Ehe ja lihtsakoeline elu metsas

Mina julgeksin nimetada üleelamislaagrit eneseületamise laagriks või siis enese avastamise laagriks,  proovilepaneku laagriks jne - heal lapsel mitu nime!

Esimene õhtu. Räätsad, öine matk ja taevatähtede järgi orienteerumine
Saabusime matka alguspunkti, kus meid ootasid üleelamisinstruktorid  Mihkel, Marko ja Marek, õhtul kella seitsme ajal. Veel oli valge, kuid vaikselt hakkas juba hämarduma. Eelnevalt olin lugenud Naiskodukaitse koduleheküljelt ka teiste õppuste kohta, ning mäletan, et kusagil oli kirjas, et alguspunktis  ootasid meeskonda pannkoogid moosiga.... nii lootsin ka mina, et ehk pakutakse ka meile enne raske reisi algust maitsvat kehakinnitust. Aga kus sa sellega....

Pärast lühikest plaani ülevaadet pandi meid valmistama räätsasid soos kõndimise jaoks. Igaüks pidi ise valmistama endale käepärastest vahenditest sooskõndimise „suusad“.  Käepärased vahendid seekord olid siis ümberringi kasvavad sarapuud.  Instruktaaž käes, kadusid kõik põõsaste vahele endale sobivaid oksi räätsade tarvis otsima.

Kui sobivad oksad välja vaadatud, hakkasime  pihta. Oli juba päris hämar, aga räätsad ei olnud kaugeltki valmis.  Kostis ainult vaikset toksimist, sahistamist ja nohisemist, pärast kolme tundi nokitsemist ka naerupahvakaid ja murelikke ohkeid. Kuid kella 11 ajal olid kõikidel räätsad valmis ja olime valmis startima. Varustus kokku ja minek.  Ärevus hinges sammusin koos kaaslastega hanereas pimedusse.

Lõpuks  jõudsime kauaoodatud sohu. Sumpasime ja sumpasime,  eespool kõndijal õnnestus juba mülkasse astuda ja kummik ära kaotada. Hanerida peatus ja ootasime, kuni kummik käes, ja marssisime edasi. Mul õnnestus kolmel korral pikali kukkuda ja hiljem veel terve jalaga mülkasse kinni jääda. . „Pole hullu“ mõtlesin, „alati võib veel hullemaks minna“.

Instruktor Mihkel peatas meid hetkeks ja enne me edasi ei liikunud kui olime kõik leidnud üles põhjanaela ja määranud põhjasuuna.  Väga oluline oskus, et teada, kuhu suunda peab liikuma.  Jõudsime sügavamale sohu ja siis kästi kõikidel oma vastvalminud toodang jalga panna. Hing värisemas, sidusin oma esimesed räätsad jalgade külge. Õnneks pidasid kõikide räätsad väga hästi vastu ja jõudsime lõpuks puust platvormile, kus saime hinge tõmmata. Kaart anti kätte ja kästi selle järgi laagripaik üles leida.

Kollane kilekott ja öö ilma magamiskotita
Edasi läks meie matk mööda suhteliselt kitsast laudteed. Kõikjal valitses kottpimedus, soo mulksus ümberringi, raske seljakott seljas, räätsad ühes ja toigas teises käes üritasin tasakaalu hoida ja keskenduda, et pimedas lauast mööda ei astuks.

Teekond oli päris pikk. Lõpuks peatusime ja avastasime, et olime trajektoorist natuke kõrvale kaldunud ja pidime sumpama põlvini vees umbes 100 meetrit, et jõuda laagripaika. Selleks ajaks olime kõik juba nii väsinud , et see 100 meetrit tundus terve kilomeetrina.  Sumpasin koos teistega ettenäidatud suunas, täiesti ükskõik oli kui sügav on vesi ja kui palju vett kummikutes on... peaasi, et kohale jõuaks. Aga nii naerma ajas just see, kuidas minu ees sumpav kaaskannataja vapralt meie toidumoona kollases kilekotis kaasas kandis, vahepeal koperdades ja kukkudes, kuid vapralt edasi rühkides.  Avastasin ennast suhteliselt märjas ja lootusetus olukorras naermas. „Järelikult ei ole kõik veel kadunud“ mõtlesin muiates. Kokku kestis meie öine jalutuskäik umbes 5 tundi.

