Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlus Pärnumaal 2024a.

 .

Võrumaa ringkond osales sel aastal koosseisus: võistkonna kapten Annika Sing, Eleri Dräbtsinski, Elina Adamson, Anne-Ly Rüütli ja esindaja Kristiina Tamm.

Kuna varasematel võistlustel on olnud palju erinevaid kontrollpunkte, milles hinnatakse ka meeskonnatööd, siis saime enne võistlusi mõned korrad kokku ja värskendasime oma seniseid teadmisi ning harjutasime meeskonnatööd.

Võistluspäev algas juba Munalaiu sadama lähistelt. Tore oli enne avarivistust näha varasemast tuttavaid nägusid ja nende silmis ees ootava päeva ootusärevust. Ruth ja Eleri panid meile kaasa moonakoti päevase toiduga, mis oli väga hea näksivalik. Seekord pandi iga võistkonna ühele liikmele külge jälgimissüsteem, mis andis võimaluse mobiilirakenduses nimega „Signal“ jälgida, kus võistkond parasjagu asub. Esindajad loosisid võistlejatele kontrollpunkti, millest tuli oma võistluspäeva alustada ja viisid võistkonnad esimesse punkti kl. 9-ks kohale. Esindajad ise võistlesid päeval geopeituses ja nende saadud punktid lisati hiljem oma võistkonna skoorile.

Meie esimene kontrollpunkt (KP15) sattus olema Lao sadamas. Mõeldes, et see punkt asus küllaltki kaugel ja kohale viidi autoga, siis võib öelda, et meil vedas. Siin oli ülesandeks  päästa paadist vette kukkunud inimene. Nüüd hakkas kohale jõudma, miks mind jäi häirima korraldaja lause rivistusel: te kindlasti õpite täna midagi uut. See ülesanne just selline oligi. Olukord oli täiesti uus ja situatsioon vägagi ootamatu ning nõudis läbimõtlemist, kuidas ülesanne lahendada. Selge, et keegi meist pidi vette minema. Annika võttis löögi enda peale ja meie aitasime kalda pealt kaasa. Siin jäi meil alguses puudu otsusekindlusest, mis segas kiiret tegutsemist ning seetõttu jäi lahendamisaega veidi puudu. Veel õhtuni pani meid muigama nähtud vaatepilt, kuidas Annika on kõhuli päästerõnga peal ja üritab kõrkjate vahel ujuda. Ise ütleb, ma ei liigu vist üldse edasi. Ega ei liikunud jah. Kaldal viibis samal ajal oma hommikusööki nautiv perekond, kellel autokaravan selja taga andis tuulevarju. Neil võis päris tore olla, sealt meie päästmisaktsiooni vaadata. Kannatanu saime ikka peaaegu kaldale, enne kui stopper kinni läks.

Kuna järgmistesse kontrollpunktidesse liikumise järjekord oli võistkonna enda teha, siis oli vaja paika panna strateegia, millises järjekorras punktidesse edasi liikuda, et jõuaks kõik KP-d läbi käia nii, et ei peaks liiga pikalt kõndima ja jõuaks kontrollpunkti siis, kui seal teisi toimetamas ei ole. Vahemaad olid esmaabi võistluse kohta harjumatult pikad. Viimasesse KP-i pidime jõudma hiljemalt kl. 17.30, kuhu tuli esindaja võistkonnale järgi.

Meie teises (KP1-s)oli vaja näidata oma loovust erinevate kandmisviiside osas. Kuna tundus, et hakkab palav võtsin jaki seljast. Punktis oli neli erineva pikkusega rada ja kandmisviise tuli teha üksi, kahekesi, kolmekesi ja neljakesi. Abivahenditena olid valikus kanderaam, kandetekk ja erinevad loovust nõudvad esemed, millest sai ise teha kandmiseks vajamineva rakise. Sellele ülesandele lisas keerukust ebatasane põllupind. Päris huvitav oli enda loovus proovile panna ja lisaks sai ka trenn tehtud. Meeskonnatöö oli siin väga oluline, pidime ju võimalikult palju erinevaid kandmisviise lühikese aja jooksul ära tegema. Jakki selga pannes avastasin, et üks nööp on puudu. Kuna teadsin, kus kohas me asjad maha panime, siis hõikasin veel punktikohtunikele, et kui te siit nööbi leiate, siis on see minu oma.

