Meie kohus on meeles pidada ja mäletada

Alustasime ikka peaväravast, kus veel mõned päevad tagasi härra Arnold Undiga, Eesti tuntuima „hauakaevajaga“, lähimineviku salapäraste matmispaikade spetsialistiga, vaatasime ja planeerisime, kuhu paigutada  hukkunud metsavendade mälestusmärk. Mälestusmärk neile 3 naisele ja 5 mehele, kes langesid  Puutlipalo lahingukäigus ja kelle säilmed veel hiljaaegu välja kaevati Valga maanteelt Võru lähedalt.

Minu suureks heameeleks olid paljud õppurid näinud „Pealtnägija“  saadet, märtsi lõpul, mis ilmekalt selgitas möödunud kuu üritust metsavendlusest.

Edasi liikusime meie oma, naiskodukaitse auliikme Märta Mälbergi puhkepaigale. Marta Mäberg on sündinud 26.septembril 1910 aastal Astide talus, Päevakeste külas Võrumaal.

Marta lõpetas Petseri gümnaasiumi ja loobus kodutalu huvides teatrikoolist.

Naiskodukaitses alustas sekretärina ja tegevliikmena 1931. aastal Räpina jaoskonnas . 1937. aastal annetati talle Valgeristi III järgu teenetemärk.

1938. aastal abiellus Marta Riigikogutegelase Jaan Mälbergiga. Perre sündis poeg Toomas ja elama asuti Leevakule. Koos Eesti Vabariigi häsvimisega, hävis ka kodutalu.

Martal õnnestus varajata ennast koos pojaga, kuni lõpuks resideerus Sakku, seal elas oma elu lõpuni.

Igal aastal kohtume, kas mälestuspäeval või proua Marta sünniaastapäeval, tema poja Toomasega ja pojatütardega, kellest tuntum on Tiina Mälberg, Rakvere teatri näitleja. Südamlikud ja soojad inimesed meie jaoskonna jaoks.

Proua Marta toetas Vastseliina kiriku oreli renoveerimist arvestatava summaga. Veel korraldas kirjaniku Karl Rumor-Asti säilmete Vastseliina kalmistule matmise New Yorgist 90 – date alguses.

Poeg Toomase jutu järgi jäi Marta daamiks elulõpuni, iial ei väljunud ta toast pilku peeglisse heitmata. Kahjuks teab poeg Toomas ema osalemiset Naiskodukaitse tegevuses suht vähe, sest sellest lihtsalt ei räägitud….

Edasi viis meie teekond Vabadussõjas soomusauto ,,Vibuane,, ülemana kohuseid täitnud Julius Kendra hauani.

Julius Kendra, sündinud 21.aprillil 1894,  oli kohalik, Vastseliina valla, Loosi küla mees. Maailmasõjas osales ta sõjaväeametnikuna.

Oma raamatus Soomusautoga Eesti Vabadussõjas kirjeldab Rootsi päritolu,  soomusauto „Kalevipoeg“  ülem Einar Lundborg meie meest järgmiselt:

„Ühel puusal kandis Kendra suurt vene mõõka, teisel pool Mauser- püstol kabuuris. Ohvitserimütsil olid autojuhiprillid, säärikutel kannused kõlisemas. Lühikesed, kollakas blondid juuksed….. Samas unine, flegmaatiline, aeglane!“

Kuna soomusauto ülemaks olemine oli suur töö ja vastutus, siis tundus Lundborgile kohati, et see amet oli Kendrale  nii-öelda ,“latva“  läinud. Kuid koheselt iseloomustab ta Kendrat kui hea huumorimeelega ja alati abivalmis , lahket meest.

Suuremates lahingutes osales Julius Kendra Pihkva all ja Irboskas. Veel võttis osa Võru, Nursi, Sänna, Ruhja, Egle, Moglino lahingutest. Ehedalt neid lahinguid Võru ümbruses kirjeldab raamat „Soomusautoga Eesti vabadussõjas“ , mille on kirjutanud Einar Lundborg  - kapten, Eesti soomusauto „Kalevipoeg“ ülem – Grenader Kirjastus 2012)

Kendra sai  raskelt haavata  8.oktoobril 1919. Osalemise eest Vabadussõjas vääristati teda iskliku vahvuse eest. Julius Kendra on Vabadusristi kavaler.

