„Naiskodukaitse – see on põnev, see on väljakutse, aga see on ka sõpradest koosnev turvavõrk“

Mõte, et võiks liituda Naiskodukaitsega, küpses Reelika peas pikalt. Tundus, et kui viiel päeval nädalas möllata töörindel, siis peaks nädalavahetus jääma puhkamiseks – ja kust siis leida aega, mida panustada sellisesse aktiivsust hindavasse organisatsiooni nagu Naiskodukaitse? Reelika ja tema mees leppisid viimaks kokku, et kui üks neist Kaitseliiduga liitub, siis teeb seda ka teine, ning eelmise aasta algul tegidki nad selle kaua vaagitud sammu teoks.

Tagantjärele ütleb Reelika, et igal laupäeval ja pühapäeval, mil ta on Naiskodukaitse aktiivse liikmena pidanud üles tõusma kell 6 hommikul, et asuda väljas tegutsema, on iga minut olnud väärt kogemist! Tema entusiasm ja pühendumine inspireerisid omakorda Gladist, kes liitus Naiskodukaitsega eelmise aasta lõpul. Gladis iseloomustab oma eeskuju nii: „Reelika on naine, kes on minu elus kogu aeg olemas olnud ja meie vahel on alati olnud hea üksteisemõistmine ja vankumatu toetus. Reelika on minu silmis ilus, intelligentne, hooliv ja empaatiline naine, keda iseloomustab ka sihikindlus ja julgus, suurepärane kohanemisoskus ja lojaalsus. Reelika teeb ja jõuab palju, sest on alati hingega asja juures ja viib alustatu lõpuni.“

Reelika omakorda ütleb, et Gladist polnud just raske organisatsiooniga liituma meelitada – on ta ju juba varasemast vormikandja ja valvab Eesti piiri. Gladis on nimelt lõpetanud Sisekaitseakadeemia piirivalvuri eriala ja alates 2018. aastast olnud piirivalvurina teenistuses. Kui Reelikal liitumisotsus tehtud oli, läks edasi libedamalt, sest Sadama jaoskonnas ootas teda juba ees tema endine hea kolleeg Olga Männik, kellega ta tunneb lausa telepaatilist sidet ning kellega läheks iga kell koos luurele. Ka Gladisest sai Sadama jaoskonna liige. Reelika esindab Sadama jaoskonda ka Naiskodukaitse ringkonnakogul jaoskonna delegaadina.

Reelika liitus Naiskodukaitsega, sest teda tiivustas soov võtta aktiivselt osa Eesti riigi kaitsmisest. „Ma ei ütle, et mul ei ole ambitsioone, aga see ei ole primaarne,“ ütleb ta. „Palju tähtsam on tunne ja teadmine, et saan panustada millessegi, mis tegelikult on hindamatu.“ Gladise peamiseks ajendiks organisatsiooniga liitumisel oli soov ennast riigikaitse vallas veel laialdasemalt arendada. „Riigikaitse valdkond on minu jaoks paeluv ja mitmekülgne ja arvan, et läbi Naiskodukaitse on mul võimalus sellest kõigest rohkem osa saada ja iseend proovile panna. Usun, et kui inimene annab oma panuse vabatahtlikult ja motiveeritult, siis seda väärtuslikum on kogu protsess ja ka lõpptulem,“ leiab Gladis.

Gladis toob välja oskused, mis tal olid Naiskodukaitsega liitudes juba olemas tänu töötamisele sisekaitse valdkonnas ja millest ta arvab ka Naiskodukaitses kasu olevat: organisatsiooniteadlikkus, situatsioonides kohanemise ja erinevate olukordade lahendamise oskus, suhtlemise ja koostöö olulisuse teadvustamine, põhiteadmised taktikast ja relva käsitsemisest, esmaabi andmise oskus ja muudki. Olles ühest küljest igati valmis panustama oma oskustega, on Gladis samas väga huvitatud ka uute oskuste omandamisest, olles elukestva õppe veendunud toetaja nii erialases kui eraelulises kontekstis. „Iga uus päev, olukord ja inimesed õpetavad ja arendavad meid inimestena. Naiskodukaitses tegutsemine annab selleks samuti suurepärase võimaluse,“ leiab ta.

