„Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida”

Lipp on kõigi tänapäeva riikide oluline tunnus, mis väljendab iseseisva riigi olemasolu. Lipp on ka organisatsioonide sümbol.

Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni teadvustab, milline võim ja väärtused Eestis kehtivad. Seda rõhutab ka traditsiooniline pidulik heiskamise protseduur.

2005. aastal määratles Riigikogu uues seaduses, et Eesti lipp on Eesti rahvus- ja riigilipp. Sellest tuleneb ka olulisim muudatus võrreldes varasema lipuseadusega – igaühe õigus heisata ja kasutada Eesti lippu igal ajal. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul või avalikel üritustel.

Riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele, avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele on kohustuslikud kõik lipupäevad, mida on üle 14. Eraisikutele on lipu heiskamine kohustuslik kolmel lipupäeval:
• 24. veebruar – Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
• 23. juuni – võidupüha
• 20. august – taasiseseisvuspäev

FAKTE EESTI LIPU AJALOOST

1881. aasta 29. septembril asutati Tartus esimene eesti üliõpilaskoondis "Vironia", kes otsustas samas võtta oma värvideks sini-must-valge värvikolmiku.

1884. aasta 4. juunil võeti kasutusele sini-must-valge lipp Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna, selle pühitses ja õnnistas Otepää kiriku saalis õpetaja Rudolf Kallas. Seda daatumit on hakatud pidama Eesti rahvuslipu sünnipäevaks. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: “Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.”

1918. aasta 12. detsembril kell 15 heisati esmakordselt Pika Hermanni torni Eesti lipp noore Eesti riigi sümbolina.

1922. aasta 21. juunil võttis Riigikogu vastu esimese riigilipu seaduse, millega kinnitas, et eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp.

1940. aasta 21. juunil langetati Pika Hermanni tipus Eesti lipp ja selle asemele heisati punane lipp. 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli sinimustvalge lipp pikalt keelu all.

1981. aasta septembris õnnestus Kunstiinstituudi üliõpilasel Andrus Rõugul toimetusele ja tsensuurile märkamatult avaldada ajakirja Looming 9.numbris luuletus "Silmades taevas ja meri", mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad "sini-must-valge". Andrus Rõuk heideti kõrgkoolist välja ja alles 2 aastat hiljem õnnestus tal haridusteed jätkata. Ajakirja peatoimetaja Kalle Kurg sai parteilise karistuse.

1987. aasta 24. veebruaril ratsutas Endel Jõgi (praegu Rivers) keskpäeval Tallinnas, seljale kinnitatud Eesti lipp, Raekoja platsile, kus mitmed pealtnägijad teda aplausiga tervitasid. Edasi liikus ta Vabaduse väljakule ja Toompeale Lossi platsile. Jahmunud miilitsatöötaja pilgu all sõitis ta lossi õue, kus tegi mõned ringid ja ratsutas Nevski katedraali ette, kus tagastas hobuse ratsabaasi töötajale. Siis keris ta lipu kokku, suundus Vabaduse väljakule, istus taksosse ja sõitis arreteerimise vältimiseks linnast välja. Ilmselt Moskva peapesu kartuses vaikiti asi maha ja teda ei arreteeritud. Seni teadaolevalt oli see esimene avalik rahvuslipuga demonstreerimine Eestis pärast taasokupeerimist.

1988. aastal toodi lipp jälle mitmes kohas avalikult välja. Sinimustvalgeid lippe lehvitati Tallinna Vanalinna päevade puhul toimunud öölaulupidudel.

1988. aasta 20. oktoobri seadusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna. Ühtlasi rõhutati, et rahvuslipp ei asenda riigilippu. Selleks jäi endiselt Eesti NSV lipp.

1989. aasta 23. veebruaril kell 22.00 langetati punalipp Pika Hermanni tornis ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele. 1989. aasta 24. veebruaril kell 8.33 heisati sinimustvalge rahvuslipp taas Pika Hermanni torni.

1990. aasta 7. augustil otsustas EV Ülemnõukogu sinimustvalge uuesti riigilipuna kasutusele võtta.

EESTI LIPU VÄRVID

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutamiskoosolekul Aleksander Mõtuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

• sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
• must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
• valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

EESTI LIPU HEISKAMINE

Lipupäevadel heisatakse lipud päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00.

• Eesti lippu ei langetata jaaniööl.
• Eesti lipp heisatakse iga päev Tallinnas Pika Hermanni torni.
• Alaliselt heisatud lipud lehvivad ööpäevaringselt Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, maavalitsuse ning valla- ja linnavolikogu hoonel, kaitseväe väeosades ning piiripunktides

Reeglid:

• Heisatav lipp peab olema puhas ja terve.
• Lipuvardad tuleb paigutada nii, et lehviv lipp ei ulatuks vastu katust, seina või teise lipu varrast.
• Heisatud lipu alumine serv peab jääma maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele.
• Pimedal ajal heisatud lipp peab olema valgustatud. Kui lippu ei ole võimalik valgustada, siis tuleb igal hommikul lipp heisata ja õhtul langetada.

NB! Mastivimpel ei asenda lippu. Lipupäeval tuleb lipumasti heisata ikka lipp.

