Naiskodukaitse koormusmatk Valgamaal 3.-5. mail

Tallinnast Valga poole liikumist alustasime juba reede keskpäeval, et õhtuseks mandaadiks õigeaegselt kohal olla. Autojuhiks oli meil maleva personalispetsialist Anneliis. Lasketiirust relvad peale, kiire poeskäik sokkide ja šokolaadi varude täiendamiseks ja minek koormusmatkale saigi alata. Poolelt teel ehk Kirnast haarasime kaasa võistkonna esindaja Raivo, kes parasjagu õppenädalal viibis.

Võistluse avasõnas keelitas NKK esinaine Airi Tooming kõiki võistlejaid kindlasti rada lõpuni tegema. Meil polnud peas mõtetki katkestada, enda arvates olime ikka tõsiselt matkama tulnud.

Kõige närvesöövam oli stardijärjekorra ootamine, sest meie start oli kell kaks öösel. Pakkisime asjad rakmetesse ja seljakottidesse ning teipisime hoolega jalgu. Küsisime viimaseid juhtnööre esindajalt, kes abivalmilt rakmeid selga pingutas ja enda isiklikust varustusest mitmeid kasulikke asju kaasa andis, muuhulgas kindad, pealambi ja saapaharja. Enne starti saime veel pisut autos silma looja lasta, kuigi suurest ärevusest vist keegi sügavasse unne ei vajunud.

Esimese punktina läbida tulnud laskeharjutus arenes kui segane märulifilm. Laadisime kähku stardis salved ja jooksime (enda arust tohutu kiirusega) mööda metsarada laskealale, kus ootasid tabamist kaks sihtmärki 25 m kaugusel. Ülesanne tuli sooritada kindla aja jooksul, seega asusime kohe neljakesi asja kallale. Huvitav oli see, et päev varem Männiku lasketiirus harjutades tundusid lasud valjud ja häirivad, aga tol hetkel ei kuulnud mitte kui midagi. Samuti oli üpris kasulik meie esindja viimase hetke nõuanne relvadel videvikusihikud üles tõmmata. Lasud lastud, jooksime sama kiirelt minema, keegi kohtunikest hõikas selja tagant veel: "Tubli!":) Laskmises saime teistega võrreldes parima tulemuse.

Teise ülesandena tuli kaheksa minuti jooksul kokku panna neli relva: AK4, MG3, USP ja Makarov. USP ja kuulipilduja saime kokku, kuid Makarovit ja AK4 kahjuks mitte. Relvakompotist lahkudes hakkas valgeks minema ja meil tuli liikuda varjatult mööda maastikku, et mitte vastutegevusele vahele jääda.

Teel kolmandasse punkti kohtusime vastutegevuse vihase esindajaga ning pidime loovutama ühe ja ainsa matka jooksul kaotatud elu. Arvestasime ette antud mängureegleid, mille kohaselt vastutegevusel oli keelatud tulla metsas teelt kaugemale kui 25 meetrit. Siiski see, mis kaardi järgi on mets, ei pruugi tegelikkuses enam mets olla, ja 25 meetri reegel vastutegevuse arvates enam ei kehtinud. Edasi olime tähelepanelikumad ja liikusime ohtlikest aladest eemal.

Kolmandas, jõeületuspunktis tuli kaheksa minuti jooksul kahel võistkonnaliikmel kanuuga esmalt teisele kaldale jõuda ja siis ülejäänud kaks koos varustusega kummipaadis enda juurde tõmmata.  Kogu töö pidid muidugi ära tegema kanuutajad-tõmbajad ehk meie puhul Airika ja Maret, paadis olijatel polnud muud kui nautida reisi ja saata õhusuudlusi kaldale jäänud kohtunikele ja esindajatele.

