Teadmised mis mööda külge maha ei jookse

Reede õhtul kursust alustades ning õpetajate Urve, Kristi ja Mairega tuttavaks saades tõdesin, et teema ei olegi nii hull. Panime koos kirja oma lootused ja ootused järgnevateks päevadeks – kes alustas valgelt lehelt ja lootis saada uusi teadmisi, kes olemasolevat kinnistada, kes viia end kurssi uuendustega. Kõigil oli ikkagi soov aidata, saada üle oma hirmudest ja tunda kaaskodanikku aidates end vajalikuna.

Sissejuhatus oli veidi laiem – mis on elupäästev esmaabi, šokk, kliiniline ja bioloogiline surm, ning esmased abivõtted. Huvitav oli see, et igaüks võis oma küsimused jooksvalt esitada ja  tuua näiteid elust enesest ning reedeõhtused tunnid kadusidki imekiiresti käest.

Laupäeva hommikul läks asi juba konkreetsemaks – mürgistused, verejooksud, haavad, esmaabi šoki puhul, mehhaanilised traumad – lõunasöök – keemilised- ja termilised traumad ja siis läks asi veelgi huvitavamaks – elupäästva esmaabi praktilised harjutused. Oh seda üksteise rullimist šoki asendisse ja tagasi, teki all ja teki peal, verejooksu sulgemised rõhksidemega, (muide testis kirjutasin rõhtside), kannatanu transportimine rautek haardes ja siis elustamine. Olin kunagi ammu neid kumminukke näinud küll, kellele siis elustamist tehti, kuid tookord andis viilida ja nii ma nende juurde eriti ei kippunud. Nüüd polnud pääsu, Maire seisis kõrval ja muudkui küsis, mis sa nüüd teed ja kuidas sa nüüd edasi käitud. Võtsin siis maaslamava „poisi” ette, huvitav, et kui Maire teda pluusi alt natuke näppis, siis tal hakkas isegi pulss lööma. Aga sellel „poisil” olid küljes veel peened tablood, mis näitasid ära kõik minu tehtud vead, nii et madistamist oli hulgaks ajaks.

Peale järjekordset sööki jaotati meid uutesse gruppidesse ning teisedgrupid valmistasid meile ette situatsioonülesandeid. Meie kohale jõudes lamas trepi vahekäigus pundar tüdrukuid, hämar oli ka ja seepärast üsna raske vaatlusi sooritada ja esmast hindamist teha. Kuna värsket verd (õnneks – kahjuks) ei olnud, oli väga raske aru saada, mida tähendab punaseks värvitud kleeplint nina all – kas ninaverejooksu, või oli abivajaja lihtsalt nina punaseks kukkunud. Kleeplindiga käe külge liimitud kääridest ei osanud ma ka midagi arvata, oleks need siis  vähemalt käe sees püstigi olnud….? Seega luges meie grupp juhtumi mitte väga kriitiliseks ning läks teist gruppi vaatama ja abistama. Siin oli juba lihtsam käe peale joonistatud punast triipu suureks, väliseks verejooksuks pidada, ning seda rõhksidemega peatada ning verd nähes pikali kukkunud ja pea ära löönud prouale esmaabi anda.

Pühapäeva hommikul oli tasumise tund, meil oli võimalus korraldada üks korralik mäsu ja loota, et meile abi antakse. Mõte oli selles, et sõbrannad oli manustanud mingit kahtlast ainet, mis oli mõjunud nii, et kes muutus apaatseks ja mitte kontakteeruvaks, kes hakkas kõike kartma, kes tahtis enesetappu sooritada aga esimese katse nurjudes otsustas end üles puua. Sellist kõlkumist hommikumantlivöö otsas tuletõrjeredeli küljes, tuletasid paljud veel lõpusõnadegi ajal meelde. Meile andis abi kaks erinevat gruppi. Olin kindel, et hullu, kes tablettide peale veel mingit märjukest manustas ja siis puht ära keeras, lastakse kauem „laval” tolgendada. Esimeselkorral nii oligi, aga teise grupi Kati mässas minuga ikka päris hoolega, ellimineeris mu üsna ruttu,  pani  seina äärde maha ja ei lasknud teisi segada. Stseeni lõpul oli tal igatahes higipull otsa ees. Kui NKK naistega nalja ei saa siis kellega veel? Igatahes jäävad need esimesed esmaabi andmised küll kauaks ja selgelt  meelde.

Haigusseisundid sai ka kõik läbi enese mängu ja teiste esitlusi vaadates ära õpitud: kõhuvalud, allergilised reaktsioonid, palavik, insult, infarkt, krambid, astma. Selle juurde lisaks hästi palju elulisi näiteid. Merli oli meil nagu elav entsüklopeedia, mida kõike ta polnud läbi elanud ja kogenud. Õnneks oli ta kõigele vaatamata väga heas toonuses ja rõõmsas olekus.

Ja siis tuli test – täitsa lõpp, nagu oleks koolis kontrolltööd kirjutanud, närv läks püsti, oleks tahtnud spikerdada, aga huvitav oli  mõelda, et kas ma siis ikka õppisin ka midagi. Olid küll mõned väiksemad vead peale rõhtsideme, aga kokkuvõttes oli tõesti midagi külge ka jäänud. Tegelesime veel veidi vastastikuse kiitmise ja ülistamisega ning saimegi oma kursusega ühele poole.

Mida siis mina ise kogesin ja sain? Tegelikult oli mul arusaamine, et kui juba aitamiseks läheb, tuleb mul osata vähemalt poolt kiirabi tööst. Õnneks see nii ei ole. Elupäästev esmaabi on ikkagi küllalt spetsiifiline ja üsna piiratud tegevus. Kui põhivõtted korralikult selged on võib kaasinimesele appi minna küll – see teadmine oligi minu jaoks kõige tähtsam.

Kõige lihtsam abi- märka abivajajat ja vajadusel kutsu 112.