Reelika lisab omalt poolt: „Kui minu tegemistest ja teadmistest, oskustest on Naiskodukaitses veel kasu ka muudes tegevustes, näiteks instruktorina, siis olen alati nõus aitama.“

Igapäevatööks on Reelikal logistikaga tegelemine ettevõttes Deflog/Speys, mis on Eesti Kaitseväe ja kaitsetööstusettevõtete logistikapartneriks. Tema hoolitseb näiteks selle eest, et Eesti Kaitseväe kaup jõuaks lennukiga Malisse, kus praegu tegutseb Scoutspataljon, või Afganistani. Nii juhtuski, et tema käsi oli mängus, kui Malis teenivad Eesti kaitseväelased said endale kokkupandava sauna.

Koroonapandeemiast tingitud eriolukorra ajal on mõlemad naised täitnud lausa mitut üliolulist rolli, nii oma põhitöökohal kui olles lisaks vabatahtlikena kartmatult eesliinil: Reelika Terviseametis ja Gladis Ida-Tallinna Keskhaigla juures.

Oma põhitöökoha kaudu on Reelika kodukontorist andnud oma panuse välismaalt Eesti haiglatele varustuse transportimisel. Naiskodukaitse liikmeks olemine andis aga Reelikale unustamatu võimaluse töötada Terviseametis staabiassistendina. Seda kogemust kirjeldab Reelika nii: „Olen seal graafiku alusel abiks käinud märtsikuust alates ja selle ajaga saanud osaks Terviseameti tiimist. Oleme üles ehitanud kaks korda päevas toimuvate briifide süsteemi – PowerPointi esitlused, kuidas me seda esitleme, millal peab meil kui staabiassistentidel olemas olema kõige värskem info, et seda briifidel esitleda.

Sõnastame ja salvestame olukorrast lähtuvalt erinevate inimeste ülesandeid tähtaegadega ja tuletame iga kord meelde, kui mõni ülesanne on tähtaja ületanud. Kinnitan teile kõigile, et inimesed kriisistaabis teevad tööd 7 päeva nädalas ja nii tegelikult juba jaanuarist alates. Mul on ääretult kurb lugeda meediast, kuidas Terviseametit ja tema juhte, töötajaid ristile tõmmatakse. Kuna oleme allkirjastanud konfidentsiaalsuslepingu, siis ma väga palju rohkem rääkida ei saagi. Aga võin teile kinnitada, et usaldage Terviseametit ja kui ongi mingites numbrites segadus, siis see ei tulene tegelikult Terviseametist kui ametist, vaid miljonist pisiasjast, kaasaarvatud sellest, et mitte alati ei tööta IT täpselt nii, nagu vaja on. Me oleme oma laigulises vormis saanud osaks Terviseameti tiimist ja ütlen ausalt: on natuke kahju, et seekordne ’missioon’ on lõppemas. Kuigi päevad on seal tõeliselt pikad, siis ei ole kordagi tekkinud olukorda, kus iga viie minuti tagant kella vaatad. Pigem vastupidi – alati üllatud, et juba ongi kell 17.00 ja algab õhtune briif.

Ma olen selle kogemuse eest ääretult tänulik ja ma olen ka tegelikult väga uhke, et olen saanud olla Naiskodukaitse ridades eesliinil ja toetada meie nii olulist staapi selles kriisis! Kriisi juhivad väga professionaalsed ja targad inimesed.“

Gladis on aga eriolukorra ajal lisaks oma töökohustustele piirikontrollis ja korrakaitsjana leidnud veelgi aega ja energiat, et käia abiks Ida- Tallinna Keskhaigla juures, kus naiskodukaitsjad aitasid esmast triaa¾i teha – Gladis oli üks neist, kelle ülesandeks oli valvata seal perimeetrit, territooriumi ja objekte.

