Kevadine jalutuskäik Metsavenna retkel

Paari nädala pärast helistas mulle jaoskonna esinaine ja ütles, et neil puudub retkest osalemiseks  neljas liige ja kas ma oleksin nõus tulema. Viitasin oma ebasportlikkusele, kuid esinaine väitis, et see on kerge kevadine jalutuskäik Uljaste järve ääres ning pareeris mu vastuväite karmi juhendi kohta lausega „ See juhend on meestele!“  Rõhutasin, et tulen ainult juhul, kui tõesti neljandat liiget ei leita. Kahtlustan, et rohkem nad ei otsinudki.

Pakkisin just neljapäeva õhtul kohvrikest, et reedel peale tööd kohe Virumaale sõita, kui tuli sõnum ühelt matkakaaslaselt: „Küsin igaks juhuks, kas varustus on ikka olemas?“   Mis varustus?!  Tuligi loetelu: kompass, vile,  esmaabipakk, tikud, nuga jne.  Otsisin arhiveeritud juhendi  uuesti välja.  Näpuga järge ajades sain varustuse kodus olnud kaitseliitlase abil kokku, aga tema õpetussõnad suurendasid paanikat veelgi. Kohvrike täitus plaastrite, mineraalvee, sokkide, pähklite, T-särkide, valuvaigistite jm. väidetavalt minu jaoks hädavajalikuga.

Stardipaigas tundusid kõik rõõmsad ja rahulikud. Hirm, et ei suuda kaaslastega sammu pidada, ei tahtnud mind kuidagi maha jätta. Ja siis läks lahti! Varustuse kontroll, kaardilt esimese kontrollpunkti otsimine, jooks trepist üles... Jalad läksid kohe krampi ja kops oli kurgus, aga esimese punkti ülesande täitmise ajal sain hingamise tagasi. Järgmiste vahemaade läbimine kontrollpunktideni läks nagu unes.  Ülesanded, taela abil lõkke süütamine, relvade kokku panemine, telgi püstitamine, esmaabi andmine, muna keetmine priimusel , tõid mu vahepeal reaalsusesse tagasi. Saime ülesanded tehtud  oma parimatele teadmistele toetudes. 

Järve ümbruses asuva rabamaastiku läbimine oli minu jaoks järgmine katsumus. Vetruv pind ja salakavalad veesilmad sundisid jõudu kontsentreerima. Ohkisin ja vandusin vaheldumisi. Jõu taastamiseks nosisin teiste selja taga sumbates müslibatoonikest. Märgadest jalgadest oli juba ükskõik. Kaaslased toetasid julgustava sõnaga ja raba sai lõpuks läbitud. Seejärel liikusime mööda teid ja heinamaid järgmistesse kontrollpunktidesse.  Viskasime granaati, lahendasime mõtteülesandeid ja lasime püssi.

Jäigi veel läbida viimane distants finišisse. See algas peaagu püstloodis mäest ülesronimi sega s.t.  pigem püsti roomamisega. Seejärel lõpujooks, mille tegime graatsiliselt hõljudes.

Hea ja uhke tunne oli. Tänan teid vinged kaaslased - Laine Tops, Inga Kütt ja Evelin Krekker! Teie kindlal ja toetaval juhtimisel sain oma kerge kevadise viietunnise jalutuskäigu tehtud!