Ja lõpuks see juhtustki!

Rapla 1. võistkond koos oma supermegalaheda esindaja Ando Lavritsaga jõudsid kohale Muru lasketiiru reede õhtul kella 18:00 paiku ja põhimõtteliselt kohe tuli haarata relvad ja laskemoon ning minna laskeharjutust automaadist ja USPst sooritama. Tulemused ei olnud kiita ja saavutasime ainult 19.nda koha.

Rännaku start oli 29.05 öösel kell 01:30, kottpimedas metsas ja täielikus vaikuses, linnudki olid magama läinud.

Punkte oli rajal kokku 20 ja rännak oli nagu ikka süsteemis, et stardis antakse järgmise punkti koordinaadid ja ajakava punktidesse jõudmiseks, järgmises punktis jälle uus koordinaat ja nii edasi. Ülesandeid oli erinevaid, aga väga palju oli sellist ajugümnastikat. Mõned näited ülesannetest: ruubikukuubiku lahendamine, arvelaua ja lükatiga arvutamine, vanaaja kodumasinate kokkupanemine (hakklihamasin, mahlapress, kartulikoorija, taskulamp), käemärkide tundmine, sidevahendite kokkupanemine, relvade tundmine, T ja M tähe pusle kokkupanemine, esmaabi, veetakistuse ületamine, viktoriin, kanuusõit, kummipaadisõit, parvesõit. Võistluse lõpetas muidugi lõpujooks, mis seekord oli huvitav selles osas, et joosta tuli ka Kohtla-Nõmme kaevandustunnelis. Anti käsklus „start“ ja siis tuli joosta nii kiiresti, kui „torust tuleb“. Loomulikult seljakotid seljas ja relvad kaenlas. Kui 50 meetrit oli joostud, siis hakkasime kuulma tuttavat rööget „PANGE JUURDE, JÕUATE KÜLL!“. See oli meie esindaja Ando!

Meie Ando, kes oma südikuse, motiveerivate oskuste, positiivse ellusuhtumisega väärib mitte ainult medalit, vaid lausa karikat. Ando oli kogu aeg meiega, mis sest, et tema füüsiline keha oli laagris.

Enne kaevanduskäiku sisenemist tuli läbi joosta suurest veelombist, mis muidugi jalad kenasti läbimärjaks tegi. Siis juba tunnel. Ja siis jooksed ja jooksed, keegi küsis, kui kaua veel, mille peale esindaja ütles varsti. Hetke pärast on jälle küsimus, kui palju veel. Vastus on ikka varsti. Ning lõpuks pärast seitsme minuti möödumist (7:02) olime jõudnud finišisse. Mis tulemusega, see oli veel teadmata. Ja see tunne, mis sind valdab pärast sellist rännakvõistlust, kui sa lõpuks üle lõpujoone saad, see on kirjeldamatu. Võimas.

Reelika: „Läksin võistlustele kodust saadud sõnadega:“ Ah nüüd sa lähed ju Pitkale ka.“  See oli mu elu esimene NKK koormusmatk ning teades naiste sitkust ja tublidust, siis ma küll ei uskunud, et võiduga tagasi tuleme. Öösel kolme paiku pealambiga kõndides sai ikka korraks mõeldud, et kuhu ma ennast jälle mässinud olen, et normaalsed inimesed magavad sellel ajal. Aga kõik see on vaeva väärt tunde pärast, mis tekib finišijoont ületades“.

„Väike mure oli esindaja Ando pärast. Teades, kuidas talle statistika meeldib, siis ilmselt ta sai mitu rabandust, kui jälgis punkt-punkti heitlust. Refresh-nupule vajutamises peaks medal talle kuuluma :)“.

„Kõige rohkem mulle meeldis ilm ja raja valik.  Ühel hetkel olid soises metsas ja teisel juba kõrbe meenutaval kiviväljal.  Sai proovitud peaaegu kaljuronimisele sarnanevat mäkketõusu ja sõita parvega, mis vajus varustuse raskuse tõttu poolenisti vee alla. Lõpujooks maa-all kaevanduskäigus oli midagi täiesti teistsugust“.

Kell on selleks hetkeks kui me finišisse jõudsime, juba õle 23. Rännak kestis kokku  peaaegu 22 tundi, otsest magamisaega ettenähtud retkel ei olnud. Aga kuna me juba teadsime, et olime hästi esinenud, siis magamaminek, enne lõpptulemuste väljakuulutamist oleks olnud mõeldamatu. Ando tegelikult oli meile avalikus punktis, kus oli kohtumine esindajatega, öelnud, et oleme vahel esimesel kohal, vahel kolmandal kohal. Seega teadsime juba, et meil läheb hästi ja peame pingutama lõpuni. Lõpuks sai selgeks, et saavutatud on esimene koht ning pärast rõõmuhõiskeid võis põhku puhkeda. Uus ja ilus hommik algas aga sellega, et levis jutt, et tulemused on valesti arvestatud ja et võitjatel ei tasu veel joodeldada. See muidugi tegi meele kurvaks ja samas ka tigedaks, mis nad siis panevad tulemusi välja enne kui kindlad pole! ;) Aga pühapäevahommikusel autasustamisel selgus, et parimaks jäime ikkagi meie, lisaks medalitele ja uhkele rändkarikale saime kaasa kõvad käepigistused ja soojad kallistused.

Natuke hirmutav on, kui mõelda, et ees ootab Admiral Pitka luurevõistlus 2.-6. augustil, aga väljateenitud pilet retkele tuleb ilmselgelt ära kasutada. Loo teeb veel vahvamaks tõsiasi, et sel aastal toimub nimetatud retk siin samas Raplamaal. Nii, et tulge meile kindlasti kaasa elama!