Kuidas mandrinaised üle mere käisid

Vahelepõikena meenutaks siinkohal, et tänavuse aasta plaane arutades juhtus tore seik. Koosoleku päevakavas oli juunikuu juures üksainus sõna „Vormis”. Vormi kandmisega naiskodukaitsjat ei peluta, aga küsimusi tekkis küll, et millal, kuhu ja missuguses vormis kohale ilmuda... Trükiveakurat itsitas samal ajal mõnuga pihku, sest i ja s olid sõnas kohti vahetanud ning selgus, et sel suvel viib meid tee Vormsi saarele.

Vormsi saarele on käesolev aasta märgilise tähendusega, sest 16. märtsil taasloodi Naiskodukaitse Vormsi jaoskond. Esimest korda loodi Vormsi jaoskond 88 aastat tagasi, 16. märtsil 1934.

Juunikuu teisel nädalavahetusel veetsidki Vormsi saarel mõnusalt aega Karksi jaoskonnast Reeli Aria, Ebe Õnne, Tea Raidsalu (kaasas Heimtali rühma noorkotkas Rasmus Martin Raidsalu), Mailis Saa, Mari Mesipuu, Elerin Öövel ning Viljandi jaoskonnast Daniela Erit, Kristiina Susi ja Lilian Estorn.

Meid võõrustas Hullo külas Aspelini talus oma esimest hooaega alustavas kodumajutuses Lääne ringkonna esinaine ja vormsilane Veronika Isberg. Sättisime end uhiuutes kämpingutes sisse ning ühiselt valmis kibekiiresti õhtusöök. Meile tuli külla Deili Holm, kook külakostiks kaasas. Tal oli Naiskodukaitse kohta palju küsimusi ning jagasime lahkelt oma kogemusi ja muljeid. Ilmselt saime reklaamitööga väga hästi hakkama, sest kuuldavasti astus ta juba meie saareloleku ajal ära sammu, mis oli õiget aega oodanud: esitas Naiskodukaitsega liitumise avalduse!

Kui tüdinesime olemast ise õhtusöök suurele sääskede suguseltsile, võtsime enne und ette jalutuskäigu koos Veronika ja tema paimaia koer Immaga. Tee viis meid läbi metsa Vormsi viimase paruni Otto Friedrick Fromhold von Stackelbergi mälestuskivi ehk Parunikivi juurde. Rahvajuttude kohaselt olevat parun armastanud selle kivi juurde jalutuskäike teha. Püüdes aimata, mis võis härrat selle kivi juures võluda, sammusime meiegi oma mõtteid ja tundeid revideerides selle ümber kolm ringi.

Laupäeval olime varakult triksis-traksis, sest giid Ene Sarapuu juhatas meid saart avastama. Pärast põgusat ülevaadet Suuremõisa mõisa loost matkasime Huitbergi paekühmule. Oli üllatav, et üks tavaline kuusemets võib peita endas jää poolt siledaks lihvitud korallriffi! Lubjakivipaljandil samblavaibast vabadel kohtadel sai uudistada kivistisi, lubjakiviõnarustes on endale kasvupaiga leidnud kaitsealused sõnajalad. Giid lisas lustakalt, et olge tähelepanelikud, äkki kohtame ka mõnd seal kandis elutsevat trolli, kellest legendid räägivad.

Siis ütles Ene Sarapuu salapäraselt, et näitab meile midagi väga erilist... Kuigi pererahvast polnud kodus, võis giid meile näidata ühes pealtnäha tavalises, ajahambast puretud majakeses tagatoas kõrguvat imeilusat ja luksuslikku ahju. Selle ehitas sinna omal ajal üks meremees, kes reisidel kauneid toasoojendajaid oli näinud ning endalegi ihanud. Oli rõõm tõdeda, et elanikud läbi aja on seda ilu osanud hinnata ning selle säästmiseks isegi teise nii-öelda tarbeahju kõrvale ehitanud, kuigi kõnealune kaunitar on täiesti töökorras.

Et Vormsil asub maailma suurim päikeseristide kogu, läksime seda mõistagi uudistama. Päikeseriste hakati saarel kasutama 17. sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, säilinud on neid kogunisti üle 330. Giidi jutu järgi meisterdas iga pere oma lahkunud lähedasele mälestusristi ise, materjali ja suuruse põhjal ei maksa teha järeldusi pere jõukuse kohta, omapärane ja eriline on igaüks neist.

Sealsamas kalmistu kõrval on üks Vormsi saare olulisemaid vaatamisväärsusi, 13. sajandil ehitatud Püha Olavi kirik. Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all ning seinaorvas istub Püha Olavi kuju. Pühakoja juures käisid renoveerimistööd ja sisse me ei pääsenud. Maja kõrval olevalt päikesekellalt vaatasime, et lõuna on peagi käes ja tasuks keha kinnitada.

Et giid ruttas järgmist seltskonda vastu võtma, haaras ohjad endale Ebe, kes oli varem koos lastega Vormsit avastamas käinud. Turnisime Saxby majakasse ning jalutasime omapärases justkui kiviplaatidega kaetud rannas. Vapramad heitsid riided seljast ja kosutasid end suplusega.

Maitsva lõuna sõime Krog nr 14 hoovil. Krog №14 tähendab rootsi keeles kõrts number 14, nimi on alguse saanud legendist, mille järgi vormsilased olla olnud üks väga lõbujanuline rahvas ning saarel olla olnud koguni 13 kõrtsi – igas suuremas külas üks. Ning tänapäeval jätkab Vormsi traditsioonidega kõrtsikultuuri Krog №14. Saime osa kalapäevast, mil võis maitsta kõikvõimalikke kalaroogi: suppi, haugikotlette, paneeringus kala.

Kõhud head-paremat täis, suundusime taas ajalooradadele ja tegime ringkäigu Vormsi talumuuseumis. Sealne giid võrdles lustakalt Vormsi kodusid Mulgi vanaaegsete majapidamistega ning juhtis tähelepanu saarenaiste rõivastele läbi aegade.

Et osa seltskonnast ihkas rannas peesitada ja osa matkata, suundusime Rumposse, seal said täidetud kõikide soovid.

Sumeda suveõhtu veetsime Magnushofi külalistemajas, kus pärast hõrku kolmekäigulist õhtusööki kuulasime lauljatar Kadri Savva parimat valikut Raimond Valgre ja Arne Oidi unustamatutest lugudest.

Et päike oli veel kõrgel ja tujud ülevad, tegime väikse tiiru Rälby pukktuuliku juurde ning seiklesime imeilusas Rälby külas, mille tänavaid palistasid õitsvad sirelid – nagu lillakirjus lõhnavas tunnelis oleks sõitnud!

Pühapäeva hommik algas pannkookidega, mille meile küpsetas usin Kristiina, kes oli varakult ärganud ning Liliani ja Eleriniga matka- ja ujumistiirud teinud. Pärast kehakinnitust ja asjade pakkimist klõpsisime viimased ühispildid ja sättisime tasapisi kodu poole. Enne praamile minekut põikasime Hosby külla imetlema Hosby Päkapikumaja kämpinguid ning mõnulesime rannas.

Meie meeleolukas merereis pakkus kuhjaga häid emotsioone ning sai tehtud ka plaane, kuhu järgmisena.