Naiskodukaitse esmaabi moodul Kirna õppekeskuses 20.-22. juuni 2014

Teisalt on ju mugav elada trajektooril kodu- töö- perekond, mõtlemata sellele, et mida saan ma ise teha ühiskondlikul tasandil, et maailm oleks parem ja turvalisem.

Eks igal ühel meist on oma lugu sellest, kuidas ta sattus organisatsiooni naiskodukaitse aga minu oma oli lihtne, hea sõbranna kutsus, muidugi sai

Ta seda teha korduvalt, enne kui andsin oma nõusoleku, kuid sõna juba antud ei saanud seda enam tagasi võtta.

Kui me 20.juunil Kirnasse jõudsime, ootasid meid ees teotahtelised instruktorid, kes olid valmis viima läbi esmaabi koolitust.

Isiklik kokkupuude esmaabiga oli mingil määral kõigil, kuid puudusid koheselt praktikasse viidavad teadmised ja kindlus erakorralistes olukordades toimetulekuks.  Ennastki tundsin pisut ebakindlalt, vaatamata kõrgkoolist saadud ämmaemanda/õe diplomile ja aasta tagasi läbitud esmaabi praktilist koolitust.

Noor asjalik instruktor kõigepealt rääkis teooriat, ning päev lõppes arendava sõnamänguga esmaabi teemal.

Teisel päeval vaheldusid loengud praktiliste õppustega, mil suuremate arvuga grupitööst sai väiksem grupp, kus pidi lahendama vastavalt omandatud teadmistele, erinevaid elust võetud situatsioone, mis sisaldasid praktilist esmaabi andmist kannatanu(te)le.  

Kõige rohkem jäi meelde ja tegi pisarateni nalja professionaalse meediku ehmatus, nähes haavatud, verist kannatanut: „ K…t küll!“. Mis näitab seda, et olles küll õppinud ja tegelikult tead, mida teha on esimene reaktsioon ikka üllatus. Praktiline pidev õppus aitab asju kinnistada ja olukorraga toime tulla, sest õnnetuste eest pole meist keegi kaitstud. Elu on habras ja praktiline koolitus selle hoidmisel ja kaitsmisel on iga vaba kodaniku isamaaline kohustus, ülesanne.

Õppejõud - instruktorid suhtusid toetavalt ja suunavalt kui õpilased püüdlikult oma ettenäidatud situatsioone lahendasid. Õppejõud- instruktorid võiksid muidugi mõelda sellele, et nendes on kaduma läinud näitlejaanne, ning seda annet võiks veel edukalt rakendada mujalgi, sest väljamõeldud situatsioonid olid nii elutruult ja värvikalt mängitud, et ei tekkinud kordagi tunnet, et abi, ühtlasi ka esmaabi ei vajata. Omalt poolt soleerisid värvikalt ka õpilased, kes mängisid kannatanuid. Kaasa aitasid määrdunud, rebenenud riietus ja mulaažid vigastatud jäsemetest, kui kunstveri, mida kasutati ohtrasti.

Teise päeva sisuks oli ka praktiline õpe desmurgiast (sidumisõpetus), mille praktiline tähtsus seisnes just lahingutingimustes kannatanutele abiandmises.

Päeva lõpuks tuli lahendada kriitiline olukord kahekesi ja kolmandal, viimasel, õppepäeval oli praktiliseks lõpueksamiks ja teadmiste kokkuvõtteks kolm erinevat kannatanut, kes kõik vajasid vastavalt kindlakstegemist: 1) kas kannatanu on teadvusel, kui ei ole, kas on vaja elustada, 2) mida teha inimesega, kes on teadvusel aga vigastatud, vigastuse puhune abiandmine ja 3) kannatanu elustamine praktiliste võtetega.

Test teoorias kinnitas õpitud teadmised. Rõõm oli, et kõik kursuse läbinud õppurid sooritasid testi hästi, mis näitab ka õppejõudude- instruktorite suurepärast taset.

Olen saadud teadmistele ja  kogemusele väga rahul, tunnen, et need Kirna õppekeskuses oldud päevad on mind arendanud ja andnud julguse kriitilistes olukordades toime tulla.

 Jään põnevusega järgmist moodulit - õppust ootama.