Uppudes ülikonda

Päev algas teooriaosaga, kohvi ja küpsiste kõrvale kuulasime loengut vetelpääste ajaloost ja olukorrast Eestis. Sealt edasi võtsime läbi uppumisega seonduvad teemad – ennetuse, ohutuse, esmaabi jne. Vahepeal oli väike puhkepaus ja väga maitsev lõuna (aitäh tegijatele!).

Siis räägiti pikalt hüpotermiast ehk alajahtumisest, käitumisest jääl ja sellest, mida teha pärast vettekukkumist. Teoreetilise osa lõpuks lükati lauad kokku ja soovijad said kauni kannatanu Lemme peal harjutada stabiilse asendi seadmist, alajahtunud inimese korrektset mähkimist tekkidesse ja kannatanu transportimist.

Kui see osa oli läbitud, ootas ees veeõppus. Kuivülikondade selgasaamine oli päris paras ettevõtmine. Võeti paaridesse, et üksteisele ülikonnad selga aidata, üksi oleks see suhteliselt keeruline olnud. Väiksematel naisterahvastel oli üsna humoorikas need suured ülikonnad selga ajada! Mulle sattus näiteks kuus numbrit suuremate kummikutega ülikond, mis oli mõeldud umbes 30 cm pikemale inimesele, seega nägin välja nagu tubli padakonn või Michelini-mehike. Eriti naljakas oli veel vetteminek, kus kummikud ei tahtnud üldse põhjas püsida, selleks et kõndida saanuks. Need üritasid kogu aeg pinnale kerkida, nii et tunne oli nagu Kuul kõndival kosmonaudil.

Kuna kahjuks jääd ei paistnud kuskil, asendati veest jää peale ronimine veest kummipaadi peale ronimisega. Instruktorid olid terve aja vees ja juhendasid ja aitasid, kus vaja. Esmaseks harjutuseks oli kontrollida, kas kummuli paadi all võib olla ellujäänuid. Selleks pidi kõigepealt käe paadi alla pistma ja seal natukene ringi katsuma ning siis paadi serva alt sisse pugema. Kuna mu ülikonnal puudus ka kummist kapuuts, siis oh! seda värskendavat tunnet, kui palja pea üleni pidi vette pistma! Korraks tuli isegi kerge brain-freeze, nagu oleks suure tüki jäätist korraga ära söönud. See läks aga õnneks ruttu üle.

Kui paadialune oli üle kontrollitud, oli järgmiseks ülesandeks paarilisega kummuli paadile otsa ronida ja see köie abil õigetpidi keerata (ise samal ajal uuesti vette kukkudes). Ei olnud kerge see ronimine! Õige võte oli ennast kõhuli horisontaalsesse asendisse organiseerida ja siis jalgadega siputades ennast rinnuli paadile vinnata. Tundub lihtne, aga ei olnud üldse! Meie paar kasutas varianti „astu oma paarilisele peale, roni paadile ja aita siis ka paariline üles“ ja ka „naiste võtet“, mis tähendas paadile lähenemist tagantpoolt. Ajaloolise tõe huvides olgu mainitud, et leidus ka neid erakordselt tugevaid ja osavaid naisi, kes ilma igasuguse kõrvalise abita paati ronisid.

Kui kummuli paat oli õigetpidi keeratud, tuli ka sinna sisse ronida ning siis paat uuesti kummuli keerata järgmisena tuleva paari jaoks. Nalja sai palju ja mitu korda vette kukutud ja paar lonksu merevettki alla neelatud. Pärast meres suplemist oli võimalik sauna ennast soojendama minna. Huvitav oli see, et meres veedetud aeg ei olnud üldse pikk ja tegevusi oli ka vähe, aga pärast veest tulekut ja ülikonna seljast saamist olid käed ja jalad täiesti makaronid ja enesetunne selline, nagu oleks just Scoutsrännaku läbinud, kandes seljakotti kätel. Aga see-eest adrenaliin oli laes ja rõõmus ilme näol!

Päev oli väga tore ja hariv ja paatironimist tahaks ka mõni teine kord harjutada (kuigi võib-olla natukene soojemas vees...).

Koolituse viisid läbi toredad instruktorid  Eimar Täht ja Norman Vaher  MTÜ Eesti Veeohutusest ning lisaks Naiskodukaitse Tallinna ringkonnale võtsid osa  ka Tallinna maleva meditsiinigrupi  ja Reservpäästrühma veegrupi liikmed.