Kolmas(KP2) asus taas vee peal. Enne kohale jõudmist jäime rääkima ühe kohalikuga, kes oli ametilt endine mereväelane ja tundis huvi, mis meil toimub. Selgitasime talle nii naiskodukaitse kui ka hetkel toimuva võistluse olemust. Seekordse ülesande sooritus toimus kummipaadis, mis asus mängult tormisel merel ja meile kolmele anti rollid, mida vee peal täitma pidime. Kaptenil tuli ilma meie rolle teadmata, meist aru saada ja lisaks pidime leidma õige suuna kaldale. See oli väga meeleolukas ja lustlik KP. Eleri pidi näitlema, et tal on süda väga paha ja Elinal olid mängult mõlemal käel lõikehaavad. Mina pidin mängima tumma, kes teab, millises suunas me peame kaldale minema. Suur rõõm ja ka põnevus oli rollis püsida ning õnneks tuli meile ka hea mõte, et kasutada olulise info edastamiseks märkmikku. Paati olid ka pandud mõned abivahendid, mida võisime oma soorituse juures kasutada. Meid küll loksutati seal paadis päris kõvasti aga saime hästi hakkama.

Neljandasse(KP14) jõudmine võttis omajagu aega - selleks otsustasime kasutada otsemat teed, millest alguses saime minna mööda metsateed aga viimased paarsada meetrit läksime läbi metsa. Ülesanne, mida siin kõik võistkonnad pidid lahendama, nägi ette, et me abistame kannatanuid. Mängult toimus seal väga kummaline tegevus. Noormees rääkis mingist rituaalist ja uuestisünnist ning prantsatas siis pikali, tema kõrval olev naine karjus ning tema käed olid põlenud. Olukorda uurides ja analüüsides saime aru, et neil oli käsil rituaal, kus nad sõid kahtlasi seeni.

Viiendasse(KP13) punkti mines kõndisime mõnda aega maantee pervel, kui üks auto peatus ja tundis huvi meie tegevuse vastu - saime taas selgitusi jagada ja naiskodukaitset tutvustada. KP ülesande lahendamine nõudis seekord vaja kiirust ja taiplikkust. Ülesannet sooritades pidime kordamööda jooksma kastini, kus olid sees erinevad esmaabivahendid ja meditsiinitarvikud, mida tuli kobamisi ja ilma nägemata ära arvata ning hiljem joone taga paberile kirja panna.

Kuuendas(KP3) punktis ootas meid sõjaline ülesanne, mis seisnes esmaabi andmises tule all - tegutseda oli vaja koos relvadega. Selleks jagunesime paaridesse, mina roomasin koos Annikaga kannatanu poole, Eleri ja Elina tegid meile kattetuld. Kannatanu oli tõsiselt viga saanud ja ta oli vaja kiiresti tule alt ära saada. Panime cat-zguti peale ja plaanisime kohe kannatanu sealt ära vedada, mida roomates teha polnudki nii lihtne. Veidi eemal oli vaja teha selle kannatanu esmane ülevaatus (cABCDE). Teoorias olime seekord paremad kui praktikas aga saime tehtud.

Edasi punktidesse liikumiseks oli meil nüüd kavalust vaja, kuna mitu KP-i olid lähestikku ja võistkondi oli tulemas erinevatest suundadest. Annika ja Elina uurisid kaarti ja otsustasid esimalt minna veidi kaugemal olevasse KP-i.

Seitsmendasse(KP12) minekuks oli vaja veidi kõndida ja pidime ka ootama, kuna eelmine võistkond veel lahendas ülesannet. Kasutasime seda pausi kümmet minutit söömiseks ja puhkamiseks. KP ülesande stsenaarium nägi ette, et oli toimunud õnnetus väikebussiga. Kannatanuteks oli väikebussi juht koos oma kolme lapsega. Juhi hingamine oli seiskunud ja tema pea roolile vajunud. Toimetasime juhi autost välja ja hakkasime Eleriga teda elustama. Annika ja Elina aitasid samal ajal autos olnud lapsi - turvahällis imikut ja kahte üheksa-aastast poissi.

Kaheksanda (KP4) punkti ülesandeks oli meil aidata kannatanut, kes oli end vigastanud tiigersaega. Abivahendiks anti hindaja poolt meile esmase ülevaatuse lühike juhend „MARCH“, kuna see on väga sarnane cABCDE-ga, siis Annika otsustas seda lahendamisel kasutada. Siin oli kannatanuid vaid üks ja teistel tuli abistamisel seetõttu lähtuda põhimõttest, et pigem mitte segada.

Üheksandas (KP5) võistluskohas oli beebi üksinda maas, mänguasjad ümber ja väike mänguasi suus. Otsisime beebi ema, keda ülesandes ei olnudki, see veider olukord ajas veidi segadusse ja tekitas tõrkeid.