Nüüd kuivad sokid/jalanõud jalga ja peavarju ehitama. Peavari valmis, sättisime ennast magama. Minul magamiskotti ei olnud, nii, et esimene öö oli tõeline üleelamine.

Esimene päev. Jätkusuutlik lõke ja tervislik rabavesi
Kella 7 ajal otsustasin telgi alt välja ronida ja hakata lõket üles tegema, et veidikenegi sooja saada. Ja puude raiumisega saab ju kohe kindlasti sooja.

Natuke aega lõket sussitanud, märkasin eemalt lähenevat instruktor Erkit, kes tundus mulle tol hetkel päästeinglina. Kohe sain esimesed õpetussõnad ja instruktsioonid kuidas lõket kõige efektiivsemalt üles teha. Esiteks väga hea tulehakatus on kuusepuu kõige alumised oksad, mis on ka kõige vihmasema ilma korral alati kuivad. Kindlasti varuda piisavalt küttepuid ja lõke mitte teha jaanitule taoline vaid hoopis puud kõrvuti  laduda ja niisked puud lõkke kõrvale asetada, et nad kuivaksid.  Ja kindlasti väga oluline on lõket koguaeg elus hoida, selleks on hea määrata inimene, kes tule eest vastutab. Teise asjana - joogivee leidmine ja varumine. Saime teada, et  vesi mis voolab on tavaliselt puhas ja seda võib julgelt juua ja tegelikult on rabavesi üldse kõige puhtam ja ka väga tervislik.

Pärast hommikusööki  õpetas Erki kuidas mättaid lahti kraapida ja kuidas sellest teha ahju, kus saab küpsetada looduslikust savist voolitud nõusid.

Vee filtreerimist õpetas meile instruktor Kikas, kes seletas, et vett saab filtreerida kui plastpudelisse panna süsi, sammal ja kivid kihiti.  Siis anti igaühele plastpudel, milles tuli vesi lõkke kohal keema ajada. Selleks soovitati leida toores haruline oks, see otsast kinni siduda ja pudel sinna vahele torgata ning lõkkesse pista. Uskumatu, aga mõne aja pärast vesi kees.

Instruktor Mihkel viis läbi tule süütamise koolituse: tuld võib teha loomulikult tikkude ja tulemasinaga, kuid kui neid ei ole käepärast, siis näiteks tulepulgaga. Samuti võib kasutada kaaliumpermanganaati ja suhkrut, glütseriini, magneesiumpulka. Kõik variandid said läbi proovitud ja samuti pidime ise tulepulga ja kasetohuga lõkke süütama ja selle ka jätkusuutlikuna hoidma. Enne keegi lõunale ei saanud kui omal käel tuli püsti pandud.

Olukord muutus! 15 minutiga tuleb lahkuda!
Siis teatati, et olukord on muutunud ja peame 15 minutiga asjad kokku panema ja edasi liikuma. Võtsime onni kiiresti maha ja pakkisime asjad kokku. Mis seal ikka... kui nii on siis nii on.. vaja liikuda, siis liigume! Põdrakärbsed olid muidugi  maialt ootamas, millal me liikuma hakkame, et saaks meile krae vahele pugeda.

