Evakuatsiooniõppus Lõuna Sild 2024 – väljakutse Põlva ringkonna evakR-le

Kõigi meeskondade liikmed reageerisid õppekogunemise kutsele õigeaegselt ja nii sai varakult selgeks õppusel osalejate arv. Mõned tagasilöögid tulid viimasel hetkel. Selgus, et logistika meeskonna ülem Kristi, kes oli vaikimisi rühmajuhi abi Jaanika parem käsi, haigestus. Haigestujaid oli teisigi, tänu ülekattele said kõik meeskonnad komplekteeritud ja osalejaid oli siiski märkimisväärselt 39.

Reedel, 4. oktoobril saabus kõigile liikmetele sõnum käsuga koguneda etteantud ajal etteantud kohas. Saime teada, et saame kõige suurema evakuatsioonikoha, kus lisaks evakueeritavatele tuleb meil tegeleda ajakirjanike ja tähtsate külalistega. Meeskondade ülemad ja nende abid said käsu kätte ning hakati tegutsema. Esimeseks ülesandeks oli varustus ja inimressursid võimalikult optimaalselt autodesse paigutada ning Viljandimaa poole teele asuda. Kohale jõudes tutvusid hoonega valdaja juhendamisel rühmajuhi abi, reguleerijate ja avalike suhete meeskondade ülemad ning alles seejärel said majja sisse ülejäänud rühmaliikmed. Kaardistasime kõik ruumid. Tegime kõikidest kasutusel olevatest ruumidest pildid, sest õppuse lõpus pidime ruumid viima algsesse seisu. Evakuatsioonikoha ülespanek läks tänu meeskonnatööle nagu lepase reega, kell 23.30 oli evakuatsioonikoht üles seatud ja evakueeritavate vastuvõtuks valmis.

Laupäeva hommikul vaadati veel kõik värske pilguga üle, korraldati kogunemine ja anti vajalikud õpetussõnad. Töö evakueeritavatega algas kella 11 ajal: väljas suunasid inimesi reguleerijad ja julgestajad, personalimeeskond registreeris inimesi, reguleerijad suunasid inimesed pärast registreerimist magalasse (isiklike asjade panekuks), tutvustati sisekorraeeskirju ja päevaplaani, näidati, kus hakkavad toimuma õpitoad, kus on esmaabipunkt ja kus saab süüa. Algus läks kui õlitatult. 

Esimesed väikesed tagasilöögid tekkisid siis, kui saabus suur hulk evakueeritavaid korraga. Tekkis järjekord ja kostus nurinat, et miks peab nii kaua ootama. Pinget lisas ka see, kui saabusid õpitubade tegijad ja ajakirjanikud, keda samuti oli vaja registreerida ja kontrollida, et kas tegemist on ikka õigete inimestega. Mitme meeskonna koostöös sujus lõpuks ka see, sest eelnevalt sõlmitud kokkulepped pidasid - räägime muredest, leiame koos lahendused.

Kõige rohkem olid kogu õppuse käigus käed tööd täis personalimeeskonna liikmetel - tuli ju võimalikult kiiresti kõik evakueeritavad vastu võtta ja registreerida. Selleks, et töö paremini sujuks, läksid teiste meeskondade vabad liikmed neile appi: kes aitas inimesi vastu võtta, kes toetas registreerimislehtede täitmisel, kes inimeste majast sisse-välja märkimisel. Kõige suuremaks katsumuseks peab meeskond ise vastvalminud registreerimisprogrammi ja PERSREP´i täitmist. Õpikoht ja sisend täiendkoolitusele! Adrenaliini lisas külla saabunud “BBC-i ajakirjanikud”. Kiire ja asjakohane tegutsemine koostöös avalike suhete ja julgestusmeeskonnaga viis suurepärase lõpptulemuseni. Lihviti oma teadmisi-oskusi, õpiti uusi ja kaardistati parendamise kohti. Eraldi tõi personalimeeskond välja evakR-a juhi abi Jaanika juhtimisstiili: kiirkoosolek, probleem õhku, erinevad pakutud lahendusvõimalused, hetk mõtlemist ja kiirelt vastu võetud otsus. SUPER!

