Kevadtormi muljed meie ringkonnast: 2. osa

Maris Soonsein:

"Tallinna ringkonna 15 formeerijat-naiskodukaitsjat osalesid Kevadtormil abilistena maleva personalipunkti töös. Meie põhiülesandeks oli väravas ja pääslas „tormajate“ dokumente kontrollida ning siis võitleja edasi lubada (või koju saata). Aitasime veel ka formeerimise staabis paberitööga ning üksuste kogunemisaladel erinevate blankettide täitmisel ja kokkukogumisel. Nii suurel õppusel osalesime sellises tegevuses esimest korda, aga kõik läks sellest hoolimata sujuvalt. Kirjeldatud ülesanded võivad tunduda lihtsamapoolsed, aga päev oli siiski küllalt intensiivne. 

Palgaks oli selle kevade kõige soojem ja päikselisem päev ning maitsev lõunasöök, mida eriti ootasid need, kes vara alanud päeva tõttu hommikusööki võtta ei jõudnudki. Faktidest veel nii palju, et formeerimisgrupi juht tegi viie tunni jooksul sõna otseses mõttes jooksvaid küsimusi lahendades 17 000 sammu!"

Eike Pilt:

"Mulle isiklikult jäid Kevadtormist  meelde just igapäevased asjad, mida me muidu nii elementaarseteks peame, sest nood olid seal kordades keerulisemad teostada. 

Võtame näiteks magamise. Kodus on lihtne, aga seal... Kui ikka telki pole veel püsti ja ei tea, kas üldse pannaksegi, siis tuleb oma seljakott padjaks võtta ja murule heita. Polnud harvad need korrad, kui olime "hüppes"*  ja ma magasin autos telkide ja „telgikämode“ peal. Tegemist on, muideks, väga mugava asemega.

Toitusime kuivtoidupakkidest ja makaronidest, aga ma arvan, et see oli  ka põhjusega, sest kui ikka metsas kõht kinni jääb, siis on tarvis ju märksa vähem hädal käia! Vetsus käimine on seal „omaette ooper“, sest alati ei tehtud seda "mägraurgu"** ja metsa minnes tuli kaasa võtta labidas, et endale ise auk kaevata. Ma ei nurise, sest see oli ka minu jaoks kogemus omaette. Ma olin siiralt õnnelik, kui ühes asukohas olles meile sinised Kemmerlingi kempsud toodi.

Aga pesemine oli küll selline asi, mis mulle väga eredalt meelde jäi. Nimelt ühes asukohas tehti meile metsa sisse dušinurk. Puude vahele tõmmati koormakatted, et natukene privaatsust oleks ja vesi käis ühe kotikese sisse, millest ulatus toru välja. Toru aga ei tahtnud väga vett läbi lasta ja selleks pidi ta täiesti rippu laskma. Ise siis seal all kükitades saime kuidagi hädavajalikud küürimised tehtud.

Meie viimases pesitsuspaigas oli lähedal üks talu, kus peremees meil saunas käia lubas. See oli mu elu kõige kiirem saun, sest seal oli järjekord pikk ja meie vahetus oli juba ammu läbi (magasime maha). Meil lubati vahele trügida, aga jutuga, et „sinna mahub ainult kaks inimest (meie läksime neljakesi), käige ruttu duši all ära, kuniks mehed saunas on“. Reaalsus oli see, et mingit dušši seal küll polnud, vaid saunas sees oli metallist lahtine kauss, kus oli tulikuum vesi sees ja kraanist tuli kaevuvett, mis oli külm. Segasime siis tüdrukutega vett, et pead pesta ja valasime üksteisele seda pähe. Kokku läks meil saunas vist 10 minutit.

Need on asjad, millega pidid kõik, kes olid Kevadtormil, kokku puutuma, nii et ma arvan, et ma pole ainus, kellel olid sellised kogemused."

* liikusime ühest asukohast teise autode ja kogu oma „tavaariga“

** mehed nimetavad nii isekaevatud auku, kuhu kõik oma häda tegemas käisid

-------

Loe veel meie naiste muljeid selle aasta Kevadtormist siit.