Nädalavahetus Kaitseväe Meditsiinikeskuse taktikepi all

Järjekordne rühmaparameediku nädalavahetus oli paljude suureks rõõmuks sel korral Tartus.  31. mai õhtust kuni 4.juuni pärastlõunani tegeles meiega üliintensiivselt Kaitseväe Meditsiinikeskuse väljaõppinud rühm, eesotsas Tallinnast- parameedikute väljaõppe jaoskonna rühmavanem, instruktorid, täiendõppe ja teadustöö jaoskonna väljaõppe allohvitser jt

Pädevust jagus neil ja koolitajad üritasid seda edasi anda (loodan, et edukalt) ka meile, keda  alles jäänud  järjest vähem.

Meedikuid juhtis ja õppenädalat viis läbi suurepäraste teadmiste ja oskustega  veebel Ilmar Solom. Kaitseväe Meditsiiniteenistusest  andis loengu KVÜÕA doktor/major Ahti Varblane.

Teooria vaheldus praktikaga. Triaazi (ehk kannatanute sorteerimist) saime proovida ka maastikul. Nooremveebel Stern andis nõuandeid  meile rühmaparameedikukoti sisust ja selle komplekteerimisest, jaosanitari pauna vajalikkusest ja seal peituvast. Veebel Solom tutvustas evakuatsioonimasinat, selle sisu ja võimalusi. Samuti saime proovida kannatanute transporti masinasse, võimalusi selleks ja vahendeid.

Esmaspäeva hommikul liikusime linnast välja Unikülasse, kus kogu meedikute brigaad andis  teavet kannatanute transpordist, esmasest ja teisest ülevaatusest lahingolukorras . Staabiveebel Raido Rõivas näitas,  kuidas juhtida ja kes mingil ajahetkel millega tegeleb liikudes jaos.

Meile paljudele oli see uus kogemus, sest meie hulgas on neid, kellel NAK (nooremallohvitseride koolitus) läbimata.

Praktilised harjutused metsas killuvesti, rakmete  ja kiivriga, seljas parameediku kott – panid ka kõige peenemad meie hulgast kõvasti pingutama. Higi mitte ei tilkunud, vaid voolas. Riided killuvesti all olid läbimärjad ja palavus, mis kohati ulatus neil päevadel +28-29 kraadini , ei tahtnud järgi anda. Me lausa sulasime.

Viimase päeva hommikupoolik kulus praktilisele õppele, pealelõuna aga 8 osalise testi sooritamisele, kus teooria vaheldus praktiliste oskustega. Luunõela paigaldamine, kaelakrae paigutamine, CAT – ehk arteriaalse žguti õige asetamine jalaköndile , ventiilpingelise õhkrinna punkteerimine vaheldusid teooria küsimustega.

Sellist meetodit testi sooritamiseks läbisin esmakordselt, kuid oli muljetavaldav ja meeldejääv. Kui testi tulemused teada ja positiivne vastus käes, alustasin teed kodupoole.

Kui mingi aeg hetkeks metsas tekkis tunne, et ,,kus kurat ma jälle olen ….,, siis tagasi koduteel Tartust Võrru , tundsin siirast heameelt, et sai kandideeritud aasta tagasi Kaitseliidu ühele raskemale kursusele ja kuu lõpul ootab ees viimane nädalavahetus enne eksamit Peastaabis.

Tohutult on tööd tehtud, lõputult märkmeid. Kolm rasket , paksu kausta ootavad kordamist ja selgekstegemist veel enne 8.juulit.

Edu ja õnne meile kõigile. Raske tee, mis sai ettevõetud, peab saama ka väärika lõpu. Ees ootab lisaks eksamile ka praktika kiirabijaamades ja täiendused, sest ilma praktikata on õpitu kiire unuma.