Kevad südames ehk Kodutütred said aimu Naiskodukaitse tegemistest

Alustasime oma matka ringkäiguga Jaani kiriku juurest, mis valmis 1703. aastal – vana ja väärikas. Meie esimene pikem peatuskoht oli päris heas seisukorras mantelkorstnaga hoone. Saime kodutütardele tutvustada, kuidas sellises mantelkorsten-köögis tol ajal toimetati. Oli näha suitsunud seinu ja õhus hõljus suitsulõhna, nagu oleks veel hiljuti keegi seal toimetanud.

Juba oli ka märgata esimesi kevade märke: kauneid sinilillepuhmaid aedade ääres. Teekond enne metsa pakkus veel kummalist vaatepilti. Suurel põllul oli üsna hulgaliselt materjali, et üks korralik kratt kokku panna. Läbi metsa sammudes avastasime kevadise konna, kes oli end päikese käes soojendamas. Veel tükk maad vantsimist ja olimegi jõudnud Ööriku kiriku juurde. Ööriku Püha Kolmainu kirik valmis 1873. aastal – samuti vana ja väärikas. Võtsime seljakotid seljast ja tegime esimese puhkepausi, kosutasime end värske kasemahlaga. Päike kõndis üha kõrgemaid kaari ja meil oli aeg minekuks: ikka sammud taas metsa. Tore oli näha, et maal elu käib. Vaatasime tõtt lammaste ja šoti mägiveistega. Järgmine suurem vaatamisväärsus oli renoveeritud pukktuulik. Sealt seadsime sammud metsaveerde, kus vulises rõõmsalt allikas. Samalt metsaservalt liitusid meiega kaks kollast liblikat, mis andis tunde, et tõesti on kevad.

Astusime reipalt edasi, et jõuda lõunapausiks metsatallu. Enne veel tuli ületada mitmeid veetõkkeid, uurida kaardilt, kas oleme ikka õigel teel, kuulata kaitseliitlase Lembitu juhendamist ja nautida tõeliselt sooja päikest. Peale vesist metsalõiku, suurt põldu ja saaremaist kadastikku jõudsime metsatallu. Ehitasime grillimiseks sobiliku koha, sest tuleohutus eelkõige. Hooletatud pajuvitstest grillvarrastel said kõik oma lõuna ise soojaks teha. Peale mõnusat einet oli kodutütardel võimalik osaleda NKK Orissaare jaoskonna laiendatud juhatuse koosolekul, et saada aimu, kuidas naiskodukaitsjad asju ajavad. Peale asjalikku koosolekut tuli taas kaart ja kompass kätte võtta, et liikuma hakata sihtkohaga Väike-Rahulasse. Veelkord tuli sulistada kevadises vees, uurida loodusmärke, imestada ja arutada selle üle, kuidas sealt kaugest metsatalust inimesed välja said, sest teed ju puudusid.

Sealt ta siis juba paistiski – meie matka lõpp-punkt. Kõik, kes valisid sellel päeval matkal osalemise, said koos meiega tagasi lapsepõlve, et leida kevadmärke ja tunda neist suurt rõõmu. Boonuseks kaardi- ja kompassiõpe ning Lembitu õpetussõnad.

Mis tegi selle päeva veel eriti huvitavaks? Need kaks kollast liblikat läbisid koos meiega matka ja kadusid siis täpselt sama äkki, kui olid alguses meiega liitunud. Uskuge või mitte!

Muljeid matkast

Orissaare rühma kodutütar Lissel Lee Tamtik: „Mulle meeldis matk. Kõige toredam oli sõita kaitseliidu autoga. Toit oli hea ja kõndida oli lahe. Õppisin kaarti lugema ja kompassi käsitlema. Lahe oli metsas matkata. Aitäh korraldajad“.

Orissaare KT Meriliis Kivimägi kirjutas nii: „Vahva matk oli, ilmaga meil vedas, Kaitseliidu autoga sõitmine oli samuti kõige toredam ja vahvam kogemus. Huvitav oli näha oma piirkonna lähedal asuvaid metsi ja külasid. Tore oli see, et nägime ka vanaaja ehitisi. Kokkuvõttes oli vahva. Aitäh kõigile toreda matka eest!