Välikokkade töine nädal Pitka retke baaslaagris

Kursuse ülem oli Mariana Maasik, gruppide juhendajateks Maire Laht ja Eda Leola, Kirnas pidasid loenguid veel Maret Valner ja Aet Kala ning Krista Kiil oli Läsnal laohoidja. Marianale oli see esmakordne kogemus kursust juhatada ning kõikide arvates sai ta ülesandega väga hästi hakkama.

Kui välikursust alustas rohkem inimesi, siis praktika ajaks moodustati alles jäänud õppijatest kaks gruppi – Maire juhendamisel Mahta, Maire, Anu, Raili, Monika, Pirjo, Marina ning Eda juhendamisel Tiiu, Gerly, Kaiu, Margit, Asta, Tiina, Kaile.

Õppijaid tuli kokku üle terve Eesti nii Naiskodukaitse kui ka Kaitseliidu ridadest. Kuna kahe grupi toimetamised käisid eraldi, kippusid naiste nimed ka praktika keskel segamini minema, kuid see pöörati hoopis naljaks (Monikat ja Pirjot aeti pidevalt omavahel segi ja lõpuks Monika leppiski olema Pirjo2). Kursuse lõpuks said nimed siiski selgeks ja naised omavahel lähedasteks, hoolimine paistis iga kandi pealt välja – tavapärased oli küsimused stiilis: „Kuidas Sa ennast tunned?“ või „Kas pead vastu?“. Pikema jututa tehti teineteisele õlamassaaži, sest väsimus surus vastu maad ja väga oli vaja turgutust.

Terve nädalase praktika vältel valitses kuumus, lisaks tekkiv soojus katelde kütmisest, seega oli iga toidukorra peakokal üks ülesanne lisaks – sundida teisi vett jooma ja seda ohjeldamatus koguses, sest suures tööhoos võis selline elutähtis tegevus sootuks ununeda. Mariana hoidis Facebooki vahendusel muud rahvast kursis Läsna menüüga. Söökideks olid hommikuti erinevat sorti pudrud, munapuder ja keedumunad. Lõunaks ja õhtuks seljanka, mulgipuder, kooreklops, odraella, värskekapsa-hakkliha hautis, hiina pada, guljašš, pilaff, makaronipada, tatrapuder singiga, erinevad magustoidud. Lisaks ekstra valmistatud šašlõkk, pannkoogid. Ühtegi konservist pärit rooga ei tehtud ega söögi tegemisel poolfabrikaate ei kasutatud.

Sööjatelt jagus kiitusi iga toidukorra ajal. Parim kompliment oli siiski see, kui tuldi lisaportsu juurde küsima ja seda mitte vaid seetõttu, et kõht tühjaks jäi. Paraku kurtsid sööjad lõpupoole, et nad ei jõua enam süüa – niivõrd külluslik oli pakutu. Tuli ka teistsuguseid kommentaare, mis naeratuse huulile tõid, näiteks – „Kui kokk on ennast ilusaks söönud, siis on ju kõik korras“.

Huvitav oli jälgida välismaalaste reaktsioone toitude suhtes – soomlaste lemmik oli seljanka, nemad võtsid kõiki lisandeid – hapukoort, oliive ja sidruniviile. Lisaks olid üle lahe hõimlased väga hästi kursis, mida kujutab endast Põltsamaa kange sinep. Ameeriklased rõõmustasid mulgipudru juurde käivate sardellide üle – „Oo, yes, hot dogs!“.

Kui Eesti mehed, nähes küüslauguleibasid, tõid kuuldavale rõõmuhõiskeid, siis ameeriklased suhtusid nendesse ettevaatlikult, kuid lõpuks küsisid taluvõid juurde ja lasid küüslauguleibadel sellega hea maitsta. Üsna mitmed taanlased ja rootslased palusid endale panna vaid pooliku portsjoni ja rohkem salatit.

Osad Eesti mehed käisid uurimas, kuidas ühte või teist toitu valmistada ja lubasid oma naised ka välikoka kursustele saata. Ajateenijad ei öelnud ära lisaportsust magustoidust, kui köögis kippus seda üle jääma. Huvitav oli see, et ka selle kuumaga joodi kohvi iga kell, ka öösiti ja seega tuli termost tihti täita. Ohjeldamatult joodi morssi, mis polnud muidugi ka mingi ime, arvestades ilmastikutingimusi.