Reguleerimismeeskonnal oli sel korral puudu meeskonna ülem, kuid määratud asetäitja sai meeskonna juhtimisega suurepäraselt hakkama. Nende meeskonna ülem tõi koosolekul kitsaskohana välja, et kuna samas hoones asuv ujula oli avatud nagu tavapäraselt, siis raskendas see reguleerijate tööd seoses parkimise korraldamisega. Veel tegi reguleerijate töö keeruliseks ruumide paigutus ja palju eri liikumisteid. Kuid planeerimisega ja koostöös teiste meeskondadega said need probleemid ilusti lahendatud. Kogu meeskond toetas igati oma ajutist ülemat.

Nagu reguleerijate meeskond, oli ka logistikameeskond sellel õppusel olude sunnil ilma ülemata, asetäitjateks olid määratud kaks meeskonna liiget, kes oma rolliga hästi hakkama said. Oma suurimaks ülesandeks tavapäraste tegevuste kõrval peab meeskond personalimeeskonna toetamist evakueeritavate vastuvõtmisel ja registreerimisel. Jooksvalt lahendati ka tekkinud probleemid. Meeskonna ühe ülema sõnul tuli ette ka hetki, kus käsku ei jõutud veel formuleeridagi, kui meeskond asus juba tegutsema. Koostöö sujus edukalt, kuna liikmed olid üksteise suhtes toetavad, arvestasid kaaslastega ja olid võimelised tegutsema iseseisvalt. Kolme päeva jooksul tekkis mitmeid arutelusid, õpikohti ja mõtteid, kuidas oma meeskonna toimimist veelgi tõhusamaks muuta. Eraldi toodi välja mõte, et oluline on suurendada koostööd teiste meeskondadega.

Ka toitlustusmeeskonna liikmed on seisukohal, et nende jaoks möödus õppus edukalt. Meeskond oli hästi mehitatud ja kuna varasemast on harjutud koos töötama, siis iga liige teadis oma rolli ja kohta köögis. Varustus oli korralik ning kaasa sai täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Tekkis mõningaid mõttekohti: kuidas  meeskonnasisest tööd veelgi tõhustada, kuidas jõuaks info evakueeritavate toiduallergiate, talumatuste ja eridieetide  kohta kõige kiiremini kööki. Kogu rühma koostöö osas jõuti arvamusele, et toitlustusmeeskonna liikmeid ei peaks kaasama öövalvesse ning neid liikmeid, keda ajutiselt kaasatakse teiste meeskondade ülesannete täitmisele, tuleks eelnevalt põhjalikumalt instrueerida. Kokkuvõttes kõik sujus, kuid üks riiv võiks tarvikute kastis järgmisteks kordadeks kaasas olla 🙂.

Meditsiinimeeskonna jaoks sujus õppus algusest lõpuni. Punkt saadi kiiresti üles ning oldi valmis evakueeritavaid vastu võtma. Kogu õppuse ajal oli neil rahulik, sest meditsiinilist abi vajavaid inimesi oli vaid mõni üksik. Seetõttu oldi oma punktis valves ühekaupa, ülejäänud said samal ajal aidata teisi meeskondi. Näiteks aidati vastu võtta evakueeritavaid ning natuke toetati ka reguleerijaid. Meeskonna ülema jaoks oli see esimene õppus, kuid sellele vaatamata sai ta kenasti hakkama. Meeskond tõi välja, et rühma ümberpaiknemine oleks võinud ära jääda või toimuda veidi teisiti. Uues punktis ei jõutud eriti midagi teha, sest kohale jõudes evakueeritavad praktiliselt juba magasid ning hommikul lahkusid varakult. Toodi välja ka seda, et õppusel oleks võinud olla ka mõni rolliga inimene, et meditsiinirühm oleks saanud oma erialaseid oskuseid kasutada ja ennast proovile panna. Kokkuvõttes oli õppus nende jaoks edukas, nähti oma tiimi toimimist ja leiti mõni puudujääk varustuses. Kuid mis kõige olulisem - kõik said ühe kogemuse võrra rikkamaks.

