Minu kogemus evakuatsiooniõppusel Lõuna Sild 2024

Pärast kogunemist Põlvas sõitsime motoriseeritud autorongiga Abja-Paluoja gümnaasiumisse, kus pärast veidikest ootamist saime kätte meie ajutised elu- ja tööruumid. Seejärel algasid ettevalmistused järgmise päeva evakueeritavate vastuvõtuks. Ootusärevus järgmiseks päevaks oli õhtuks juba suur ja magama minemise asemel kirjutasin oma esimese sissekande.

Minu peamiseks ülesandeks avalike suhete meeskonnas oli evakuatsiooniõppuse jäädvustamine fotodel. Öö möödus rahulikult – mõnus kodune tunne tekkis, kui ruumi erinevatest nurkadest kostis veidi norskamist. Pärast kerget hommikusööki ja kohvi toimus kogu evakuatsioonirühma koosolek, kus arutati läbi tähtsad punktid ja anti viimased käitumisjuhised. Tööpäev võis alata. Esimesed evakueeritavad saabusid umbes kella 11 paiku. Fotograafina pidin olema õigel ajal õiges kohas ning avalike suhete rühma liikmena sain saata ka pressifotograafe ja tutvustada neile maja. Kella kolmeks oli võhm päris otsas, kuid kohvipausid ja lõunasöök aitasid turgutada ning olin jälle valmis uusi kaadreid jäädvustama.

Lõunasöögiks toodi Sakala malevast tulikuum hakklihasupp ning õhtusöögiks maitsev mulgipuder suurte lihatükkidega. Energiataseme hoidmiseks pakuti ka šokolaadi.

Lisaväärtusena toimusid õppuse ajal evakueeritavatele kaks korda päevas erinevad töötoad ja tegevused. Lastele avati mängutuba, kus sai joonistada, puslesid kokku panna ja paberlennukeid lennutada. Naiskodukaitse ja Punase Risti vabatahtlikud koolitajad õpetasid, kuidas peatada verejookse, ning Punane Rist korraldas ka elustamise koolitusi. See oli hea võimalus ka meie naiskodukaitse liikmetele oma teadmisi värskendada. Lisaks oli kohal Päästeamet, kus õpiti koostöös Naiskodukaitsega teadvustama erinevaid ohte ja valmistuma kriisideks.

Kohapeal selgus, et kogu õppust me siiski ühes ja samas evakuatsiooni punktis ei ole, vaid toimub meeskondade vahetus, mis algse ajagraafiku järgi pidi toimuma 20:00. Meie evakR oli õppuse üks suurimaid ja ka seetõttu tehti kaheks. Pool meie evakR-st liikus ette antud ajal neile määratud punkti, kuid teine pool jäi ootama ülevõtjaid. Ootasime ja ootasime, vahepeal tundus, et ülevõttev evakR ei jõuagi Abja-Paluojale, kuid lõpuks nad siiski saabusid. Purunenud rehvid ja muud takistused. Pidime ootama kuni jõuavad meieni ülevõtva rühma kõikide meeskondade pealikud, et anda üle evakuatsioonipunkt. Pärast briifingut liikusime uude evakuatsioonipunkti, milleks meie rühmale määrati Tarvastu gümnaasium. Jõudsime kohale ööpimeduses, vaatasime ruumid üle, vahetasime meeskonnajuhtidega infot, panime paika öövalve graafiku, rääkisime läbi järgmise päeva päevaplaani ning kes sai, läks magama. Mina võtsin endale hommikuse valve alates 6.30 ja see möödus väga kergelt. Inimesed juba liikusid: kes nurises veidi norskavate kaaslaste üle ja kes oli lihtsalt varajane ärkaja. Pidin jälgima ja tagama öörahu kuni järgmise vahetuseni. Päike säras taevas ja kuigi kõigil oli juba suur väsimus, siis tuju oli hea. Kerge hommikukohv ja evakR toitlustusmeeskonna keedetud hommikupuder – uus päev võis alata.

Hommikusöögi järjekorras jäi silma ka Räpina, minu koduvalla, abivallavanem. Uurisin kiiresti, kuidas tema jaoks õppus möödus ja küsisin, et kas ma võin ka temast kiire foto teha hommikusöögilauas. Minu jaoks oli see vahva üllatus näha ka tuttavaid nägusid teisel pool ehk evakueeritavatena.

Tegin kaameraga veel majale tiiru, vaatasin ja jäädvustasin, kuidas uues evakuatsioonipunktis asjad olid lahendatud. Huvitav oli jälgida, kuidas eelnev evakuatsioonirühm oli korraldanud punkti ülesehitamise. Kokku oli õppuse raames ju seitse erinevat evakuatsioonipunkti ja arvan, et nende baasil saab tulevikus koostada hea baasinfo evakuatsioonipunktide rajamiseks tulevikus.

Mõned evakueeritavad olid juba öösel ja varajastel hommikutundidel lahkunud, kuid suurem lahkumine pidi toimuma pärast hommikusööki, umbes poole kümnest. Ootasime uusi korraldusi.

Pärast evakueeritavate lahkumist algas evakuatsioonipunkti mahavõtmine. Võtsin enda ülesandeks koguda kokku infosildid majast ja väljast. Nüüd tuli oodata, kuni teine pool meie rühmast saabub teisest evakuatsioonipunktist, et teha õppuse kokkuvõtteid.

Teine pool meie rühmast jõudis veidi pärast kella 12, sest just siis oli valmis lõunasöök ning märkasin, et söögisaali lisandus järjest uusi nägusid, keda öösel ei olnud. Kõhud täis, asjad pakitud, punkt taastatud algseisu – oli aeg teha kokkuvõtted. Kuigi Põlva evakuatsioonirühmas oli palju uusi liikmeid ja abilisi ning mina ei kuulunud veel ühegi rühma koosseisu ametlikult, oli kokkuhoiu tunne olemas juba õppuse esimestest tundidest kuni lõpuni. Tegime õues õppuse kokkuvõtte, võtsime vastu tagasisidet, tegime veel viimased ühised fotod. Kui Lõuna maakaitseringkonna kolonelleitnant Raul Küti ja Tartu ringkonna instruktori Jaanika Palmi allkirjadega õppuse sertifikaat käes, mõned pisarad valatud ja kallistused vahetatud, asusime teele oma kodumalevasse ning sealt koju.

Kuid naiskodukaitsjate vabatahtlik töö ei lõpe ka siis, kui antakse käsk “ENDEX”. See jätkus ka autosõidul koju, kus arutasime õppuse käigus toimunut: kitsaskohti, mida parandada, mida varustuses veel vaja oleks ning tõime esile ka õnnestunud kohad. Kokkuvõttes jõudsime tõdemuseni, et nii paljude värskete liikmetega suur õppus oli edukas.

Kui naiskodukaitse kohustused said täidetud, läksid liikmed edasi oma igapäevategevustesse – kes lastele süüa valmistama, kes tantsima ja kes metsa seenele.

Jään ootama uusi õppuseid ja väljakutseid. Sain tõdeda, et sellelt õppuselt leidsin endale ala, millega soovin tulevikus tõsisemalt tegeleda – liituda evakuatsioonirühma avalike suhete meeskonnaga.