Kõne isamaale 2026 - Mariella Liivak, Viru ringkonna esinaine

“mu isamaa on minu arm,

kel südant andnud ma…”

...räägib laul. Igaühele meist eestalstest ja nendest, kes eestimaad oma koduks peavad, on see viis tuttav laulupidudelt, kontserditelt ning paljudel on ka need Lydia Koidula poolt kirjutatud luulesõnad ja Gustav Ernesaksa loodud viis peas. Mis asi see on - isamaa? Kas ta on kastepiisk hommikuses aovalguses sätendamas või rebane oma punase sabaga üle aasa lippamas või hoopis Toompea tornis lehviv sini-must-valge? On ta hoopis meie Kaitseliit, meie puhas vesi, meie vanavanemate jutud ja lood?  Igaühele on see isemoodi - minu jaoks seostub isamaa minu kodu, minu pere, minu kolme pojaga.

Läheme ajaloos korraks tagasi.

Mäletan hästi üht päeva sellest ajast, kui olin alles 5-aastane. See oli 1991. aasta augustikuu. Mulle arusaamatutel põhjustel ei saanud me sellel päeval õe ja vennaga telekat vaadata, isa käskis toas vaikselt olla, sest ta tahtis raadiot kuulata - ta istus terve päev selle  juures ja ootas uudiseid. Mäletan, et juttu oli teletornist ja tankidest. Tajusin, et vanematel on mure ja ärevus, aga minu suurim mure sellel hetkel oli ikkagi see, et miks lastesaadet vaadata ei saa.  Tema ja paljud teised mäletavad , mis sellel ajal  toimus - inimestel oligi hirm, aga kui palju oli neid, kes olid sellel keerulisel ajal teletorni ja telemaja juures, Toompea müüridel, Vabaduse väljakul ja mujal valmis minema kasvõi rehade ja lilledega  kaitsma seda, mis oli ja on nende jaoks kallis. Just - kaitsma oma isamaad, Eestimaad.

Üks tuttav rääkis sellest, kuidas nad said teada , et Tallinnat rünnatakse. Kolhoos andis oma bussi koos bussijuhiga, sisse mahtus päris palju  rahvast ja sõit läks Tallinna poole, Toomepa müüridele, kaasas kitarrid, laulikud ja tahtmine midagi teha. Istudes Toompaelae veetud betoonblokkidel Musumäel ,vaatasid neile vastu tankitorud - ei lasknud noored sellest ennast häirida - üks laul lõppes, teine algas. Tankidest tulid välja sama noored poisid nagu nad ise tol ajal olid ja lõid jalaga rütmi kaasa, saamata sõnagi aru. Hiljem, juba ise lapsevanem olles, jäi kummitama mõte, aga mis siis kui … 

Praegu on jälle keerulised ajad - kusagil käib sõda, mis puudutab mingil määral ka meid. Kuid me  oleme saanud tugevamaks, targemaks, teadlikumaks, kuidas ennast kaitsta, kuid kõike ette näha kahjuks ei saa – korsten ja droon. Loomulikult hoidsin ennast uudistega kursis, suhtlesime täiskasvanud pereliikmetega omavahel, et kuidas keegi ennast tunneb, kas kõik said teavituse, kas Ole valmis! äpp töötab jne. Tundus, et kõik suutsid olukorda rahulikult suhtuda. Lõuna ajal saadab mulle mu 9-aastane poeg sõnumi, et emme, kas see on tõsi, et Venemaa droonid on Ida- ja Lääne-Virumaal? Ma sain sõnumi, ma natuke kardan. Mu süda murdus. Sel hetkel taipasin, et olin unustanud, et ka telefoni omavad lapsed saavad sõnumi. Loomulikult selgitasin lapsele olukorda ja rahustasin ta maha, aga mõistsin, et ajalugu ei tohi korduda. Meie täiskasvanud saame selleks väga palju ära teha, et meie lapsed oleksid õnnelikud sellel tegelikult pisikesel maalapil ning ei peaks kartma võõraid droone, rahutusi või midagi veel hullemat.  Minu, kui ema ja naiskodukaitsja, panus on selles suur. Mina saan muuta meie kodumaad turvalisemaks. Minu suurim tänu on see, kui minu lapsed ei sooviks siit lahkuda, looksid siin oma pere ja oleksid rahul ning õnnelikud.

Isamaa on igaühe jaoks isemoodi - kellegi  jaoks on oluline see kastepiisk, rebane aasal või sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornis. Meie endi ja laste jaoks on vaja hoida ja kaitsta kõike seda, mis  on sellel maal - hoida teda nagu hoiame endi lapsi, peret ja lähedasi.

Lõpetan oma kõne alguses mainitud laulu sõnadega

“su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb

mu isamaa, mu isamaa”

Elagu Eesti!