EESTI LIPU HEISKAMINE KOOS TEISTE LIPPUDEGA

Kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab Eesti lipp olema auväärsemal kohal. See põhimõte kehtib Eesti lipu heiskamisel nii koos teiste riikide lippudega kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude erilippudega.
Eesti lipule järgnevad hea tava kohaselt:

• teiste riikide lipud,
• rahvusvaheliste organisatsioonide lipud,
• maakondade lipud,
• linnade- valdade lipud,
• ettevõtete- asutuste lipud ja
• muud lipud.

Kui Eesti territooriumil heisatakse teiste riikide lipud või rahvusvaheliste organisatsioonide lipud, peab tava kohaselt olema heisatud ka Eesti lipp.

• Maakonna, linna, valla ja muud lipud ei või olla riigilipust suuremad.
• Lipud heisatakse eraldi, ühesuguse pikkusega lipuvardasse või -masti ja Eesti lipuga samale kõrgusele.
• Heisatavad lipud on võrdse laiusega.

Lippude paiknemise joonised Riigikantselei kodulehel.

EESTI LIPP PIDUSAALIS

Eesti lipp ja muud lipud võib tuua saali:

• enne piduürituse algust ja paigutada publiku ees põrandal või seinal asuvatesse lipualustesse. Lipu soovitatav kalle lipualuses on 30°–40°. Eesti lipp asetatakse kõige auväärsemale kohale, publiku poolt vaadates teistest lippudest vasakule.
• pärast piduliste kogunemist kohtadele. Lippude saabudes ja lahkudes tõusevad pidulised püsti ja pöörduvad näoga lippude poole.

Enne Eesti lippu võidakse saali tuua maakondade, linnade, asutuste jm lipud, mis asetuvad rivisse piki vahekäiku. Eesti lipu saabudes annavad rivistunud lipud au ja järgnevad sellele.
Kui kõik lipud tuuakse saali ühe rühmana, on Eesti lipp rongkäigus esimene.

Kui piduüritus kestab kaua, võidakse lipud pärast ürituse avamist paigutada lipualustesse nende tähtsuse järjekorras:
1. Eesti lipp;
2. välisriikide lipud riikide prantsuskeelsete nimede järjestuses;
3. Eesti maakondade lipud ning linnade ja valdade lipud nende eestikeelsete nimede tähestikulises järjestuses ja
4. asutuste ja koolide lipud.

Kui lipukandja on pannud lipu lipualusesse, siis võib ta koos lipuvalvuritega eemalduda kuni ürituse lõpuni. Ürituse lõpus tõstetakse alustest kõigepealt muud lipud ja siis võtab lipuvahtkond Eesti lipu.

Lippude äraviimine saalist:

• Eesti lipp lahkub esimesena ja teised lipud annavad sellele taas au. Seejärel lahkuvad teised lipud ning lõpuks pidulised.
• Lipud võidakse saalist ära viia ka alles pärast ürituse lõppemist, kui publik on lahkunud.

Vertikaalselt riputatud lipu ülemine (Eesti lipul - sinine) serv peab asuma vaataja poolt nähtuna vasakul. Kõnepuldi taha seinale paigutatud lipukangas peab asetsema kõnelejast kõrgemal. Kõnepuldi kõrvale vastavasse hoidjasse püsti pandud vardaga riigilipp asub saalist vaadatuna puldist vasakul, nii et lipukangas ei puutu vastu põrandat.

EESTI LIPU KASUTAMINE REKLAAMIS JA MUJAL

Põhiseaduse § 7 määratleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge, mis ühtlasi on ka Eesti lipu värvideks. Sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamine on seega erilise tähelepanu all ja selle kasutamise üldpõhimõtted on reguleeritud “Eesti lipu seaduses”.

Lippu või selle värvuskombinatsiooni kasutatakse head tava järgides. Kasutamise väärikuse üle otsustab seaduse rakendaja, et kaitsta Eesti lippu igasuguse vääritu kohtlemise eest, sh värvuskombinatsiooni mittesobivates kohtades kasutamise eest.

Kaitseväe väeosa lipu üks külg võib olla Eesti lipu värvuskombinatsioonis. Füüsilise isiku või juriidilise isiku lipp (v.a Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp) ei tohi olla Eesti lipuga äravahetamiseni sarnane.

“Reklaamiseaduse” § 4 lõike 31 kohaselt on reklaamis keelatud kasutada riiklikke ja riigiasutuste sümboleid ning Eesti lipu värvuskombinatsiooni sellisel viisil, mis eksitavad üldsust reklaami eseme suhtes. Reklaam ei tohi jätta muljet, et esitatav teade sisaldab riigipoolset soovitust või garantiid, kui see tegelikult puudub.

Eesti lipu kujutist sisaldavat tähist ei kasutata kauba- või teenindusmärgina.

EESTI LIPU HÄVITAMINE

Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipu hävitamine

Eesti lippu tuleb kohelda väärikalt ja kui lipp on muutunud kasutamiskõlbmatuks, tuleb see sündsal viisil hävitada.

Märg lipp tuleb enne hoiukohta panemist ruumis kuivatada.

Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult.
Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult.

Kasutatud materjalid:
- Riigikantselei - www.riigikantselei.ee
- Eesti Lipu Selts - www.lipuselts.ee
- Eesti lipu seadus - www.riigiteataja.ee
- Wikipedia - wikipedia.org