ÜKS artikkel: "Vormis naised"

Kohtun Naiskodukaitse liikmete Annika Hundi, Airi Neve, Riina Mäemetsa ja Kersti Tammekunniga suvisel õhtupoolikul pärast Erna retke Kaitseliidu Peastaabis, kus asub ka hiljuti 80. aastapäeva tähistanud organisatsiooni peakontor. Kuna tegemist pole just koduperenaisi ühendava organisatsiooniga, mis mõistagi ei välista Naiskodukaitses osalevate preilide-prouade kodulembust, uurin esmalt, miks pealtnäha nii toredad naised näiliselt nii mehise alaga tegelevad. “Me naudime seda!” kõlab justkui kõigi suust. “Ilmselt ühendab meid kõiki patriootilisus ning soov midagi kodumaa heaks ära teha,” täpsustab Airi. Rahuajal võib see tunduda huvitav ajaviide, aga kui algab sõda, mis siis saab? Otsest kohustust sõtta minna naistel väidetavalt pole. Airi sõnul on kohustus pigem moraalne, sest väljaõpe on antud ja patriootilisus lihtsalt sunniks minema.

Kuigi ametlikke auastmeid nagu sõjaväes Naiskodukaitses ei eksisteeri, tuleb sealgi edasijõudmiseks pingutada. Kersti sõnul näiteks Ernale igaüks ei saa. Enne tuleb läbida neli etappi: väljaõpe, väljaõppevõistlus, koormusmatk ning eel-Erna. Arutan mõttes, mis küll tõmbab üht naist Erna retkele, mida sel aastal saatis Eesti mõistes ka põrgukuumus. Riina katkestab mu mõtte, tehes võhikule puust ja punasega selgeks, miks üldse unistada Erna retkel osalemisest. “Kui oled selles süsteemis sees, siis on Erna retk väga suur väljakutse. See on kõrgeim siht!”

Tänavu esimest korda sõjalis-sportlikul retkel osalenud Naiskodukaitse Tallinna ringkonna naised said Ernal 20. koha, mis on siiani parim naiste saavutatud tulemus. Pealegi, neist tahapoole jäi tervelt kaheksa meesvõistkonda. Õrnema soo eeliseks, nende endi arvates aga miinuseks oli see, et nad pidid võistlust alustama esimesena. Nii ei saanud nad jälgida teiste võistkondade olukorralahendusi. Samuti tegid nad paljusid asju esmakordselt. Riinale meenub lõbus seik. “Nalja küll eriti ei visatud, kuid üsna lõbus oli vaid 10 minutit enne etteantud aega   kohale jõuda. Teised arvasid, et oleme katkestanud, tegelikult käisime lihtsalt jões ujumas. Kõik oli kontrolli all!”

Jõuan seepeale isegi hakata unistama Erna retkel osalemisest, kui Airi karmi tegelikkusega lajatab: “Varustus, mida seljas kandsime, kaalus umbes 15 kg. Iga päevaga muutus seljakott kergemaks, sest alguses oli meil ju viie päeva toit kaasas. Ja mida päev edasi, seda kergemaks muutusime ka ise!”

Naiste kotis sisaldunud söögipoolis ei tundu kõige ahvatlevam – pähklid, müslibatoonid, vinnutatud liha, suitsuvorst... Söögivalikul lähtuti põhimõttest, et see oleks võimalikult kerge ja annaks palju energiat. Ja energiast naistel juba puudust polnud. Rajal suhtuti neisse Riina kinnitusel suure austusega. Ilmselt tulenes see sellest, et igal aastal on Ernal esinenud naisvõistlejad, kellest keegi pole olnud naeruväärselt nõrk. Välismaalased olid naiste sõnul neid nähes pigem üllatunud. Norralased näiteks proovisid isegi, kui raske on Airi varustus. Ju seepärast, et naine näeb üsna õbluke välja ja raske varustuse kandmine näis viisakatele viikingitele lihtsalt üle mõistuse käivat. Kuid kas nõrgemale sugupoolele raja läbimisel ka armu anti? Kahjuks mitte – läbi tuli teha kõik just nii nagu mehedki. Lihtsalt tähelepanu said naised rohkem. “Liigesed olid ka mitu päeva haiged,” meenutab Riina.

