Edasi, ikka edasi ja mitte sammukestki tagasi

Esimeseks ülesandeks oligi rakmete komplekteerimine, mida õpetas kaitseliitlane Emeli Schmidt. Suurest mustast kotist tuli välja hulk igasugu väikseid kotte. Igal kotil oli  kindel  järjekord ja tähtsus. See oli  paras pusimine, mis lõppes sellega, et sõrmeotsad lõid tuld välja selleks ajaks, kui rakmed olime kokku saanud.

Siis jagati meid kolme grupp. Heidi andis igaühele NATO 24-tunni toidupaki, jagas välihügieeniga seotud  õpetusi  ja jaotelgid igale grupile. Asusime kiiresti telki  üles panema, sest õhtuhämarus hiilis suure kiiruga ligi. Ahju paigaldamine telki läks ka hästi, sest eelnevalt oli teooria selgeks tehtud. Õhtu oli jahe ja tuul lõõtsus päris tugevalt. Proovikütmine võttis telgialuse suitsu täis. Ronisime telgist välja ja tõstsime ääred üles, et suits välja lasta. Kiiruga kinnitasime natuke keha ja kell 23:00 algas öörahu. Üheksaliikmeline meeskond vajus sõna lausumatagi magama, sest tööpäev ja sellele järgnenud õppus oli väga väsitav.   

Laupäeva hommikul ärkasime kell 7:00. Kiire hügieen ja priimusele tuli alla, et vett  keeta. Toidupakist sai maitsvat pasteeti  leivale, lisaks veel kohvi, energiajooki ja magustoiduks kommi. Kella 8:00-ks kogunesime territooriumile, et alustada õpingutega. Maskeerimisest, liikumisest ja käemärkidest  tuli rääkima veebel Kruus. Meile jagati  maskeerimispulgad, millega saime endale näomaalingud teha, nii et ühtegi valget kohta ei tohtinud olla. Isegi kõrvaaugud tuli roheliseks teha. Seejärel saadeti meid metsa, et saaksime kuuseokste ja kuivanud rohuga end märkamatuks teha. Samal  ajal oli ka Kaitseliidu sõduri baaskursus.  Ühinesime nendega ja hakkasime harjutama erinevaid liikumisviise maastikul - hiilimine, jooksmine. Rakmete ja automaadiga jooksmine ei olegi nii kerge, kui eemalt vaadates tundus.

Rivistusime kaitseliitlaste  kõrvale ja suundusime metsa poole, kus alustasime roomamise õppimist. Vahemaa, mida tuli läbida, oli kuskil 70-80 meetrit. Igat liiki liikumist ja roomamist tuli läbi teha mitu korda. Eriti raskeks läks siis, kui oli madalroomamine. Põlved ja küünarnukid  olid nii valusad, et tekkis juba mõte, miks ma ennast piinan. Siis tuli meelde lastesaatest tigu kes ütles: „Edasi,  ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.“  Allahindlust meile ei tehtud, sest  instruktor  veebel Kruus oli väga range. Sõduri baasväljaõpe ongi see koht, kus saad aru, mida tähendab Kaitseliit. Vastavalt sellele teedki  oma järelduse, kas tahad sinna jääda või leiad endale teisi väljundeid organisatsioonis.

Lõunapaus kulus kõigile ära ja saime natuke puhata. Toidupakist leidsin hernesupi, mis sai priimusel soojaks tehtud ja maitses väga hästi. Ega pikalt pikutada lastud, sest uus tund oli juba ootel. Eesti Kaitseväes kasutatavatest  relvadest ja nende käsitlemise ohutustehnikast tuli rääkima leitnant Paat. Relvalaost anti meile allkirja vastu relv Galil AR. Enamus õppureid olid algajad ja seega võttis automaadi lahti- ja kokkupanek ning osade  õppimine päris palju aega. Valusad sõrmeotsad raskendasid automaadi lahtivõtmist ja kokkupanekut. Hästi palju pöörati tähelepanu ohutustehnikale.

Automaadiga laskmiseks on erinevad laskeasendid, mida territooriumil harjutasime. Tähtsal kohal oli ka sidetund - raadioside ja raadiojaamad, traatside, välitelefon ja kommutaator. Kõigest sellest pidas meile loengu Madis Listak. Kella 20:00-ks jõudsime tundidega lõpule ja saime õhtusöögile mõelda. Priimusele tuli alla ja soe kartulipuder hakkpallidega maitses väga hästi. Ka välitingimustes tuleb hügieenist kinni pidada ja tegime kiirelt enne magamaminekut ka õhtuse pesu. Veel tuli teha graafik patrullimise ja ahjuvalve jaoks.

Kuskilt oli  liikuma läinud jutt, et  öösel tuleb häire. Leppisime kokku, et ööseks saapaid jalast ja riideid seljast ei võta, kuna häire korral peab  ju kiiresti reageerima. Olime ärevil ja uni ei tahtnud tulla,  kuigi päev oli väsitav olnud. Õues patrullijad ja ahjuvalvurid said oma ülesannetega kenasti hakkama. Hommikuks oli selge, et häiret ei tule.

Pühapäeva hommik algas uniselt kell 7:00. Kiired hügieeniprotseduurid ja söögiks anti sooja putru - kui hea see oli! Kell 8:00 olid kõik klassis ja tund võis alata - instruktoriteks luurerühmast A. Rinne ja veebel Tali. Teemaks kaardi mõõtkavad, kaardi elementide tundmine, koordinaatide määramine, kompassi kasutamine, asimuudi määramine kaardil ja maastikul. Väike seljasirutamine toimus sammupaaride lugemisel - mitu sammu on 100 meetris. Aeg  lendas kiiresti ja juba oli ka kokkadel maitsev lõunatoit valmis.

Pärast lõunat tuli läbida sõdurirada, kus pandi meie õpitud teadmised proovile. Moodustati  kaks 13-liikmelist gruppi  ja neid hakkasid juhendama Heidi Tormet ja Emeli Schmidt. Olime kätte saanud kompassid, kaardid ja nüüd tuli teele asuda. Marsruut oli linnulennult 6,5 km pikk ja sisaldas roomamist, hiilimist, erinevaid laskeasendeid, automaadi lahtivõtmist ja kokkupanekut. Kahjuks eksisime ühes kontrollpunktis ära ja algpunkti jõudmine võttis rohkem aega kui arvasime. Kell 18:00 olime tagasi ja panime kokku telgi ning korrastasime territooriumi ja siseruumid. Pisut läks aega automaadi puhastamise ja kokkupanekuga  ning relvalattu viimisega. Heidile andsime tagasisidelehed ja vastu saime kursuse läbimise tunnistuse.

Tegelikult ei tasu karta sõduriõpet ka keskealistel naistel. Kui ise oled optimistlik ja rõõmus, siis on kõik võimalik. Tüdrukud, kellega koos tegutsesin, olid toredad ja loodan nendega veel põnevatel üritustel kohtuda. Suur tänu Heidile, et meid mõistis ja välja kannatas.