Välikokkade igapäevasteks kaaslasteks olid herilased ja sipelgad. Herilased leppisid hommikupudru-moosi nosimisega ja väga inimeste kallale ei kippunud, mõned erandid välja arvatud. Sipelgad olid sedasorti, kes ei hammustanud, aga telgis ööbijatele tegid need väiksed tegelased elu huvitavaks.

Vaatamata sellele, et paljud kursuslased olid ise pikaajalise toitlustamise-kogemusega, tuli ette ka olukordi, kus esmakordselt puututi kokku näiteks gaasigrilli, katla kütmise või isegi loomaliha vasardamisega. Seega andis välikoka kursuse praktika hindamatu kogemuse, seda enam, et kõik olid üksteise suhtes äärmiselt abivalmid. Kogemust lisas kindlasti ka töökorraldus, kus iga toidukorra ajal vahetusid köögis vajalikud rollid – igaüks sai olla peakokk, nõudepesija, katlakütja või toidujagaja. Kui ka keegi tundis ennast mingis rollis ebakindlana, siis kaaslaste toetusel õnnestusid kõik toidukorrad.

Juhendajad olid pidevalt kursuslaste kõrval, lüües vajadusel käed tööle külge. Eda jäi meelde sellega, et istus rätsepaistes kuskil pingi nurga peal lapates omi pabereid kaustades. Maire vudis asjaliku siilikesena mööda kööki ringi, küll põrandat pühkides, küll juurikaid puhastades, küll välikatelde tuhasahtleid tühjendades. Tihti ajas ta kursuslased puhkama, kuid  jäi ise kööki toimetama.

Krista omapäraks oli see, et kui keegi vormis mees hõikas triibulise lindi tagant kööki „Sierra“ või muu taolise parooli, krapsas tulijuukseline laopidaja püsti ja lidus metsas olijatele valmis pandud kuivtoidupakikesi tooma. Tegemist oli ikkagi luurevõistlusega, seega kokkulepitud paroolid olid igati asjakohased ka köögis. Samuti jagas Krista hiljaks jäänud sööma tulijatele toitu välja, kui kursuslaste grupid parasjagu tagasiside koosolekut pidasid. Need koosolekud toimusid iga söögikorra lõpus ja lisaks oli iga päeva lõpus ühine koosolek kursuse ülemaga, kus kõik said oma hingele kogunenud mured ära rääkida. Enamasti jagus siiski teineteisele kiidusõnu.

Kui üldiselt olid söögiajad rangelt paika pandud ja aegadest peeti ka kinni, tuli ikka ette olukordi, kus toidupoolist küsiti söögiaja vahepeal. Kui paari võileiva tegemine ei olnud probleemiks, siis näiteks suurema koguse kooreklopsi tund aega varem valmis saamise nimel läks ikka kõvaks siblimiseks. Samas ei tekkinud terve nädala jooksul olukorda, kus sööjad poleks oma toidukorda õigeaegselt kätte saanud. Mariana sõnul oli erakordne ka see, et ühtegi toitu ei keeratud totaalselt kihva, mida õppimise käigus vahest ikka pidi juhtuma.

Neljandal päeval toimus ametlik välikoka kursuse pidulik lõpetamine, Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming andis isiklikult kõikidele kätte välikoka tunnistused. Lisaks oli uhke tunne saada Kaitseliidu ülemalt tänukirja „...eduka ning silmapaistva kohustuse täitmise eest luurevõistlusel...“. Kuigi tunnistused ja tunnustused olid käes, jätkus töö täie hooga kuni laupäevani, kui lisaks söögi valmistamisele sai kokku pakitud kogu varustus ja pühitud-küüritud väliköögi territoorium.

Kursuse lõppedes jäi südamesse kindlustunne, et välikokk on igati väärikas ja ülivajalik, sest näljasest mehest pole võitlejat. Pitka retke jäävad meenutama nimelised põlled ja termosed ning retke signatuuridega T-särgid ja fliisid. Esemetest siiski olulisemad on mälestused kaaslastest, kellega nuga-noa kõrval sai kümnete kilode viisi toiduaineid hakitud ja teadmine, et Eestimaa erinevates otsades on kamp välikokkasid, kelle peale saab iga kell kindel olla. Kui kellelgi on kahtlus, kas tasub ette võtta välikoka kursus, siis osalejana soovitan soojalt – raskused on ületamiseks ja positiivseid emotsioone jätkub kindlasti kauemaks!