Rattamatk Karula rahvuspargis

Spordipäeva all korraldasime naiskodukaitse Võrumaa ringkonna liikmetele koos peredega kaks toredat ja seiklusrikast päeva ööbimisega telgis kauni Ähijärve ääres.

Ilmad olid nagu tellitud. Reedel alustasime teekonda Võrust. Karula rahvuspargis ootas meid Metsamoor, kes tegi pika ringkäigu enda aias, tutvustades ravimtaimi, nende mõju inimestele ja kasulikkust tervisele.  Koos istusime ja laulsime loitsukeldris, saates oma lähedastele häid soove. Õhtu lõpetuseks pakkus Metsamoor kosutavat teed nõgestest, männiokastest ja kõigest maitsvast rohelisest, mida praegusel hetkel leidub looduses. Palju oli vana, mis tahtis meeldetuletamist, kuid palju ka uusi nippe.

Metsamoori juurest edasi viis tee ratastel Ähijärve ääde, kus ootas laagriplats juba üles püstitatud telgiga. Seda tegi meie liige Eleri koos oma abikaasaga. Jõudsime ka vaatetorni, mis asus jalgrattateel.

Naised kasutasid meile köetud suitsusauna mõnusid ja lõkkel valmistasime öhtusöögi, mis tundus küll juba öösöögina, sest käes olid päris hilised tunnid.

Telgikütmine oli jaotatud  tunnilisteks osaldeks kõikide täiskasvanute vahel. Öö oli külm ja ilma kütmata poleks küll saanud olla, sest kaasas olid ka lapsed. Meil endil oli seljataga ju talvine matk ööbimisega metsas.

Ööbik sõna otseses mõttes röökis kogu öö telgi kohal toomingates ja see tekitas päris palju  arvamusi, mida ikka jälle naljatades kogu öö lendu sai lastud. Vastu hommikut kui päike tõusis ta siiski väsis ja seejärel alustas rõõmsat laulu kägu.

Vaatamata sellele oli hommik päikesline taas ja hommikusöök katlas valmis kiirelt, veel jäi virgutav kohvi nautida ja asusime teele Kaanikotta, kohtuma Kaanivanamehega.

Need õppetunnid seal Kaanikojas kindlasti ei unune osalejatel, sest saime proovida pitsi 99 tõve rohtu, mille koostisaineteks olid igasugused ravimtaimed ja lõpetuseks veel kohutava haisuga kopranõre. Palju sai teada tervislike seisundite ja nende ravi kohta. Kaanide vajalikkusest ja abist haiguste puhul. Keegi meist endale Merzu märki ei soovinud (kaanil 300 hammast ja imedes jätab ta sellise märgi kuju) ajaliselt juba poleks sobinud, sest kaan toitub kusagil tund aega ja hiljem tekkib kindlasti verejooks, mis võib saada ohtlikuks, kuna olime ratastel. Lapsed olid eriliselt julged, võtsid kaane kätte ja silitasid neid.

Päeva sensatsiooniks kujunes noor isane rästik, kelle kordamööda endale kaelaümber sättisime. Kaanivanamehe teada pidi ta needust maha võtma. Silmad kinni ja kaaslaste toetavaid käsi tundes sai riputatud see imeline olevus kaelaümber ja kuni õhtuni oli veel tunne, et ta on seal alles. Kõigile rahustuseks teatan siiski, et ta polnud elus, vaid piirituse seest võetud, aga sellegipoolest ei vähenda see seda salapära ja foobiat.

Vaatamist oli palju. Lastel oli eriti lõbus, joostes mängides ja muidu hullates. Minu Juuli jõudis ka järve ujuma, 2 sekundiks- vesi on veel ikka külm.

Tagasiside lehtedelt saan lugeda arvamusi, mis järjekordselt kinnitab seda, et perega üritusi võiks rohkem olla, sest see meeldib väga lastele ja samas näitab ka organisatsiooni hoolivust oma liikmete ja perede vastu.

Päikest ja kaunist suve kõigile!

Kohtumiseni uutel seiklusradadel ja matkadel!