Juhtide öörännak Väike-Maarjas

15.-16.08 toimus Väike-Maarjas neljandat korda Naiskodukaitse juhtide öörännak. Võrumaa ringkonnast olid osalejad Eleri Dräbtsinski, Elina Adamson, Kristel-Elis Siidra ja esindajana Tiina Lepp. (Me olime uhked, et meil oli Tiina, sest pooltel võistkondadel autojuht puudus).

Reede pärastlõunal alustasime Võrust teekonda Väike-Maarjasse. Kohale jõudsime natuke enne kella 18. Sel korral oli keskus-staabiks Väike-Maarja lasteaed, kus toimusid kõik siseruumides ettenähtud tegevused. Meie toakaaslasteks olid juhuse tahtel osalejad Tartu ringkonnast, väga toredad naised, leidsime kohe ühised jutu-, ja naljateemad.

Pärast õhtusööki laususid peakorraldajad avasõnad ning loositi rajale mineku järjekord. Võrumaa sai numbri 14, see tähendas, et rajale pääsesime eelviimasena. Kuna stardi kellaaeg oli alles 23.15, siis otsustasime minna mõneks tunniks magama, sest mine tea, millal jälle saab.

Vahetult enne starti hakkas tasakesi vihma sadama. Pakkisime end vihma kindlamalt riidesse ja asusime ööpimeduses taskulambid palgel, entusiasmiga teele.

Esimeses kontrollpunktis oli vaja ära tunda eesti looduses kasvavaid puid. Lauale oli asetatud 15 ümarat puuhalgu ja 15 sedelit nimedega, et neid omavahel kokku panna. Viie minuti jooksul saime enamik puuliike tuvastatud.

Järgmisse punkti liikuma hakates vihmasadu intensiivistus, nii et ka vihmakindlad saapad olid vett täis.

Enne teise punkti jõudmist ootas ristmikul auto, mille juures olid abivalmid naiskodukaitsjad õiget suunda näitamas. Samas andsid nad ka igale osalejale lisaülesandeks toore kanamuna hoidmise kuni lõpp-punkti jõudmiseni. Iga terve muna tõi võistkonnale viis lisapunkti.

Teine kontrollpunkt asus kohaliku vallavanema hoovil. Seal oli ülesandeks tavalise korvpalli ja suure võimlemispalli kombineerimine täpsusvisetel korvpallirõngasse, nii et viskajal jalad maha ei puutu. Meie otsustasime, et viskame korvpalli võimlemispallil püsti seistes. Hea meeskonnatöö tõi neli tabamust.

Edasi liikuma hakates nägime teele kukkunud katkist muna. See tuletas meelde, et oma muna on seda enam väärtuslikum.

Kolmandas punktis oli ülesandeks teada malevate vappe ja need Eesti kaardil õigetesse kohtadesse paigutada. Miinuspunkte anti siis, kui enda maleva vappi ei teadnud ning õiget asukohta ei oskanud määrata. Meie küll teadsime nii oma, kui ka lähimate naabrite vappe, kuid oleks võinud ülesanne paremini õnnestuda. Edaspidi võiks ringkonna sisestel sündmustel seda teemat lähemalt käsitleda.

Neljandas kontrollpunktis paluti veeretada täringut, et loosi tahtel saaks valitud "relv". Meie vahendiks sai ahtake haamer, mis ülesande lahendamise lõpuks hakkas lagunema. Ülesanne nägi ette, et teatevõistlusena sai iga võistleja ühel jalal seistes lüüa 15 cm naela paku sisse ühe korra. Kas löök läks pihta või mööda, polnud vahet, haamer tuli jätta pakule ning joone taga ootavale kaaslasele anda käeplaks, kes jooksis oma panust andma. Meeskonna liikmetel oli võimalik roteeruvalt naela lüüa viie minuti jooksul. Nalja sai palju - meie jaoks kõige naljakam punkt. Iga sekund sai efektiivselt kasutatud.

Viiendas punktis oli tähelepanu püüdmiseks kaunistatud värviliste lampidega suur kuusk, tekkis jõulutunne. Sama puu juures seisis talu perenaine, kes kutsus meid hoovi kaasa, lähedal asuvasse varjualusesse. Laual lebasid suured heegelnõelad ja korviga kangaribast kera. Ülesandeks oli igal võistlejal heegeldada kett kahe minuti jooksul. Kuue minuti heegeldamise tulemus kaaluti grammi täpsusega. Kuna meist polnud keegi varem nii hiiglaslikku heegelnõela käes hoidnud, siis tulemuseks jäi tagasihoidlikud 26 grammi. Mõni võistkond oli suutnud heegeldada 75 grammi raskusega ketikese. Võttis mõtlema, et kuidas see küll võimalik oli.

