Isegi köiel, seebil ja piiripunktil võib olla midagi ühist!

Põlva ringkonnast startis Vastseliina poole kolm autot viie naisega. Malevast teele asunud varustuse autos selgus poolel teel, et maha olid ununenud tikud. Mõtlesime, et kellelgi ikka tikud kaasas on ja lõke saab süüdatud. Vastseliina linnuse lähedal asuvasse telkimiskohta jõudsime kell kaheksa õhtul. Ilma hilisõhtuse üllatuse ettevalmistaja Hillarita poleks me tõenäoliselt sinna viivat teeotsa üles leidnud. Et külalisi oli oodata tunni pärast, siis ei hakanud me pikemalt vana mõisaparki uudistama. Leidsime varjualuse kõrval telgile piisavalt tasase koha ja alustasime telgi püstitamist. Sellest said osa võtta kõik viis naist: kes oli telgis sees, kes jagas vaiasid, kes jäädvustas ettevõtmist fotoaparaadiga. Varasemast meenub, et sõjaväetelgi püsti saamine on üks paras teadus. Seekord tundus aga, et see käis kiiremini kui tavaliselt koduste matkatelkide puhul

Edasi alustasime ettevalmistustega õhtusöögiks. Olime küll arvestanud, et enne linnuse juurde minekut söömist ei tule, kuid väike lootus jäi, et ehk jõuame söögi valmis ja kõhud varakult täis. Salati lõikumise ajal selgus kurb tõsiasi, et kuigi meil olid lõke ja grillimiseks vajalikud maasse torgatud püstised raudlatid, polnud meil reste ega vardaid. Nii panid Tuuli ja Marika autole hääled sisse ja läksid otsima midagi, millega oleks võimalik liha grillida. Pika otsimise peale leidsid nad ühest talust lahke pererahva, kes hea meelega meile omi väikseid grillreste pakkusid. Seega saime lõkkel süüa valmistada tsiviliseeritud inimeste moodi ja kooritud vahtraoksad jäid vaid grillimise abivahendeiks.

Kella üheksa paiku jõudsid kohale Harju ringkonna naiskodukaitsjad. Sel ajal, kui meil olid hoos salati lõikumine, grillrestide otsimine ja nuputamine, et mis-kus-kuidas edasi saab, uudistasid nemad ümbrust ja sättisid telki valmis oma magamisasemed.  Olime ehk isegi natuke kohmetud, sest ajakava kippus vaikselt segi minema. Kui aga Tuuli ja Marika saabusid restidega ning liha sai lõkkele ja rahvas tutvumisringiks end selle ümber sättis, läks meel kohe rõõmsamaks. Mõnus oli istuda kuuma tule ääres ja kuulata, kuidas igaüks end tutvustas. Lisaks nimedele, mis kohe meelde ei tahtnud jääda, saime kõigist natuke rohkem teada. Tore oli näha, et Harjumaalt oli meile külla jõudnud igast jaoskonnast üks naine. Meil paraku samaga vastata ei õnnestunud.

Hämaruse saabudes jõudis lõpule ka tutvumisring. Liha oli küps ja lõkkele keegi enam puid peale ei visanud. Saime veel mõelda, kas jõuame süüa, kui juba hõigatigi meid teiselpool orgu linnuses. Mäest alla, üle silla, trepist üles ja ees ootas imeline vaatepilt- pimedas öös seestpoolt valgustatud linnuse varemed. Linnuses oli Hillari eestvedamisel meie jaoks valmis pandud köis, kiivrid ja rakmed. Algul hirmutavana tundunud 20meetrise laskumise tegi läbi enamus naisi. Näis, et kõige jubedam oligi alguses üle piirde ronimine ja selle küljest käte lahti saamine. Eks viimase puhul tuli siis instruktoril sõrmed tara küljest ükshaaval lahti kangutada. Näis, et mõistus ja käed ei tahtnud sugugi koostööd teha. Laskumisel saadud elamus oli aga tõeliselt mõnus ning esimese korra läbinud seadsid reipalt sammud uuesti trepist üles. Need, kel köiega laskumise soovi polnud, said teisi  julgustada ja kaasa elada või nautida linnuse varemetest avanevat vaadet ümbritsevale loodusele ning vaadata kaugemal metsa taga justkui meie jaoks korraldatud kesköist ilutulestikku.

