, Glafira Teetsov Lõuna jaoskonnast, Magda Järv (Hindov) Maleva staabi jaoskonnast, Salme Johanson Soomusauto jaoskonnast ja Natalia Õunapuu Välisuurtükiväe Divisjoni jaoskonnast. 

Neist Magda Järv läks abikaasaga kaasa vabatahtlikult, kuid eraldati abikaasast nagu kõik teisedki ja langes samuti asumisele saadetute re¾iimi.

Glafira Teetsov on tänase Tallinna ringkonna esinaise Reelika Mõttuse vana-vanaema, kelle Naiskodukaitsesse kuulumine ei olnud perekonnal teada. Glafira küüditati koos kolme lapsega. Ta oli hea õmbleja, oli Siberisse õmblusmasina kaasa võtnud ning hoidis sellega peret üleval.

Kõik nad viidi ära abikaasa „süü” tõttu, välja arvatud ilmselt Tallinna rk varasem esinaine Anna Tõrvand-Tellmann. Kõigi mehed olid olnud kaitseliitlased, sõjaväelased või politseinikud. Kõigi mehed hukati või surid vangilaagris või vanglas, enamik Sevurallagi laagris Sverdlovski oblastis. Vähemalt Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhtkonna tasandil oli küüditamisel määrav abikaasa Kaitseliidu kuuluvus, mitte naise enda Naiskodukaitse kuuluvus.

1941. aasta asumist iseloomustas pikk kestus ja paratamatus, enamik neist naistest viibis Siberis 15–17 aastat kuni 1956 või 1958 aastani. Mitte ükski Tallinna ringkonna juhtidest enne Stalini surma (1953) ei vabanenud. Naised ise, nende, pereliikmed ja isegi töökollektiivid Eestist kirjutasid korrapäraselt armuandmispalveid, kuid kõik need andsid nõukogude bürokraatidele üksnes tööd juurde, tegelikku abi neist ei olnud.

Näiteks Natalia Õunapuu (Siberis abiellunud Kuulmann) vabastamiseks kirjutasid palvekirju ka NKGB-lasest õetütar Ingrid Baskakova ja NKVD-lasest õetütre mees, kuid isegi julgeolekutöötajate olemasolu perekonnas ei päästnud.

Emadega olid kaasas alaealised lapsed, neist kaks surid asumisel: Helmi Savendi tütar Helmi/Helena, kes küüditamisel oli alla-aastane, ning Natalia Õunapuu tütar Helgi, kes suri ilmselt 11-aastaselt. Mõned asumisel kasvanud lapsed omandasid Siberis elukutse. Lucia Neggo kaks poega olid juba täiskasvanud, nad hukati Sosvas, üks tütar oli emaga koos Siberis, teine tütar põgenes 1944. Hermine Sillerandi poeg jäi saksa sõjaväes teadmata kadunuks.

Asumisel üritati eestlasi üksteise vastu ka ära kasutada. Näiteks Aino Neemet püüti poja sõnul värvata julgeoleku agendiks, millega Aino ei soostunud.

1941. aasta vangistamised

Tallinna naiskodukaitsjatest saadeti vangilaagritesse või vanglatesse 1941. aastal Kaitseliitu kuulumise „süüdistusega“ Amanda Kannes Sevurallagi laagrisse ning salakuulaja „süüdistusega“ Modeste Tellmann (Zita Modeste Prees) Solikamskisse.

Juba asumisel olles arreteeriti Anna Tõrvand-Tellmann 1943. aastal Kirovi oblasti territooriumil aktiivse osaluse tõttu „natsionalistlikus nõukogudevastases spiooniorganisatsioonis“ ja „agitatsioonis“. Tema tegevus olevat hõlmanud küüditatud eestlaste salajast arvestust, nõukogudevastase kirjavahetuse korraldamist ning sõjalise informatsiooni kogumist. Koosviibimistel küüditatud eestlaste kodudes jõulude ajal ja vabariigi aastapäeval joodi tervist „sakslaste võidule“ ja „Eesti iseseisvusele“, laual olid sinimustvalged lipud. Anna „süüasi“ on näide vastupanust asumisel. Anna Tõrvand-Tellmann suri 1953. aastal Molotovski invaliididekodus ja jäi Siberi mulda.