Järgmisse ülesandekohta tuli natuke taas matkata. Kuna Elinaga vesteldes sain teada, et ta on aiandust õppinud, siis läks jututeema sujuvalt taimede peale ja uurisime tee äärseid taimi, samas püüdsime tempot hoida. Lõuna-Eestist tulnuna hämmastas, kui palju on tee ääres kasvamas põldmarju, mis olid täiesti valmis ja väga maitsvad. Lisaks jäi silma üks käpaline, mida Lääne-rannikul leidubki tavapärasest rohkem. Nagu meile hommikul öeldi, et nautige ilusat loodust, siis seda me ka võimaluste piires tegime.

Kümnendas (KP6) punktis paistis eemalt kummaline pilt - meid ootasid kaks naist valgetes kitlites. Korraks mõtlesin, et siin on vist keegi vaimse tervise probleemidega kimpus. Selles punktis oli ülesandeid kaks, ja meil paluti end paaridesse jagada. Meist kaks hakkasid lahendama alternatiivmeditsiini ja kaks ajaloolise meditsiini ülesannet. Meie läksime Elinaga alternatiivmeditsiini poolele. Valik oli hea, sest hakkasime taimi ära arvama. Meile meeldis, päris kõike ei teadnud aga kümnest kaheksale saime pihta. Annika ja Eleri pidid ära tundma ajaloolisi meditsiinivahendeid, millest mõni vahend osutus ootamatult keerukaks. Üks joonis oli ajaloolisest EKG masinast, mis meenutas rohkem kangastelgesid ja mees istumas suure masina kõrval.

Edasi tuli meil teha pikem matk järgmisesse kontrollpunkti. Minu jaoks see väga lihtne ei olnud, kuna sisse kandmata saapad andsid endast märku ja mingil arusaamatul põhjusel oli ühel saapal tald kuhugi jalutama läinud. Õnneks olid kaasas plaastrid, mida peale panna. Annika utsitas meid kiiremini liikuma ja Elina tuletas vee joomist meelde ning Eleri hoidis silma peal, et me vahepeal ka toidu kaudu energiat ammutaksime. Matkatarkus nr. 1 – matkale mine mugavate ja sisse käidud jalanõudega.

Ühenteistkümnendas (KP7) võistluskohas jagati meid taas kaheks. Annika oli Elinaga ja mina koos Eleriga paaris. Ülesandeks oli raadioside kaudu edastada MIST raport. Annika ja Elina ülesanne oli kannatanu üle vaadata ja info meile edastada. Tutvusime veidi aega MIST lehega ning imetlesime põhupalle. MIST lehele sai olulisem kirja. Juhhuu, tehtud!

Kaheteistkümnendasse  (KP8) punkti oli päris pikk teekond, kus meid ootas ülesandena ees inimene, kes oli voolu all. Elekter oli meie jaoks ohtlik ja lähedale me ei läinud. Siin soovisime helistada hädaabisse numbrile 112, selleks ulatati meile paberileht, kus oli kirjas hädaabinumber, mis oli võistluste raames mobiiltelefoninumber, millel saigi olukorrast rääkida ja abi kutsuda. Abi saabus mängult, sellega sai ka ülesanne sooritatud. Tore kogemus.

Edasi matkates hakkasin unistama pehmetest taldadest ja ei läinudki palju aega mööda, kui tee ääres oli maas vahtplastist istumisalus. Haarasin selle näppu ja Elina juba naeris, et kuule sellest teeme sulle tallad. Oi kui hea mõte! Sammusin aga rõõmsamalt edasi.

Eel-eel viimasest (KP9) võistluskohast oleksime peaaegu mööda läinud. Siin leidsime lamamas väikese u. 10a tüdruku, keda oli rästik hammustanud. Kaasas olid tal korviga marjad ja eemal kastis oli viinapudel ja külmakott. Väga huvitav, lastekaitsel oleks siin ehk mõtlemist. Eespool imik ilma emata ohtlikus seisus ja nüüd nooruk üksi metsas koos viinapudeliga ;) saime teda veidi aidata, kannatanu nägi välja väga tõetruu.

Astusime edasi ja kui tee ääres ootas ilus pink, siis ütlesin, et vajan nüüd pausi ja teeme need tallad valmis. Eleri ja Elina hakkasid kingseppadeks ja uurisid, kui suuri taldu on vaja lõigata. Õnneks olid esmaabikotis väikesed käärid, millega oli võimalik lõigata isegi vahtplasti. See oli üllatav kuna kääride lõikepind oli vaevalt 2 cm pikk. Annika uuris taas kaarti ja mõtiskles, kuidas oleks kõige otstarbekam edasi liikuda. Väga asjalik oli see nn kingsepa-töö paus ja tõesti palju parem sai.

