Staabiassistendid julge hundi rinda uudistamas

Evelyn Gold kommenteerib: „Minu jaoks oli  HUNT  esmakordne kogemus – seega ei osanud ma midagi ka oodata. Me olime selle jaoks korralikult valmistunud, eelnevalt läbisime koolitused ja käisime sideautot uudistamas, sellest pidi ju saama meie kodu kolmeks ööks ja päevaks.

Reede õhtul alustasime sõitu Paldiski suunas kella 21.00 ajal, kohale jõudes oli juba suur pimedus ning hetkeks oli väike segadus, et mis nüüd edasi saab, aga see möödus kiirelt ning juba me leidsimegi ennast Merviga MAN –i kastist telki otsimas ning seda üles panemas. Ööpimeduses võtab vist kõik ikka natuke rohkem aega ning kell näitas juba ligi pool kolm öösel, kui saime vahepeal suitsusaunaks muutunud telki pugeda;)  Kiirelt veel viimased korraldused, mis kellast keegi patrullima, ja siis oli aeg magada. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid mina ei jäänudki magama, oli siis põhjuseks „lahingu“ ärevus või imeline linnulaul, mis kella nelja paiku algas…..

Meil Merviga oli viimane varahommikune patrullikord, mis möödus vahejuhtumiteta ning siis saime veel paariks tunniks magama.

Laupäeva hommik algas meil sideautos – kui algul oli natuke raske eristada, et mis teade meile ja mida täpselt meil vaja endal edastada, siis üllatavalt kiiresti elad rolli sisse ning õhtuks oli käsi päris väsinud erinevate ettekannete, olukordade, kontaktide kirjutamisest.

Tekkis ka paar päris teravat olukorda, kus sai tunda ikka kuidas pulss kiiremalt tööle hakkas.  Kui hakkasid tulema teated, kuidas „vaenlane“ ikka meie juhtimispunktile lähemale ja lähemale tuleb ning teades, et tegelikult on kõik mehed väljas ning laagris on mõned üksikud. Ning siis oligi see hetk käes, kus tuli käsk, et kõik tähtsad paberid põue, relvad kätte ning kaitsesse. Seekord läks meil õnneks ning olukord lahenes ja meie „pesa“ jäi puutumata.

Teine olukord tekkis väga järsku, jõudsime just teha valmis oma lõunasöögi, kui hakkas laskmine mõnekümne meetri kauguselt meist. Kuna kõige tähtsam on, et info ei satuks „vastase“ kätte – siis jälle paberid põue, relvad kätte ja lahingusse.  Seekord oli õnneks laagris meie mehed olemas ja vastane sai taganema sunnitud…

Reelika ülesanne oli käia kaasas kompaniiülemaga, see tundus minu jaoks nii põnev ja seikluslik ning kui laupäeva õhtul Reelika tuli ja andis üle sidevahendid ja ütles, et nüüd on minu kord olla kompaniiülema sidemees, käisid igasugu erinevad mõtted korraga mul peast läbi….. mina, appppiiii, ma ei oska ju, ooo kui lahe….mis ma nüüd teen…..ma saan hakkama….. jne

See oli hoopis teistmoodi kui sideautos - sinna, kuhu läks kompaniiülem, sinna läksin mina - selline nähtamatu sabarakk;) .

Pühapäeva hommik algas meil maastikuluurega ning nähes milline mudamülgas see on, kus oli oodata pühapäeval „lahingut“ oli tublidest sõdijatest täitsa kahju.

Ning kui kõlas ENDEX,ENDEX,ENDEX oli see minu jaoks liiga vara:). 

Ma usun, et iga õppus annab midagi juurde, minu jaoks oli tähtis, et ma nägin reaalselt, kuidas töö staabiassistendina käib, teooria ja praktika on siiski erinevad asjad ning läbi praktika kinnitub siiski kõik mitu korda paremini.“

Liis Tiigiranna muljed ja mõtted: Liis, Leili ja Aime täitsid staabiassistendi ülesandeid mängukeskuse kuudis. „Asusime Pakri poolsaare täitsa tipus.

Kui jõudsime kohale, näidati meile kus ööbida saab. Olime lootnud, et magame telgis, kuid näidati kätte vana Piirivalve Kordoni maja. Saime omale kolme peale ühe toa. Pakkisime asjad lahti, läksime tutvuma oma töökohaga. Ootasime sama väikest sidekuuti kui eelmisel aastal Hundil Rapla auto oli, kuid meid ootas ees mõnusalt suur masin, kus oli võimalik isegi püsti seista ning mahtus sisse rohkem kui 3-4 inimest.

Meestega tutvutud, üritasime siis aru saada, mis meie tööülesanded olema hakkavad. Alguses oli meil ikka paras segadus ja hirm. Kuid „õpetajad“ olid meil väga muhedad, rahulikud ning alati toeks kui vajasime. Meie ülesandeks oli raadiosidele vastamine, päeviku täitmine ning olukorrakaardi pidev täitmine. Kui eelmisel aastal ei saanud me kaardi täitmist harjutada, siis sel aastal saime õnneks hea kogemuse.

Kuigi magasime majas ja välivoodites, unistasime magamisest telgis, sest majas oli tohutult külm. Üritad magada, aga külm ei lase… Õnneks teisel ööl loovutasid mehed meile oma puhuri. Meestega oli koostöö üldiselt väga hea ning nemad jäid ka meie tööga väga rahule.  Saime palju uusi teadmisi ning uue kogemuse - huvitav oli jälgida õppust ka nö ülevalt poolt.“

Aasta pärast jälle. Auuuuuuuuuuuu!