Avalike suhete kolmeliikmeline meeskond sai oma ülesannetega kenasti hakkama ja seda vaatamata sellele, et meeskonna ülem pidi suurema osa ajast saatma ajakirjanikke ja tähtsaid külalisi ning olema staabis rühmajuhi abil paremaks käeks. Olulisemaks ülesandeks oli kontrollida, et kas ajakirjanikud, kes soovisid hoonesse siseneda ja õppust kajastada, on ikka eelnevalt registreeritud ja omavad luba. Laupäeva lõuna ajal saabusid õppust vaatama tähtsad külalised eesotsas siseministri, Päästeameti peadirektori, Kaitseliidu ja Lõuna maakaitseringkonna ülemate ja Naiskodukaitse esinaisega, kellega koos tehti evakuatsioonikohas ringkäik. Avalike suhete meeskond peab õppust enda jaoks õnnestunuks, sest etteantud ülesanded said täidetud ja õppus piltidel jäädvustatud. Koostöö teiste meeskondadega oli väga hea.

Tegevusjuhtide meeskonnal oli seekord väljas ainult kaks liiget: verivärske meeskonna ülem Anu ja kogemustega Liisi. Kuna neile määratud ruum sai avatud alles laupäeva hommikul, siis reede õhtul toetasid nad teisi meeskondi. Kogu töö punktis sujus tõrgeteta, Anu ja Liisi leidsid endale suuremate laste näol tublid abilised ja nii oli neil võimalik vahetustega üksteisele puhkepause anda. Mõlemad leidsid, et selline õppus oli väga kasulik ja annab meile kõigile kindlustunde, et oleme valmis kriisiolukorras tegutsema.

Julgestusmeeskond tõi välja, et nad polnud varasemalt läbi mõelnud, mida teha keelatud esemetega ja kuhu vajadusel paigutada agressiivsed inimesed. Kitsaskohana toodi välja ka seda, et lubadega inimesed ei tahtnud ennast personalimeeskonna juures registreerida. Julgestusmeeskonna arvates on oluline, et kõik evakuatsioonikohta sisenevad inimesed registreeriksid ennast personalimeeskonna juures, sest ainult nii saab ükskõik mis ajahetkel teada korrektse hoones viibivate inimeste arvu. Samuti toodi välja sideõppuse vajalikkus kõikidele evakR liikmetele. Meeskonnasisene koostöö sujus hästi, samuti koostöö teiste meeskondadega, info liikus kiiresti ja üldine õhkkond oli hea. 

Kui nüüd kõikide meeskondade mõtted ja arvamused kokku võtta, siis võib julgelt öelda, et meie rühma jaoks oli kogu õppus edukas. Kõik tekkinud probleemid said jooksvalt lahendatud ja meeskondadevaheline koostöö sujus hästi.

Rühmajuhi abi Jaanika Mihelson võttis õppuse kokku järgmiselt: “Õppus oli Eesti suurim ja meie meeskond sai väga suure ülesande, aga me saime oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Olime üksteise suhtes hoolivad ja tähelepanelikud ning see on kõige alus. Seda, mis meeskondade ülesanded, teame me kõik ning seda on võimalik õppida ja treenida. Hoolimist, teotahet ja positiivsust ei õpeta ükski koolitus ega treeningõppus, see tuleb teie seest. Olen ülimalt tänulik, et meie meeskonnal on need omadused olemas. Kõikidel evakR-del seda ei ole. Põlva - me oleme tegijad!”

Kogu õppuse aja saatsid meie rühma kaks hindajat, kes jälgisid ja andsid tagasisidet juhtides tähelepanu kitsaskohtadele. Kõige olulisemaks peeti kogu rühma madalat stressitaset ning hea ja tugeva juhtimise tulemusena toimis kogu rühm õlitatult. Meid nimetati parimatest parimaks Lõuna evakuatsioonirühmaks!

Ka kõrged külalised kiitsid meie evakR-a väga. Lõuna maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Raul Kütt kiitis meie rühma kõrget osalusprotsenti,  kõigi rühmade seas kõige kõrgem. Tunnustavaid sõnu laususid ka siseminister Lauri Läänemets, KL ülem kindralmajor Ilmar Tamm kui ka Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming. Omalt poolt tänas rühma hea töö eest ka Päästeameti peadirektor Margo Klaos.