Pärast väikest ekslemist ja soos sumpamist jõudsime teise soosaare peale, kus samuti pidime endale peavarju ehitama, tule üles tegema, õhtusöögi valmistama. Nüüd õpetati meid käepärastest vahenditest taskulampi tegema ja kalaküpsetamiseks resti valmistama.  Taskulambi jaoks oli vaja tühja plekkpurki, nuga ja küünalt. Purgile augud sisse, alla poole pidime lõikama risti ja ülespoole augu  ning küünla läbi torkama. Välja tuli super taskulamp. Olime nagu jaaniussid kui metsast hanereas välja kõndisime, kõikidel tulukesed käes. Erki näitas kuidas valmistada kalaresti harulisest oksast ja kuidas see traadiga nii läbi punuda, et kala läbi ei kukuks.

Teine päev. Lõkkeleib ja hädaabipakk
Plaanis oli leiva küpsetamine, noa, vile ja nööri valmistamine. Käepärastest vahenditest loomulikult.  Noa valmistasime plekitükist, milleks meile anti siiski plekitükk kätte, kuid kui seda võtta ei ole, siis saab kasutada ka näiteks konservipurgist välja lõigatud plekki. Vile lõikasime välja samuti plekist. Ei olnud väga lihtne ülesanne... aga vile pidi olema väga tähtis, et ennast metsas kuuldavaks teha. Köie  punumiseks kasutasime prügikotti ja oluline oli just kile venitamine enne punumist, pidi köie vastupidavamaks tegema. Iga riba pidi veel omakorda rullima ja siis need ribad kokku keerama. Sellise köiega pidi saama isegi autot vedada.

Leiva küpsetamise jaoks anti meile jahusegu mis oli valmistatud odra-, kaera- ja rukkijahust, lisaks kaerahelbeid, nisukliisid. Tuli ainult lisada peotäis jahu kilekotti, samapalju õli ja vett, segu ühtlaseks massiks mätsida ja puupulga otsa lükata ja lõkke kohale küpsema sättida.

Samuti tutvustati meile hädaabipaki sisu, ehk mis võiks olla metsa minnes kindlasti kaasas ja võimalikult kompaktselt kokku pakituna. Ma ei uskunud oma silmi nähes, mis kõik tuli lagedale väikesest plekkkarbist: taskulamp, nuga, vile, 5 kommi (kuna organism vajab suhkrut ja 1 komm pidavat täitma minimaalse päevase suhkruvajaduse), kalastusvahendid, traat, pliiats, veepuhastamise tabletid, tormitikud, väike saag (selline terasköiest vms), kompass, kokkupandav silikoonist anum, nõelad, tulepulk ja palju muud, kõike ei mäletagi.

Lõpuks. Isetehtud suveniirid
Lõpuks porise ja märjana, õlad koti kandmisest kanged, looduslikust savist voolitud ja mätta ahjust küpsetatud meene taskus, jõudsime metsast välja, kus meid ootas buss, mis meid tagasi tsivilisatsiooni rüppe viis. Kahju oli kohe ära minna. Elu metsas oli raske, kuid väga ehe ja lihtsakoeline. Tõeline aktiivne ja natuke ürgne puhkus!  Kui metsa minnes olin natuke tõbine, siis tagasi tulles tundsin ennast palju tervemana. Kuigi kogu minu kehas ei olnud ühtegi lihast mis ei oleks valutanud, tundsin ma ennast suurepäraselt. Ja samuti pani see kursus mind veel enamgi igapäevaelu üle järele mõtlema. Mis on elus tõeliselt tähtis? Kindlasti ei ole see raha ja kõrge ametipost, ühiskondlik staatus, nagu tsivilisatsiooni rüpes tihti on. Kui see ära võtta, siis loevad oskused ja teadmised,  abivalmidus, vaprus ja julge pealehakkamine, positiivne suhtumine ja head kaaslased.

Suur, suur aitäh Erki Vaikre & Co-le nende meeldejäävate hetkede eest!  Ja aitäh samuti kõikidele metsakaaslastele, teiega olen valmis igal ajal luurele minema!

Pildid: Maret Valner ja Kristiina Everst
Rohkem pilte galeriis.