Poolteist tundi peale südaööd saime viimaks õhtusöögilauda, muljetasime veel veidi ja sättisime magama. Väljas hakkas tasapisi koitma. Kahe suure pargipuu all võis näha kaht tumedat kogu, kelleks osutusid meie külalised. Neile polnud mingi probleem võtta magamiskott ja veeta öö 100% värskes õhus.

Hommikul hakkasid esimesed ärkajad „köögis“ askeldama juba seitsme ajal. Lõkkel valmistati puder, keedeti tee ja kohv. Kella kümneks olid asjad koos ja naised autodes. Algas seiklus mööda Võru- ja Põlvamaad, kus esimeseks sihtkohaks oli määratud Piusa. Teel sinna saime ronida äsjavalminud vaatetorni ja uudistada binokliga ümbrust. Olime juba üsna Eesti servas- Petseri asus linnulennult 14 km kaugusel.

Piusas ootas meid ees Kristi, kes peale kodus veedetud öö seltskonnaga taas ühines. Kristi oli kaasa võtnud oma väikse tütre ja nii sai Põlva ringkonna esindus ka pisut täiendust. Alustuseks juhatati meid suurde liivakarjääri ning sealt edasi koobaste juurde, mida tavaliselt külastajatele ei näidata. Meil aga lubati järelevalve all lampidega pisikesest august sisse ronida ja juhatati koobastiku tagumisse serva. Hetk pimeduse nautimist ja siis juba iseseisev orienteerumine päevavalgusse tagasi. Koopas oli mõnusalt jahe, kuid välja tagasi jõudes käis seljas olnud kampsun igatahes välgukiirusel seljast. Tehti paar pilti meenutuseks ja seadsime sammud tagasi. Soovijad said endile uue savinõu soetada lähedal asuvast Piusa savikojast, magusaarmastajad osta jäätist ja maasikaid. Edasi suundusime Koidula piiripunkti, kus töötab meie ringkonna esinaine Esti. Tänu talle organiseeriti meile väike plaaniväline ekskursioon, mille vältel tutvustati piirivalvurite tööd ja mõningaid ruume. Piiripunktist edasi suundusime juba Värska poole, põigates läbi teel asuvast Vana Jüri seebikojast. Huvitav on see, et isegi osad Põlva ringkonna naised polnud sinna varem sattunud. Niisiis oli uudistamist kõigile. Seebid-kinkepakid kaasa ostetud, kiirustasime Setu Talumuuseumisse, kus kella 13-ks oli kokku lepitud ekskursioon.

Talumuuseumis võtsime kohad sisse suure kase all. Mõnusalt varjus istudes kuulasime giid Külli pajatusi setu talu elust-olust. Peale informatiivset vestlust tutvusime elumajas ja ümbritsevates aitades olevate näitustega ja edasi saime ringi vaadata omapäi. Muuseumikülastuse lõpuks ootas meid tsäimajas setu toitudega lõunasöök. Enne järgmisse punkti, Räpinasse, sõitmist põikasime läbi Tuuli kodust, sest huvi värske suitsulatika järele oli suur. Värskelt ahjust tulnud kala maitses imehästi ja külalistele jätkus seda ka kaasavõtmiseks.  Paarkümmend minutit mõnulemist ja sõit läks edasi Räpina loomemajja. Seal  rääkis meile Leo Kütt selle maja ajalugu ja seda, kuidas tühjalt seinud maja on tänaseks saanud ühiseks koduks paljudele aktiivselt tegutsevatele ringidele. Juba on kimbutamas ka ruumipuudus. Külalised tundsid kadedust meie täiuslikult sisustatud köögi üle, kus on olemas kõikvõimalikud  tarvikud, mida võiks köögis vaja minna. Kõigil oli võimalus ka majatoodangut kaasa osta.  

Kui Räpinaga tutvus tehtud, oligi  aeg alustada Kagu-Eestist  tagasiteed Põhja-Eesti poole.  Põlva kesklinnas  saigi külalistega  kallistades hüvasti jäetud. Head soovid üle antud ja vastuvõetud ning uut kohtumist oodates sõitsid  Harju ringkonna naised Taevaskotta. Nimelt organiseeris Esti 8-le naisele kohad jõelaev  Lonny-le. Peale laevasõitu ootas külalisi ees juba kodutee.

See päev ja natuke peale, mille me koos Harju ringkonna naistega veetsime, jääb kindlasti meelde selle suve ühe kõige päikesepaistelisema ajana. Rõõm oli kohtuda kaugemalt tulnutega ja tunda ning teada, et oleme ikkagi üks.