Kuuendas kontrollpunktis andsid auto juures ootavad naiskodukaitsjad meile kätte tahvelarvuti ning algas kahooti viktoriin hea juhi omaduste kohta. Eleri kui meie ringkonna esinaine oli vastaja, teised aitasid kaasa mõelda. 15 küsimusest 14 said kiirelt õiged vastused. Viimane küsimus oli ka teistele võistkondadele raskuseid valmistanud. Seega me järeldasime, et küsimus oli lihtsalt valesti esitatud:)

Seitsmendasse punkti jõudmiseks oli vajalik mööda mööda Äntu tehisjärvest. Isegi pimedas tundus see koht maaliliselt ilusana. Seejärel suundusime Äntu kalakasvatuse territooriumile, hiljem kuulsime, et seal elutseb hüljes. Kontrollpunkt asus Äntu Leivakojas, mis kuulub Eesti esimesele Rukkikuningale Hans Kruusimäele. Ta rääkis Sangastest alguse saanud rukkiteest ja sellest leivakojast. Lisaks rääkis Äntu kalakasvatusest, mille omanik ta on.

Kaheksas kontrollpunkt oli Äntu Mõisa ristmikul. Tegemist oli esmaabi ülesandega. Maas lamas mees, peas haav, kuid teadvusel. Eleri asetas haavale surveks kinda, mida haavatu ise sai tugevalt kinni hoida. Elina uuris ümbrust ning Kristel-Elis tegi hädaabi kõne. Lisaks katsime kannatanud soojalt.

Üheksandas punktis ootas meid Viru ringkonna esinaine koos abilisega. Ülesandeks oli kõigil kolmel võistlejal hoida ennast lebomatil plangu asendis, toetudes küünarnukkidele. Samal ajal küsiti Eesti muusikaga seotud küsimusi. Näiteks: kes oli tiigri kutsu ema? Kes laulis „Sõlmi juustest lahti pael“? jne. Õnneks oli meie pesamuna Kristel-Elis nagu entsüklopeedia, kes teadis igale küsimusele kiirelt õigeid vastuseid.

Edasi ootas meid kõige pikem vahemaa järgmisse punkti. Õues juba koitis. Väsimus hakkas samuti märku andma. Kuid me ei andnud alla. Mõtlesime, et koerasaba veel ületada ning varsti saamegi puhkama. Kümnendas kontrollpunktis oli kaks väga hoolivat prouat, kes pakkusid turgutuseks erinevaid snäkke. Nemad andsid meile ülesandeks 15 maitse- ja toiduainete ära tundmise vaatluse ja katsumise kaudu. Kogenud perenaistena tundsime mängleva kerglusega kõik kotikeste sisud õigesti ära.

Viimane kilomeeter. Hakkas uuesti müristama ja välku lööma. Lootsime väga, et ei tuleks uut vihmasadu. Oli ju nii vähe maad veel lõpuni jäänud. Väike-Maarja lasteaeda tagasi jõudes võtsid meid vastu peakorraldaja ehk Väike-Maarja jaoskonna esinaine ning Viru ringkonna instruktor. Otsisime oma taskutest ja kottidest välja terveks jäänud kanamunad ja andsime need korraldajate hoole alla. Suundusime pesema. Eleri ütles, et õues krabiseb ehk sajab vihma. Jõudsime "koju" õigel ajal. Kahju oli Sakala võistkonnast, kes sai uuesti läbimärjaks. Uinumine käis kiirelt. Magada saime umbes kaks tundi, sest kell kaheksa pakuti hommikusöögiks maitsvaid pannkooke. Pärast seda, kui kõik osalejad olid kõhud täis saanud toimus öörännaku kokkuvõtete tegemine. Säravamateks tähtedeks said Harju ringkonna esindajad, kes kogusid möödunud öö jooksul kõige rohkem punkte. Ülejäänud 14 võistkonda jäid jagama auväärset teist kohta.

Väike-Maarjast lahkudes tõdesime, et oli väga põnev öö mõnusa naiskonnaga.

Järgmine NKK juhtide öörännak toimub kahe aasta pärast Väike-Maarjas. 

Elina, Eleri, Kristel-Elis