Seda korda siis niimoodi...

Järjekordseks koormusmataks algas ettevalmistus juba varakult. Kes käis jooksmas, kes sõitis ratast.  Mingi sisetunne ütles, et pean ka ise rajale minema, nii siis alustasin juba mitu nädalat tagasi oma väikese Juuliga õhtuseid jooksutunde. Nimelt Juuli lasi rattal ringi ja mina sörkisin kõrval. Kuna 5 kuu tagune suitsetamisest loobumine oli ihule kohutava jälje jätnud, tuli seda kuidagi natukenegi siluda.

Esmaspäeval, mõned päevad enne koormusmatkale minekut juhtuski Dagmariga jalgpallitrennis õnnetus ja ta väänas jala. Lisasin korraks ka veel listi, et kas oleks keegi julge, kes tahaks ja sooviks osaleda, kuid peale julgustussõnade ja soojade soovide ei tulnudki kedagi. Jäi üle see, et pakkisin seljakoti ja asusin ise neljandaks.

Start algas hommikul vara ja kuna olime nimekirja või loosi tahtel viimsed rajale minejad, siis oli aega rahulikult nii süüa-juua kui hommikuprotseduure teha.

Alustasime enam vähem rahulikult, kuna vihm oli ka selleks ajaks üle jäänud, siis oli hea värskes õhus liikuda. Kohe juba märkasime ka vastutegevuse liikumisi. Õnnestus nende eest peituda ja nii kuni selle hetkeni kui rajalt lahkusime.

Lasketiirus USP laskmine ei valmistanud väga suur probleeme, olime sinna keskmise kanti nagu enamus võistlejaid. Kuni järgmise medistsiini punktini hakkas üks trall ja tants pihta mööda pulle, lehmi ja karjakopleid. Neid oli nii tohutult palju.

Medistiinuülesanne oligi selline virr-varr situatsioonülesanne. Õnneks leidsime avarii teinud auto tagumise istme vahelt imiku, mis esialgu jäi märkama ja suure ehmatusega meenusid Maret Kommeri sõnad, et unustatakse kutsumata kiirabi. See sai siis tehtud. 

Edasi liikusime Keava mägede poole, jällegi päris suure ringiga.  Kuna eksisime jällegi suuna võtmisel päris palju, siis tuli see tgasi teha rajal. Punkti jõudsime ka seekord õige aegselt ja ülesandeks oli keeta katelokis vuti muna. 4 munast üks sai kena, kolm natsa pehmed – aga mõnele ju meeldibki poolpehme….

Ja jälle edasi, ei mingit puhkust. Kuna jõudsime jällegi ekselda, siis neljandasse punkti jõudsime küll õigeaegselt, aga kuna jalad olid nii katki juba, siis  meedikutel kulus hulk aega nende tohterdamiseks ja lappimiseks.  Seega läks see meie järgmisesse punkti jõudmisearvelt.

AK – 4 kokku panek. Kõik koos ja aja peale. Polnu viga meie meelest. Tohtis ka kaaslasi toetada ja aidata. Aeg tuli kusagile 4 minuti kanti.

Sealt edasi juba lõõskava päikese saatel uude punkti, mis tundus nii kohutavalt kaugel. Ja seda ta oligi. Päike põletas nagu põrgukatlas, higi voolasja jalad olid tuimad ning valusad.

Jälgisime kaarti ja tõusime järjest kõrgemale Keava mägedesse. Mitu korda plaanisime ka otse üle raba minna, kuid siiski loobusime. Ja tegime õigesti. Nende punktide vahemaa läbimiseks oli antud 2 tundi aega, kuid ringiga minnes, see oli 4 tunni tee, niisiis jooksime ka vahepeal, et jõuda õigeaegselt.

Hiljem kuulsime, et need, kes ületasid soo, raba – need paljud ka katkestasid, sest see oli liiga ränk. Nad olid lausa roomanud seal mülgastes. Meie mööda kruusateed ja kive liikudes lõhkusime veelgi omi jalgu. Jõudsime punkti hilinemisega, kuid siiski jõudsime ja saime ka ülesandele, mille täitsime päris kenasti. Tee viis edasi jällegi mööda metsa, sest vastutegevuse poisid hakksid meie peal vist juba kurjaks saama. Mäletan ühes punktis ühe teise ringkonna naise imestust, et meil kõik elud veel alles. Aga mis hinnaga.