Kuigi Naiskodukaitse eesmärk ei ole ühendada niisama kohvitajaid, on organisatsiooni liikmete näol siiski tegemist naistega, kes saavad ka eraelus üsna tihti kokku ja peavad ka ühiseid pidusid. Ka pärast Ernat olid korraldajad peo organiseerinud, kuid sellest daamid ei hoolinud – viis ööd-päeva rasket tööd ja magamatust andis tunda. Airi sõnul polnud see väsimus aga võrreldav näiteks ühe öö magamatusega linnas. “Metsas oli palju parem! Väsimuse peale polnud aega mõeldagi, sest kogu aeg oli vaja midagi teha ja kuhugi jõuda!”

Kokku kestis Salmistu rannas meredessandiga alanud Erna pisut üle viie päeva ning selle aja jooksul läbiti 150 kilomeetrit. Naiskond oli neljaliikmeline, osalesid kõik mu vestluskaaslased, välja arvatud Annika, kelle asemel oli vapper Sirle Baldesport, kes intervjuu tegemise ajal sajale mehele süüa valmistas. Riina märgib, et kui teised tegid Ernaks valmistudes intensiivsemat trenni, siis Sirle käis lihtsalt aeg-ajalt lapsega jalutamas. Aga retke viimasel päeval oli just tema see, kellel oli kõige rohkem jaksu. Sirle nimelt aitas siis ka teiste varustust kanda.

Et tegemist pole tavaliste naistega, tõestab ka nende ühine hobi – jalgpall. Alguses ei teadnud nad reegleidki, kuid see ei seganud mängu nautimast. Jalgpallitrenn pidavat hästi vormis hoidma ning iganädalased kohtumised lähendavat liikmeid veelgi. Annika ütleb, et nüüdseks ta teab, et võib “klubi liikmetega” iga kell luurele minna. Kuna tema Ernast osa võtta ei saanud ja tühja juttu ta ei aja, siis ilmselt varsti ta luurele lähebki.

Mu vestluskaaslaste kinnitusel pole naiskodukaitsjaks saada sugugi keeruline. Kui endale teadvustada, millise organisatsiooniga tegemist, on pikim samm juba astutud. Minu üllatuseks ei peagi huviline kätekõverdusi tegema ega ümber maja jooksma – tuleb vaid täita avaldus, esitada arstitõend ning saada kolme juba liikmestaatuses oleva inimese soovitus. Viimase tarvis soovitab Kersti osaleda Naiskodukaitse üritustel ning lihtsalt inimestega suhelda. Lisaks tuleb enne organisatsiooni hingekirja saamist läbida vestlusvoor, mille käigus selgitatakse välja, kas naine ikka mõistab, millega end seob.

Hetkel on Naiskodukaitsel liikmeid ligi 1100. Airi nendib, et masside kaasamine pole eesmärk omaette, sest organisatsioon peab suutma oma liikmetega ka midagi peale hakata. Edasine saab tõuke baasväljaõppest, kus antakse põhiteadmised organisatsiooni ajaloost ja olemusest, meditsiinist, toitlustamisest, sidepidamisest, topograafiast ja sõdurioskustest, pärast seda on võimalik spetsialiseeruda.

Airi sõnul muutuvad Naiskodukaitsega liitunud naised julgeks ja avatuks ning omandavad lisaks hea esinemisoskuse. Korraldatakse ju näiteks avalikkuse ees esinemise ja juhtimise kursusi ning ka üleelamislaagreid. Kõike selleks, et igas võimalikus olukorras hästi hakkama saada. “Tänu Naiskodukaitsele võib ka tavaelus ja palgatööl hakata hoopis paremini minema,” reedab Airi lõpetuseks riigikaitsega seotud organisatsiooni põhiplussi.

Ajakiri ÜKS nr 5/2007, lk 48-49, tekst Teele Teder