Edasi nii lõbus enam polnud, sest patrulliülem Airika oli veendunud, et peame liikuma kõige otsemat teed pidi ja see tähendas, et rühmasime üle kevadiselt märja soise pokumaastiku, pugesime läbi tiheda võsa ning lõpetasime üllatuseks kõrge järsaku äärel, kust tuli alla laskuda. Head abilised kompass ja GPS ei vedanud õnneks meid alt.

Kuigi valmistusime enne matka põhjalikult katsumusterohkeks luureülesandeks, siis sellist matkal polnudki. Oli vaatluse põhjal raporti koostamine. Üks liige sai binokliga vaadata piiratud aja vältel väikeste makettidega lavastatud situatsiooni. Konkreetsel juhul oli tegu kompanii suuruse üksusega, kus vaenlane oli ümber piiranud omade üksused ning toimus mahalaskmine. See tuli üles kirjutada ja esitada SALTA formaadis (Size (vastase suurus), Action (vaenlase tegevus), Location (asukoht), Time (aeg), Action (enda tegevus)).

Kõige väljakutsuvamaks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kujunes meie jaoks orienteerumise ülesanne. Selle käigus oli võimalus (!) teenida lisapunkte, leides maastikul 10 erinevat kohta 1939. aasta ning maanteeameti aerofoto kaartide alusel. Jagunesime lahingpaaridesse, kuid meil oli naiskonna peale vaid üks värviline kaart (teine mustvalge) ja üks GPS. Mustvalgelt kaardilt oli raske aru saada, kus on mets ja kus lagendik. Teiseks on maastik 1939. aastast alates pisut muutunud ja punkte otsides tekkis kohati tunne, nagu polekski ükski inimene seal sellest ajast saati liikunud, kaardil olevad teed osutusid läbimatuks võsaks ja sooks. Aeg, mis pidi kuluma räätsade meisterdamiseks järgmiseks punktiks, kulus tegelikult kahekesi keset sood sumpamiseks kartuses, et ei jõuagi õigeks ajaks järgmisesse kontrollpunkti, ja hirmus, et tuleb suur karu, sööb meid ära ja meil pole telefone, et karu kõhustki abi kutsuda. Ja kuuseoks läks silma ja pisarad voolasid. Ahastuses võtsime viimase õlekõrrena kasutusele kompassi ja erinevaid eeldusi meie asukoha suhtes arvestades jõudsime asimuudi järgi endalegi üllatuslikult täpselt õigesse kohta ja saime tiimiga taaskohtumisrõõmus juubeldada. Värvilise kaardiga paaril läks paremini – leiti 6 punkti – ning jagunemisotsus tasus end kokkuvõttes ära, kuna noppisime siingi parima tulemuse. Õppetund on siiski see, et mustvalge kaardiga peab kaasa andma ka GPSi ning kummalgi paaril peab olema sidevahend, mida hädaolukorras kasutada.

Meditsiiniülesande sooritamine sujus tõrgeteta heas meeskonnavaimus: mootorsaega reide lõiganud mees, tema hüsteerias laps ja koljus kirvehaavaga kannatanu said kenasti abi. Loomingulisuse lasime tõeliselt valla käigu pealt räätsade tegemisel. Aega nende valmistamiseks jäi vaid mõni minut. Oli üsna närviline moment, kuna kontrollpunkti hilinenuna oleksime saanud maksimum karistuspunktid – tulemus oleks olnud sama sinna räätsadeta ilmudes. Noad ja plärtsuvad sõnad lendasid, aga saime valmis perfektselt töötavad ja hästi istuvad jalavarjud, millega võis Tairi mugavalt üle lirtsuva soo padistada.

Õhtu hakul jõudsime kontrollpunkti, kus pidime proovile panema emalikud oskused, nimelt tuli kookonisse mähkida beebi. Kuigi mitmel võistkonnaliikmel on sellel alal hiljutised kogemused, oli tulemus üsna kehv. Vabanduseks asjaolu, et kookoni ja riidest mähkmete aeg on ümber.