Eelviimane (KP10) oli tulemas, see tähendas, et viimased 2 ülesannet veel. Vaatasime kella ja meile tundus, et jõuamegi kõik punktid läbi käia. Nüüd suhtlesime ka meie esindajaga, et kokku leppida, kuhu punkti ta lõpus tulema peab.

Ülesande lahendamise koht asus bussipeatuses. Siin leidsime eest äravajunud naisterahva, kellel oli kaasas kilekott mee, kommide, insuliini ja epipeniga. Kuna ta hakkas teadvust kaotama ja temalt vastuseid ei saanud, siis mind ajas väga segadusse, kas tal on veresuhkur langenud või on tal tugev allergiline reaktsioon. Jõudsime kamba peale siiski õige lahenduseni ja saime hakata liikuma oma viimasesse punkti.

Matk meie viimasesse kontrollpunkti algas, mis tähendas, et mõni kilomeeter oligi veel minna. Ühest küljest oli samm kiirem, palju polnud enam jäänud, teisalt hakkas väsimus ja vill talla all end meelde tuletama ning võttis tuure maha. Annika tuletas meile meelde, et kell on palju ja peame kiirustama. Keegi hea inimene oli tee äärde õunu pannud. Oi, need olid head õunad!

Saabuski meie viimane punkt (KP11). Ülesandes oli tegemist naisega, kes hakkas kadaka vihta tegema ja kuulis pauku ning lõikas selle peale noaga reide u. 20 cm pikkuse haava (selguse huvides tuleb öelda, et haav oli väga tõetruu ja verd oli ka üksjagu plätu sisse voolanud. Hea grimm!) Naine hoidis ise teravat nuga käes, selle võtsin ma temalt ettevaatlikult ära. Veidi eemal oli auto puusse sõitnud ja teised tegelesid selle nende kannatanutega. Elina käis vahepeal vaatamas, kuidas mul läheb ja ütlesin, et mul on sidet vaja. Senikaua surusin kaelasalliga rusikas käega verd kinni. Mõne aja päras tõi Elina esmaabikoti, kust sain paar sidemerulli ja kuna oli venoosne verejooks, siis tegin rõhksideme. Kõige parem ei saanud, kuna haav oli veidi laiem aga hetkeks sain vere kinni, katsin kannatanu oma jakiga soojalt ja andsin talle teada, et lähen korraks auto juurde.  Eemalt tundus, et neil on seal võib-olla abi vaja. Tüdrukud olid tublid ja juba aitasid sealseid kannatanuid. Nad palusid pagasiruumist midagi soojalt katmiseks ja ulatasin neile tekid ning liikusin kiirelt tagasi oma kannatanu juurde. Vahepeal oli verd tulema hakanud ja seepeale surusin rusikaga verejooksu kinni. Siin saigi ülesande lahendamise aeg otsa.

Enamasti oli ülesannetega tutvumiseks aega 2 minutit ja soorituseks antakse 8 minutit. See aeg möödus ikka uskumatult kiiresti. Küll oli pärast ikka hea tunne, et saime pikal võistluspäeval kõik kontrollpunktid tehtud ja aega jäi veel ülegi u. pool tundi. Tegime emotsionaalse lõpupildi ja istusime autosse ning... läksime sauna. See oli mõnus! Kuum saun ja soe vesi! Kuna jõudsime varem tagasi, siis polnud seal ka veel väga võistlejaid. Õhtusöök oli väga maitsev. Päeval sõime oma näkse ja ei tulnud eriti meeldegi, et sooja sööki tahaks. Õhtuks oli kõht küll juba väga tühjaks läinud ja olgugi, et jõin päeva jooksul umbkaudu 2 liitrit vett, siis õhtul 4 topsi morssi läks nagu kerisele. Naeratuse tõi seegi näole, kui sain tagasi ka oma nööbi, mille kohtunikud olidki üles leidnud. Pisut uskumatu ka, see oli ju maapinnaga sama värvi. Veidike muljetamist teiste võistkondadega andis aimu, et päris mitmed võistkonnad ei jõudnud kõiki kontrollpunkte läbi käia. Arutasime omavahel, mida kõike oleks võinud teha paremini ja ootasime ning siis juba oligi tänamine ja autasustamine. Seekord võitis Rapla - palju õnne neile tublidele! Me saime ikka kena kuuenda koha! Edasi algas pikk kodutee, kus aeg läks kiirelt kuna saime läbi arutada, mis läks hästi ning mis jäi kripeldama. See võistlus õpetas nii mõndagi, saime juurde uusi kogemusi ja tarkusi.  Võisteldes meeskonnana saime ka omavahel lähemalt tuttavaks ja päeva lõpuks olime me kõik väsinud aga rõõmsad!