Mingi hetk olime jällegi liikumas mööda metsa kui märkasin auto tulesid.  Hõikasin ka teistele, et auto ja  koheselt sukeldusime metsa.  Jooksin, jalg jäi puu taha ja lendasin suure kaarega maha, enamvähem automaat jäi otsapidi maasse. Marina oli mu seljataga ja küsis, et kas sain haiget ka, aga see tegi nii nalja. Kujutan ette kui naljakas seda vaadata oli.

Aga jah, see metsavahe lõik oli vist kõige hullem, sest Põhja- Eestis ei ole metsa, mida me oleme harjunud vaatama, vaid üks suur suur võsa ja selle läbimine on nii keerukas, kui sul on seljas patrullkott, mis kaalub  15 kilo ja relv AK – 4, mis kipub oma pikkuse pärast igale poole võssa kinni jääma. Oi ta oli päris tüütu. Ja need sääsed. Neid oli nii palju, et raske oli kuulata, kas vastutegevuse suur auo liigub. Must parv oli ümber, käed ja paljad kehaosad on paistes nende hammustustest.

Ja siis hoiatas metsast meid vali lõrin, me isegi ei saanud aru, millise metsloomaga oli tegemist. Aga ta hoiatas meid. Järgi tuli kohe ka Viru ringkond, kellest me olime vahepeal juba möödunud ja ühiselt kutsusime abi, sellest kohast möödumiseks, sest see oli ohtlik. Tegemist oli kas haavatud loomaga või poegadega koos oleva loomaga.  Olen küll ise jahimehe paberitega, aga seda looma ma koju ajada ei osanud. Aga see hääl oli ähvardav- mitte sõbralik.

Liikusime ja jõudsime järgmisesse punkti, kus ülesandeks saime otsida kompassiga metsa peidetud sõnu, mis ei läinud väga hästi ja teiseks ülesandeks oli side, mis sujus suurepäraselt, ilma ühegi trahvipunktita.

Kohal oli jällegi meditsiinibrigaad meie jalgu üle vaatamas, aga kuna jalgu oli juba palju vähemaks jäänud, siis saime ka plaastrit rohkem . See oli naljatades öeldud, rajal oli tõesti veel vaid, Saaremaa, Rapla, Viru ja meie. See ränk pikk rada mööda teed, või julgus ületada raba, maksis kätte 4 ringkonnale.

Jätkasime viperustega. Kohe kui metsast väljuma hakkasime kihutasime mingi poolteist km viltu valele poole. Kui märkasime olime juba kaua kõndinud, keerasime otsa ringi ja tuldud teed tagasi, mis tundus öösel pimedaga nii kohutav. See võttis moti maha .  Vaja oli liikuda luureülesannet täitma.  00.00 – 04.00 jäi selleks aega ja sealt edasi liikuma veel Kädva peale. Kuna lubati kaasa ka üks mobiil telefon,siis kell 03. ajal öösel helistasin peakorraldajale Kristelile, et Võru tuleb ka maha rajalt. Ta andis veel mõtlemis aega meile. Edasi kõndisime Pillega  sokkides ja arutasime reaalset olukorda. Liikuda oli veel nii palju.  Jalad olid täiesti katki ja tuimad. Otsustasime koos, et kahjuks lõpetame kui   läbida olid veel vaid mõned punktid.

Ootasime masinat  järgi  päris kaua ja liikusime siis juba edasi Kärusse, lõpu kohta, kus saime ennast pesta ja hetkeks pikali visata. Hommikusel jutuajamisel Saaremaa naistega kuulsime, et nemad, kes on aastaid käinud sellistel võistlusetel, nemad leidsid, et oli tohutult raske rada. Et au kõikidele, kes rajal olid , kes püsisid ja need, kes lõpetasid. Neid jäigi vaid 3 võistkonda. Seda, et rada oli raske näitab ka  see, et lõpetas ju vaid 3 ringkonda.

Eks natuke oli meel mõru kah,  protokolli uurides, meil oli nii hea seis, et kui me oleksime suutnud lõpuni kõndida, oleks tulnud II koht. Jah , kui oleks, aga ei olnud. Meil olid alles veel kõik elud ja liikusime edasi neljakesi. Sest kui üks rajalt lahkus, hakkasid trahvipunktid tema eest tulema igas punktis. Meeletu pingutus ja töö.

Au kõikidele naistele kes rajal olid ja nagu Rapla pealik major Ilves  ütles naljatamisi , et Tema oleks ammu surnud olnud. Aitäh Marinale, Pillele ja Lyle. See oli jälle selline kogemus, mida mujalt kusagilt ei saa.

Nüüd vaja oma varbad lappida terveks. Ravida sinikad ja kriimud ja asuda tööle.

Aitäh ka korraldajatele soojade soovida ja vastuvõtu eest!