Kodutütred koos naiskodukaitsjatega Võsut avastamas

Kohale jõudes ootasid meid juba kokk Liisi, kohe liitus temaga ka Hille, kelle südameasjaks oli kõigi laagrisolijate kõhud ilusti täis sööta. Etteruttavalt öeldes suured tänud neile - kes pidid juba varavalges (kui lapsed alles magusat und nägid) potid-pannid tulele panema, et hommikupuder ja kohv ikka õigeks ajaks valmis saaksid. Ja muidugi  jäätis, mis kohapeal valmistati ja mis võrratult hea maitses!

Õhtul Võsule jõudes toimus laagri koraldajatel kohe välk-koosolek, kus sai paika pandud plaanid, mida ja kuidas laager läbi viia. Sai teha tutvumisring Võsul ja kaardistada orienteerumisrada ning koostada küsimused viktoriini jaoks.

Kui buss siis laupäeva hommikul 29 kodutütre ja noortejuhiga Võsule jõudis, sai puhkekeskuse õu ja maja  kilkeid ja naeru täis; magamiskotid ja laagris olekuks kõik vajalik kraam paigutati tubadesse ning juba ootasid kokatädid laagrilisi lõunasupile, mis kadus kähku sööjate kõhtu… 

Veidi hingetõmbeaega ja siis toimus rivistus ning laagrijuhid Iive, Tiina ja Kristina kuulutasid laagri avatuks. Ega siin passida polnud midagi - ees ootas põnev seiklus ja-orienteerumismatk Võsul. Moodustati viieliikmelised võistkonnad ning läks lahti…ja nii saigi sel laupäevasel pärastlõunal Võsu vahel näha…  vihaseid linde; kotkaid, jaapani kalkuni mune;  ringi lippavaid jürkasid ning pandasid ja sekka mõnda bossi (need kõik siis võistkondade nimed); kes paber käes, ringi seiklesid ja midagi tähtsa moega otsisid. Tegemist jagus- tuli läbida rada, korjata ravimtaimi; samas olla tähelepanelik ja jätta meelde kõik, mis igaüks arvas vajalik olema, sest ega raja läbimisega veel kõik ei lõppenud – ees ootas veel ka viktoriin rajal nähtu-kuuldu üle. Tagasi finišisse jõudnud -pidid võistkonnad üles leidma neile mõeldud magusa aarde… see muidugi tekitas kõigis suurt elevust, nii neis, kes aaret otsisid, kui ka neis, kes pealt vaatasid…

Retk läbitud ja veidi puhatud, sai mindud lõpuks ometi randa, mida kõik pikisilmi ootasid. Päike mängis küll meiega vist peitust- puges pilve taha  aga ega see väike asi siis hakkajaid kodutütreid heiduta ning rannamõnusid nauditi täiega; mispeale ka päike uuesti end näitama hakkas.

Rannast tagasi tulles ootas juba õhtusöök ja peale seda oldi valmis ka viktoriiniks. Tuleb mainida, et kõik, kes raja läbisid, olid vägagi terased olnud ja oskasid kenasti vastuseid küsimustele leida, ning viktoriinitulemused olid üsna tasavägised. Lõpetuseks võib öelda, et võitjateks osutusid kõik- igaüks sai midagi uut ja huvitavat teada.

Päeva lõpus sai veel  ühiselt aega veeta ja suveõhtut nautida. Kodutütred koos juhendajatega olid valmistanud ette veel lõbusa teatevõistluse, kus kaasa lõid ka korraldustoimkonna naised ning ega neilgi võistluslustist puudu olnud.

Järgmisel hommikul oligi aeg asju jälle pakkima hakata- ees ootas uus päev uute seiklustega. Suund võeti Käsmu, kus külastati Meremuuseumi - no seal oli ikka vaadata… Muuseumi uksel  võttis meid vastu Arne  Vaik, kes teadis kõigist muuseumis olnud asjadest palju ja huvitavat pajatada. 

Pärast võeti suund Käsmu poolsaare tipus olevale Kuradisaarele ehk Roosisaarele ehk Saartneemele (heal lapsel mitu nime). Nii saigi siis põlvist saati vees sumades ja hoolikalt jalgade ette vaadates - et rada jalge alt ei kaoks -   retk saarele ette võetud ( kuradikesi seal me küll eest ei leidnud – välja arvatud pisikesed lendavad putukad, kes jah- andsid pahareti mõõdud välja küll, kui meile silma ja suhu tükkisid); küll aga sammaldunuid puid, maasikaid;  mõned vaarikad leidsid ka tee meie kõhtu; kive ja ilma inim-asustuseta loodust.  Saar oma silmaga üle vaadatud sai jälle läbi vee tagasi mindud, väike suplus kui jalg libedate kividel libastus, andis vaid seiklusele vürtsi juurde.

Tagasi kuivale maale jõudnud, sai maha peetud meie ühislaagri viimane ettevõtmine pikniku näol, mis turgutas ja kosutas väsinud matkaselle. Kui kõhud täis, oligi aeg koju pöörduda.  Viimaste lehvitustega bussiaknast sai pandud punkt selleaastasele Kodutütarde ja Naiskodukaitsjate ühislaagrile. Järgmisel aastal jälle!