Me ei tohi jätta abivajajaid hätta

Mul on suur rõõm näha siin järjekordselt nii palju tublisid naisi ja mehi. Sel aastal tähistame oma 15ndat sünnipäeva; mõelda vaid, Naiskodukaitse Tallinna ringkond on tegutsenud juba 1999. aasta detsembrist! Sellest ajast pool olen olnud ise Naiskodukaitse liige ja olen näinud arengut ja suunda, kuhu me organisatsioonina täna liikunud oleme: erialagruppide käimatõmbamine, oma koha leidmine Kaitseliidus, enda avamine väljapoole... Minu unistus on, et me jõudsalt ka edasi liiguks.

Meil on juba toimivad erialagrupid, meie liikmeskond on kasvanud 270ni. Sel aastal on kõige rohkem uusi liikmeid värvanud Toompea ja Akadeemiline jaoskond.

Me oleme koolitatud, meil on erinevad huvid ja võimed. Me ei säti endale piire, vaid leiame võimalusi. Nii näiteks ka 82-aastane Veronika Saarva Muusika jaoskonnast, kes panustas oma aega ning oskusi sokkide kudumiseks Ukrainasse saatmiseks.

Üldiselt oleme üks väga laia silmaringiga seltskond. Kuid kas sellest piisab?

Albert Einstein ütles: „Ärge ajage elus taga mitte edu, vaid väärtusi“. Usun, et Naiskodukaitse viis väärtust kuuluvad siia alla. Ühe naise jaoks on ajaloo vältel olnud ja on ka edaspidi üheks suurimaks väärtuseks eneseareng. Ainult ise arenedes ja ennast parandades saame olla tõeliselt väärtuslikud ühiskonna liikmed, lapsevanemad, naised, partnerid, töötajad, naiskodukaitsjad... Et suudaksime pakkuda teistele seda, mis meile põhikirjaga ette nähtud, peame ennast harima. Koos enesearenguga tuleb kaasa suurem mõistmine, oskus teisi aidata.

Just see viimane võiks olla naiskodukaitsjatele kõige südamelähedasem: oskus teisi aidata. Ja mitte ainult organisatsioonisiseselt. Ka igapäevaelus peaksime märkama abivajajat, mitte keerama oma pead teisele poole. Peaksime tundma ära situatsiooni, kus kellelgi on puudus või jääb keegi lihtsalt märkamata. Peaksime ulatama abikäe…

Me ei tohi jätta abivajaid hätta. Me ei tohi olla ise kiuslikud, ahned... Me peame olema eeskujuks kõigile. See tähendab, et me ei tohi arvustada, vaid peame nõustama, lepitama ja aru saama, ise andma. Aldous Leonard Huxley, inglise kirjanik, on öelnud järgmist: „Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.“ Meile kõigile on antud võimalus oma vigadest õppida. Oma puudusi likvideerida. Areneda.

Lennart Meri on oma presidendiaja alguses öelnud: "Vabaduse ja moraalsete väärtuste kasvatajaks ei ole üksikisik, indiviid, vaid see ainulaadne ühendus, mida meie keeles kutsutakse 'pereks'."

Just perena me Naiskodukaitses koos kasvame ja areneme. Mitmekesi leiame me omale kohad, väärtused ja kõige südamelähedasemad teemad, millega seotud probleemidele leiame koos ka lahendusi mitmekordselt.

Nii jaoskonna- kui ka ringkonnasiseselt korraldatakse meil väga palju erinevaid koolitusi, õppusi ja praktikaid. Lisaks saame osa võtta Naiskodukaitse, Kaitseliidu ja Kaitseliidu kooli kursustest ja õppepäevadest. Organisatsioon tervikuna soodustab ja toetab tugevalt individuaalset väljaõpet ja haritust. Meie ülesanne on see kahe käega vastu võtta.

Samas, olen märganud, et oleme harjunud saama. Ja näiteks Naiskodukaitse annabki meile kõigile väga palju: võimalust õppida, võimalust juhtida, erinevaid boonuseid, tunnustusi, varustust. Naiskodukaitse annab meile ka kogemusi, mida saame mujal elus kasutada. Naiskodukaitse annab meile julgust. Julgust esineda, oma arvamust avaldada, julgust oma oskusi ja teadmisi kasutada. Kuid kas meie saamine ja andmine on tasakaalus?

Detsembri lõpus saame tähistada Tallinna ringkonna taasasutamise 90ndat aastapäeva. Selle valguses on sobilik mõelda: kuidas mina saan maailma paremaks muuta? Kuidas ma saan Eestile kasulik olla? Kuidas ma saan Naiskodukaitsele vastu anda? Mida mina saan teha? Olgu see vabatahtlik töö mingi tasandi juhatuses, erialagrupis, ürituste korraldamine, annetus, sallivus, naeratus möödujale, julgustus, hea sõna, märkamine...

Märgakem teisi!

Aitäh ja ilusat Tallinna ringkonna aastapäeva!