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal töötas ta põrandaaluses Kaitseliidus, aitas seda organiseerida.

Peale sõda arreteeriti  ja saadeti Siberisse, kuid ka tagasi tulles ajas Kendra „oma joont“ , keeldus minemast  punaste  valimistele ning ei varjanud, mida arvab Moskva võimust . Loosi rahva kutsus teda kindral  Kendraks.

Jättes Julius Kendra puhkama,  liikusime edasi  Nõukogude Venemaa korraldatud detsembrimässu ajal kommunistide rünnakus Tondi Sõjakoolile 1.detsembril 1924  hukkunud August Udrase kalmule.

Kell 5.15 algas kommunistide rünnak. Rünnati strateegiliselt tähtsaid hooneid: Riigikoguhoonet Toompeal, Postimaja, Tallinn-Väikse jaama ja  Tondi Sõjakooli, kus loodeti vallutada ka kooli juures asuv  käsirelvade ladu.

61 mehest koosnev lööksalk varjas end hommikuni metsas ja liikus Sõjakooli poole. Relvadeks olid mässulistel vintpüssid, püstolid, kuulipilduja, hulk käsigranaate, revolvreid. Osa lööksalklasi riietus sõdurisinelitesse millel asetsesid  jalaväerügemendi tunnused.  Paar meest olid lisanud ka ohvitseri eraldusmärgid  – mustad kraed koos tärnidega. Kasarmule läheneti varjatult metsa poolt. Lõigati läbi aiad ja välja pandi vahid, kes kasarmust väljujaid ja põgenejaid halastamatult maha laskma pidid.

Arvates, et korrapidaja ohvitser on kindlasti kasiinos, heideti sinna käsigranaat. Õnneks keegi viga ei saanud. Kasarmusse visati läbi akende kümmekond granaati. (kell hukkunud kadeti käel näitas 5.27). Uniste kadettide pihta tulistati. Algas totaalne segadus ja kaos, kuni üks kadett sai tule ära kustutatud. Mässulised ei jõudnudki relvapüramiidini. II korruse korrapidaja saatis  tulistamist kuuldes mehed alla kontrolllima. Kadetid avasid tule mässuliste pihta ja suures segaduses kommunistid põgenesid.Kadetid riietusid ja relvastusid ning liikusid kiirelt metsa kontrollima.

Arnold Allebras

Aleksander Teder

Aleksander Tomberg

August Udras  - meie Vastseliina päritolu noormees

Need neli kadetti hukkusid selles rünnakus.

Selgus, et mäss oli Moskvast juhitud, kohapealseks juhiks Jaan Anvelt. 

Koos Kaitseliidu Võrumaa maleva Rõuge-Vastseliina kompaniiga ja  Sõjakooliga mälestame igal aastal langenud kadette.

Veel on Vastseliina kalmistule maetud Kotlep Pärg (Gotlieb Berg), - Vabadusristi kavaler. Kauaaegne Misso kooli direktor, Pugola nimeline.

Tema kohta on mul väga vähe õnnetsunud materjali hankida, kuid tegelen sellega, et järgmisel aastal oleks juures koht, kus õpilastega peatuda.

Arvan, et meie kohus on anda noortele edasi neid teadmisi ja äratada neis ammuste aegade vastu huvi.

Siiralt tunnen kahju sellepärast, et minu ajalugu põhikoolis ja gümnaasiumis oli veel väga „punane“ ja räägiti just selle „mätta otsast“, mis parasjagu oli kasulikum.

Hr Arnold Unt on minus tekitanud väikese aja jooksul  tohutut huvi asjade ja ajaloo vastu, millest mul varasemalt aimugi pole olnud.  Tunnen, et minu ülesanne siin on jagada seda kõke ka meie noortega.