Kuressaare I jaoskond avas talguhooaja Abrukal

Päev algas suhteliselt varakult. Laadisime toidud ja muud vajalikud asjad laevale. Sättinud ennast paika, võttis Kaarel, meie paadijuht, sõna, et päeval lubatakse tuulekiiruse tõusu kuni 22m/s. Sellist asja ei osanud me oodata ning Kaarel pakkus meile võimalusi välja: kas üldse lähemegi Abrukale või jääme saarele ööseks. Üks võimalus oli, et tellime õhtul järgi suurema laeva Abro, teine, et lahkume saarelt varemalt, kui oli plaanitud. Tubli Abrukale minejate meeskond arutas võimalusi. Otsustasime, et lahkume siis saarelt varem, enne kui puhkeb suur maru.

Sõit algas rahulikult, polnud aru saadagi, et hiljem võiks suuremat sorti torm tekkida. Lained olid rahulikud ning õhk värskendav. Jõudes Abruka kaldale, võttis meid vastu kaitseliitlane Riho. Teatasime talle oma otsusest. Õnneks selleks korraks valis tema lühema rannaääre koristamiseks.

Enne minekut kostitasime ennast veidi kohvi ja teega. Nii kogusime energiat eelolevaks matkaks. Ronisime veoauto kasti, panime kätte töökindad ning auto viis meid linnuvaatlustorni juurde, kust pidime jalgsi edasi minema. Jagasime kätte prügikotid ning alustasime prügi korjamist. Me ei olnud jõudnud kaugele minna, kui juba nägime kolme rästikut keras päikest nautimas. Vaibusime väikesest ehmatusest ning jätkasime teed, suured mustad prügikotid tuule käes lehvimas. Leidsime kadakate varjus palju taarat ning kilet, mille meri oli sinna kohale toonud. Tee peal saatsid meid suured ja karvased mägiveised.

 Leidsime ka paar ankrut, rehve ja muud suurt kola, mis meri oli sinna uhtunud.

Tampinud mitu tundi kadakates ja lagendikel, jõudsime õnnelikena lõpp-punkti ehk tagasi sadamasse. Kuid aega polnud raisata, panime asjad kokku, jätsime hüvasti ning ronisime paati, et mitte jääda suuremat sorti tormi kätte. Juba loksutasid lained paati ühele ja teisele küljele ning vesi pritsis kõvasti, nii et mõned meist said päris märjaks. Reis kiskus kuidagi palju pikemaks kui tavaliselt, lained ei näinudki lõpetavat paadi visklemist ja pekslemist. Tagasisõit kujunes väga ekstreemseks.

Jõudes lõpuks meie Roomassaare sadamasse, olime märjad, väsinud, aga siiski õnnelikud, et merelt eluga pääsesime. Supp ja saun jäid Abrukal küll tegemata, kuid see-eest sai töö korralikult tehtud.