Avastasime Viljandit!

Aga siis ühel päeval küsis Lembe nagu loomulikult, et me ju ikka osaleme sel keskkonnaameti korraldataval mängul. Ma kohe ei taibanud, mida ta mõtleb, aga pikapeale mõistsin, mis mängust jutt ja endalegi üllatuseks vastasin jaatavalt. Minu ülesandeks jäi veel kaaslasi leida. Nö pehmeks sai räägitud Ülle ja Mai. Ega siis naiskodukaitsjad saa matkamängult puududa ning juba me olimegi ootusärevalt tulevase Oja kooli hoovis vaatamas, mis edasi toimuma hakkab.

Meile anti teada, et kunagisse tööstushoonesse plaanitakse rajada erakool (algklassi õpilastele). Sissejuhatuseks määratlesime hoones näituseks välja pandud Eesti loomade topistest suurima - ninasarvik ja väikseima - mink. Korraldajad teatasid, et võistkonnad saavad ise valida omale sobivad rajapunktid ja liikumise tempo.

Kokku oli matkamängule kohale tulnud kaheksa võistkonda. Saime Viljandi linna kaardi, ülesanded ning võisimegi teele asuda. Kontrollpunkte oli päris palju ja me tormasime kiiresti rajale.

Esimene sihtkoht oli Lossimägede paljand. Kas teate, kus see asub? Meie leidsime liivapaljandi kiiresti. Ülesandeks oli paljandi liivaga teha märge matkalehele. Sellega hakkama saanud, võtsime suuna rippsillale. Mõõta tuli silla pikkus ja oru sügavus. Nagu naiskodukaitsjatele kohane, kasutasime siin teadmisi kauguste hindamise kohta ja oma kõnnisammude abi. Oru sügavuse mõõtsime silma järgi ja hiljem selgus, et mööda panime vaid kahe meetriga. Super!

Sild mõõdetud, võtsime kõige otsema suuna Viljandi järve äärde. Otsem suund tähendas järsust kaldast alla jooksmist/veeremist. Ütleme nii, et oli ikka tegemist, et tervete luude-kontidega järve äärde jõuda. Nägime ka viinamäe tigu.

Järve ääres me otsisime, mis me otsisime, aga vajalikku kontrollpunkti me ei leidnudki (hiljem selgus, et seal ei olnudki kontrollpunkti). Lõime käega ja suundusime ülesande kohaselt Kõrgemäe ja Tartu tänava ristmikule vaatama, mis puud sinna linna 700. aastapäevaks istutati – tammed muidugi. Siis ronisime mäest üles Liiva tänavale, kus pidime Viljandimaa kõrgeimate mägede kõrgused kirja panema. Meenus, et alles paar kuud tagasi avastati senisest Rutu mäest kaks meetrit kõrgem tipp – Härjassaare, mis on lausa 147 meetrit üle merepinna.

Järgmise ülesandena läksime uudistama, kummas käes hoiab Carl Robert Jakobson (skulptuur) ajalehte Sakala? Kas teie teate? Meie vaatasime üle ja nüüd teame.

Siis jäi üles otsida veel Filosoofi allee. Vaat selle otsimisega oli tegu! Peale pikka seiklust leidsime allee ja panime seal olevad erineva raskusega liivakotid raskuse järgi ritta. See oligi siis viimane kontrollpunkt, aga meie matk ei olnud veel läbi. Nimelt avastasime poole retke peal, et igas punktis peab olema värviline pliiats, millega tuleb vastava kontrollpunkti ülesande numbrile ring ümber teha. No ja siis me läksime nn teisele ringile ehk vigade parandusele, et ülesanded ikka korrektselt täidetud saaks.

Jõudsime teadmisele, et keegi meist ei mäleta koolitarkust, mis räägib õpiülesande rahulikult lõpuni lugemisest, mitte liigsest tormamisest. Seikluslik õhtu roheluses toob rahuliku une. Järgmisel hommikul ei kuulnud ma oma äratuskella ja olin ikka täiega sisse maganud.