Kaks naist olid küll 1941. aastal äraviidavate nimekirjas, kuid erakordsel kombel pääsesid. Need olid Mari Pitka ja Hilda Tamm, mõlemal oli eriline saatus. Eesti Panga endine osakonnajuhataja ja endine Naiskodukaitse keskjuhatuse liige Hilda Tamm arreteeriti vahetult enne nõukogude vägede taandumist Tallinnast 21. augustil 1941 oma Kreuksi (Kentmanni) tänava kodus. Hilda pääses taanduva nõukogude võimu valduses olnud mootorpurjeka Jaen Teär pardalt, kus ta oli koos pooletuhande poliitvangiga, sest laeva meeskonnal õnnestus laev oma kontrolli alla saada ja tagasi Tallinna tüürida. Kõrge Kaitseliidu ametniku süüdistusega arreteerituna oleks Hilda Tamm tõenäoliselt saadetud kas vangilaagrisse või hukatud. Hilda põgenes 1944 Saksamaa kaudu New Yorki.

Ka Soomes viibiva Admiral Pitka abikaasa Mari Helene Pitka oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi „agentuurse“ jälgimise all juba 1941. aasta märtsis. Mari Pitka oli küüditamise ajal juunis 1941 tõenäoliselt Tallinnast väljaspool ja teda ei leitud. Mari Pitka kolm poega hukati, admiral jäi 1944 teadmata kadunuks ja kaks tütart põgenesid koos Mariga 1944 Rootsi kaudu Kanadasse.

Hukkamised

Amanda Kannes (Grünberg) oli 44-aastane, endine Tallinna linnavolikogu liige, Tallinna Telefoni Keskjaama osakonnajuhataja. Zita Modeste Prees oli jurist ja töötas oma ema Anna Tõrvand-Tellmanni juhitud Inglise Kolled¾is asjaajajana.

Amanda Kannese kohta tegi Sevurallagis otsuse Eestist saadetud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna uurija Idel Jakobson, kelle ettepanek oli naine maha lasta. Amanda süüdistus pandi kokku ankeetandmetest: kuuluvus Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse, varasemad ametikohad ja autasud. Amanda Kannes hukati 13. aprillil 1942 koos kolme teise naiskodukaitsjaga: Mare Suik ja Linda Ude Keilast ning Maria Tõrvand Abjast. Amanda matmiskoht Venemaal ei ole teada. 

Sellele, et Amanda Tallinna ringkonnast ainukesena Kaitseliidu/Naiskodukaitse süüdistusega hukati, puudub selgitus. Ta oli lahutatud, oli küll 1940. aastal piisavalt kõrgel kohal, Tallinna ringkonna juhatuse liige, aga 1940. aastal oli samal ametipostil või kõrgemal veel neli Tallinna ringkonna naist, keda 1940–1941 ei arreteeritud ega küüditatud.

Modeste Tellmanni hukkamine ei ole seotud tema liikmelisusega Naiskodukaitses. Tema arreteeriti juba enne juuniküüditamist 1. juunil 1941 „saksa salakuulaja süüdistusega“ ning ta hukati Solikamski vanglas 15. juunil 1942. 

Allikad

• В. Е. Корнеев ja О. Н. Копылова. Архивы на службе тоталитарного государства (1918-начало 1940-х гг.). – Отечественные архивы, nr 3, 1992.
• Valdur Ohmann. Eesti NSV Siseministeeriumi institutsionaalne areng ja arhivaalid (1940-1954). Magistritöö, Tartu Ülikool, 2000.
• Margus Lääne ja Valdur Ohmann. „Kuidas komprat koguti? NKGB infoallikad 1941. aastast osaliselt säilinud operatiivandmete põhjal. – Tuna, nr 4, 2007.
• Lembit Siimaste. Need aastad ei unune. 118. saade, 1990, Eesti Raadio.
• 130SM.1.15597-2. Bruno Medell, Salme Meerits, Erast Pung, Anna Tõrvand. NSVLi Kirovi oblasti siseministeeriumi arhiividevalitsuse uurimistoimik, 1943.
• 130SM.1.6614-1. Hilda Tamme arreteerimistoimik.
• Jaen Teäri lugu. Meremuuseum, vaadatud 2. märts 2026, https://meremuuseum.ee/blog/2022/12/20/jaen-teari-lugu/.
• 130SM.1.7137-18779. Amanda Kannese NKVD toimik.
• Karin Kaup Lapõnini ja Sirje Vainu suuline intervjuu Jüri Solmani ja Irene Pukkiga. Tallinn, 2025.