Küsimuse peale, mida nad soovitaksid naistele, kes praeguse eriolukorra tingimustes on varasemast veelgi suurema koormuse all, võib-olla näiteks veel ka koduõpetajad või vabatahtlikena eesliinil nagu nemad ise, vastasid Reelika ja Gladis nagu ühest suust, et väga oluline on välja puhata ja piisavalt magada. Reelika rääkis: „Inimesed on ju erinevad ja taluvad ka pingeolukordi erinevalt. Minul on see [pingetaluvus] päris hea tegelikult.

Oluline on kogu selle olukorra juures lõpuks ka puhkus. Uni. Võimalusel lugeda midagi head või minna näiteks jooksma (NB! Tee seda võimalusel üksi!) ja oskus ja julgus ka ’ei’ öelda. Lõpuks on ju meie enda inimesed olulised, et me selles kriisis võimalikult terveks jääksime.“ Gladis sekundeeris talle: „Tooksin omaenda kogemusest välja, et hästi oluline on oma ülesandeid täita puhanult ja hoides omaenda tervist. Piisav uni ja puhkamine ning füüsiline tegevus on need, mille mõju ei tohiks alahinnata ja mis meid teenistuse ja töö jaoks parimas vormis hoiavad. Oluline on tunda oma piire ja tegutseda mõistliku koormusega.“

Eraelus on Reelika abikaasa, ema, tütar ja sõber – tal on kaks ’ägedat’ poega, kellest vanem on Kaitseväe Akadeemia kadett ja noorem õpib Tallinna Arte Gümnaasiumi 11. jalgpalliklassis, ning armastav abikaasa, kes töötab Ämaris Kaitseliidu valvekompaniis ja keda Reelika nimetab oma kaasvõitlejaks.

Tema pere üheks suureks kireks on jalgpall – abikaasa on Raplamaa Jalgpallikooli treener, noorem poeg mängib aktiivselt jalgpalli ja ka Reelika ise on ’jalkaemana’ rahvaliigas vutti tagunud. „See on miski, mis mind emotsionaalselt väga endasse haarab, mul puudub võime lihtsalt rahulikult istuda ja mängu vaadata! Adrenaliin läheb lakke ja emotsioonid ka. Ootan väga, millal saaks jälle mänge nautida,“ ütleb Reelika.

Arvake ära, milline on tema lemmikmeeskond! Vihje: Reelika initsiaalid RM. (Arvasite õigesti, kui pakkusite Real Madridi.)

Gladis käib teenistusevälisel ajal jõusaalis, loeb ilukirjandust ja enesearenguga seotud raamatuid või hüppab oma armsasse Mazdasse, et külastada Eestimaa kauneid kohti ja olla enda mõtete seltsis. Veel üks põnev tahk Gladise juures on tema suur armastus loomade vastu. Enne Sisekaitseakadeemias õppima asumist tegeles ta hobi korras 6 aastat ratsutamisega. Gladis tunneb, et ta saavutab loomadega, sealhulgas hobustega väga hea kontakti ja ei välista, et leiab tulevikus taas tee „nende kaunite loomade“ juurde.

Arutledes selle üle, mida Naiskodukaitse oma liikmetele juurde annab või mis võimalusi pakub, toovad Gladis ja Reelika välja järgmised aspektid:

• võimalusi oma riigi heaks midagi reaalselt ära teha (Reelika: „Riigikaitse on suhtumine, meelestatus. Mitte ainult Naiskodukaitse või Kaitseliidu tegevliikmena, vaid ka lihtsalt kodanikuna. Eesti on minu riik, minu kodu ja ma tahan, et meie iseseisvus ja vabadus oleks kaitstud ka meie laste, lastelaste jne jaoks. Aktiivselt saab selles osaleda läbi Naiskodukaitse ja Kaitseliidu.“);
• tutvusi väga põneva tausta ja elukogemusega naistega, kellega on huvitav koos tegutseda ja õppida (Gladis: „Kokkuhoidmine ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine on see, mis Naiskodukaitse naisi ühendab ja väärtust loob.“, Reelika: „Teate, kui paljude ägedate inimestega ma olen kohtunud ja tuttavaks saanud, astudes Naiskodukaitsesse? Meid ju kõiki ühendab üks eesmärk (ma vähemalt arvan nii) – oma riigi kaitse – aga läbi selle ka võimalus kohtuda uute inimestega, õppida, areneda inimestena...“);
• enesekindlust (Reelika: „Naiskodukaitse tegevustes osalemine annab raudselt juurde enesekindlust. Panen uhkusega selga nii laigulise kui ka piduliku vormi.“);
• oskusi ja teadmisi (Reelika: „Ikka väga palju – näiteks ohutushoiu baasväljaõpe – kuidas käituda massiüritustel, kui tekib paanika, tulistamine, rüselus või muu taoline olukord. Lisaks Naiskodukaitse sõduriõppe baasväljaõppele otsustasin osaleda ka SOK-il – sõduri oskuskursusel. Nii et tegelen aktiivselt eneseületusega.“);
• tunde, et sind hinnatakse (Gladis: „Tundsin algusest peale, et olen väärtuslik ja vajalik ning iga liikme tegevus ja panus on oluline ja seda toetatakse. See on kindlasti asjaolu, mis inimest tiivustab ja kinnitab, et oled õiges kohas.“);
• õlatunde (Reelika: „Kasvõi juba teadmine, et kuuludes Naiskodukaitsesse ei ole sa tegelikult kunagi üksi. Meie liikmeskonda kuuluvad nii erineva taustaga ja erinevate elualade inimesed, et ma olen kindel, et saame üksteist alati vajadusel aidata, toetada. See on õlatunne.“).

Naised arutlesid ka teemal, kas ja miks võiks iga Eestis elav või Eestiga seotud naine Naiskodukaitsega liituda. Gladis lähtus sellest, et Naiskodukaitse on omariikluse kaitsmisel osalev organisatsioon ning leidis: „Riigikaitse on spetsiifiline valdkond, kuhu panustada, kui tunned selle vastu tõeliselt huvi ja oled valmis end arendama, ületama ja teistega koostöös eesmärkide nimel pingutama. Ma ei ole kindel, et see on miski, mis just igale naisele sobib. Päris kindlasti on aga Naiskodukaitse organisatsioon, mis pakub palju võimalusi just naisena omale selles vallas oluline roll leida.

Mina julgustan kindlasti naisi, keda see valdkond huvitab, astuma seda sammu ja liituma. Teadmised, oskused, kogemused ja tutvused, mida organisatsioon pakub, on seda väärt.“

Reelika nõustus: „Ma ei ole kindel, kas seda peaks tegema iga Eestis elav naine, küll võiks seda teha iga Eestis elav naine, kes tunneb, et soovib panustada riigikaitsesse, aga ei soovi näiteks olla sealjuures väga militaarne. Meil on ju olemas kultuurigrupid, spordigrupid jne. Ka rahvuskultuur on osa riigikaitsest – pole keelt, pole traditsioone, mälu, pole rahvast, pole riiki. Kõik on omavahel seotud.“

Siis aga Reelika süttis ja lisas: „See ühtsuse tunne, osalemine Eesti riigi kaitses on midagi, mida ei olegi päris võimalik kirjeldada – pange vorm selga, siis tunnete. Naiskodukaitsesse kuuluvad inimesed, kes jagavad ju ühist maailmavaadet ja väärtusi – see on põnev, see on väljakutse, aga see on minu meelest ka turvavõrk, sest vabatahtlikke on organisatsioonis erinevatelt elualadelt. […] Eneseteostust on siin võimalik teha seinast-seina – alates sokkide kudumisest kuni sõjaliste auastmeteni välja. Ja kõik on ühtemoodi olulised ja vajalikud.“

Küsimusele, mis tunne on tal tänasel päeval olla Naiskodukaitse liige, vastab Reelika: „Uhke! Väga uhke ja tänulik. Mul on alati olnud moto/suhtumine – kui on vaja, siis teeme ära.“ ja Gladis lisab: „Olen täitsa päri.“

*****
Nende inspireerivate naistega suheldes ja nende missioonitundelise tegevusega tutvudes meenuvad tahes-tahtmata John F. Kennedy kuulsad sõnad: „Ära küsi, mida sinu riik saab teha sinu heaks – küsi, mida sina saad teha oma riigi heaks.“