Peagi pimenes ja pidime otsustama, kas liikuda edasi läbi metsa või minna pika ringiga mööda teed, kus võis varitseda ka vastutegevus. Kuna patrulliülem Airika näeb pimedas isegi paremini kui valges, oli temal kindel plaan minna metsast. Kolmele ülejäänule aga tundus mets liiga pime, mudane ja demotiveeriv. Esindajaga telefoni teel konsulteerides jõudsime konsensusele, et valime viis korda pikema maa mööda teid liikudes. Mõeldud, tehtud. 15 km vantsida oli piinarikas, aga läbisime selle ligi 2 tunniga ja samal ajal õnnestus varjuda vähemalt neljal korral vastutegevuse eest.

Järgmisesse punkti jõudnud, pidime kaheksa minuti jooksul autol ratta ära vahetama. Maret ja Airika võtsid jällegi suurema töö enda peale. Selleks ajaks oli jalgadesse tekkinud tohutu rammestus. Just nagu unelma täitumisena tõsteti meid kogu varustusega Unimogi ja sõidutati järgmisesse punkti, kus saime lõkke ääres end soojendada ja meditsiiniautos jalgu plaasterdada. Seal olid kohal ka vastutegevuse meeskonna liikmed, kes olid üleöö muutunud Tuhkatriinu muinasjutu kombel haldjateks ja hoolitsesid meie eest, pakkusid lebosid ja oma jopesid meile soojenduseks. Lõpuks tuli unenäost üles ärgata. Järgmisesse sihtpunkti, mis asus seitsme kilomeetri kaugusel, jõudmiseks anti meile valida, kas tellime jõe ületuseks paadi ja läheme läbi metsa või liigume jälle mööda teed. Kuivõrd meil mööda teid liikumine juba selge ja vastutegevus oma töö ilmselgelt lõpetanud oli, otsustasime paadist loobuda. Need seitse kilomeetrit olid kõige raskemad kogu matka jooksul. Uni kippus vägisi käimise pealt silma ja kerged hallukadki kimbutasid meeli. Nii komberdades jõudsime lõpuks ikkagi pärale kohta, kust kogu matk oli alguse saanud. Viimane puhkus püstijalu magades lõkke ääres ja seejärel veel viimane ponnistus – lõpujooks 7 km Valga linna. Enne lõpujooksu oli veel üks üllatusülesanne hoones sees. Meie esindaja andis kiirelt viimaseid soovitusi ruumide puhastamise metoodika kohta ja meil oli juba ära jagatud, kes kuhu poole kelle järel. Suureks pettumuseks aga mingit ruumide puhastamist ei olnudki, pidime hoopis valssi tantsima, mis oli omajagu naljakas.

Lõpujooks kulges esialgu 2 km mööda metsa, kus olid üles seatud erinevad takistusrajad. Edasi liikusime  mööda asfalti Valga linnani. Möödusime teel kahest võistkonnast, kuna me olime lihtsalt niivõrd kiired! Finišis ootasid meid naerusuine esindaja ja autojuht ning see matk oligi lõpuks läbi.

Rada oli piisavalt raske, kuid mitte liiga raske. Kõik oli täpselt inimvõimete piiride järgi välja arvestatud, ei pidanud liiga palju kontrollpunktidesse jooksma, samas orienteerumises kordagi eksida ei tohtinud. Selles ülesandes usaldasime täielikult patrulliülemat, kes kandis punkte kaardile ja valis sobiva teekonna kohale jõudmiseks. Meie taktika oli liikuda kiiresti punktidesse ja kasutada ülejäänud aega ootealal puhkamiseks. Nii õnnestus meil enamikul juhtudel ka teha. Iga võistkonna liige andis oma panuse meeskonnatöö toimimiseks. Väga tähtis on säilitada lõbus meeleolu ja väljakutsetele orienteeritud suhtumine. Võidu peale me otseselt ei läinud, aga tahtsime anda endast parima ja seda me ka tegime.

Fotod Raivo Tammeorg