Väike kogukond hoiab kokku, seda oli tunda!

Koluvere külaseltsi liige Galina võttis Risti jaoskonna esinaisega ühendust. Küsimustega, kas naiskodukaitsjad oleksid nõus tulema rääkima oma tegemistest. Võeti paar päeva mõtlemisaega. Jumal tänatud, et Risti naised „ Jah“ ütlesid! Kohe varsti saad teda miks …????

Kui me Ristilt valmis supiga kohale jõudsime, oli Seltsimaja õu täis sagimist. Toekas sõdurisupp maitseb ka palaval suvepäeval hästi. Sööjaid jagus ja jagus ka kiidusõnu kokale! Naised olid ettevalmistanud „Memoriin“ mängu, mis koosnes kahekümne viiest asjast. Kutse sellele mängule tegime täiskasvanutele. Meie rõõmuks tulid julgelt kampa Koluveres elavad sõjapõgenikud. Maapinnale laotatud asju sai vaadata täpselt minuti. Aja möödudes, kirjutasid mängus osalejad kahe minuti jooksul nähtud asjad paberile üles. Võitjate kolmikuks olid kõik ukrainlannad. Väiksed meened mängu võidu puhul valmistasid rõõmu. Seda oli silmaga näha …

Näomaalimise ja sädeleva keha tattoo järjekord venis lastel pikaks. Kõik jõudsid oma korra ära oodata ilma, et jonn üles kiskus. Muidugi järjekorra ootamist leevendas kommide pugimine. Kerli rääkis lastele matkatarkustest, tuleohutusest, näitas õpetlike nippe, kuidas kasutada priimust ning tulepulka. Prooviti tulepulgast säde kätte saada. Seekord oli seda turvaline teha, sest Päästeamet kohe selja taga toimingut jälgimas.

Rõngaste viskevõistlusel oli vaja täpset kätt. Murule sätitud maiustus või mullitaja on sinu kui rõnga ümber viskad! Mäng tekitas lastes hasarti. Kolm ebaõnnestunud viset andis taaskord võimaluse minna rivi lõppu. Nii tehti mitmeid, mitmeid kordi kuni polnud enam ühtegi alla meetrist last, kes poleks saanud maiustust.

Kohal olid ka Risti Päästekomando ja Laukna pääste vabatahtlikud. Lastel oli uudistamist palju. Roniti autode kabiini, katusele … Suurepärane võimalus oli selga ajada kogu päästevarustus, mis kaalus kokku üle kahekümne viie kilo. Lapsed muidugi kadusid riietesse.

Ma olen nii õnnelik, et otsustasin vabatahtlikuna minna Risti naistele seltsiks. Täitsin avalike suhete esindajana rolli ringkonnas. Kasutasin võimalust perepäeva korraldaja Galinaga teha väike vestlus. Jutu käigus selgus, et tema juured on Ukrainas. Galina kolis Eestisse 1992 aastal, mil oli käibele tulnud Eesti kroon. Mäletab väga selgelt, kuidas ema Ukrainasse koju käima tulles, näidates Tammsaare Vargamäe pildiga rohelist rahakupüüri. Vestlus läks praegusele olukorrale Ukrainas. Niisked silmad suunatud aknale vaikisime me mõlemad mõned minutid. Ta lisas, et ema sai tõuke Eestisse tööle ja elama asumiseks Tšernobõli katastroofist. Ukraina on tema sünnimaa, Eestis on tema ja pere kodu. Ta on nelja lapse ema, neist vanuselt teine on kodutütar. Galinal on olnud ammune unistus liituda Naiskodukaitsega, aga pole julgenud seda sammu astuda. Täna ma saan taas öelda, et plaane tasub teha! Aasta alguses seatud lühemad, kaugemad, ja pikemaajalised eesmärgid liiguvad nagu iseenesest pusletükkidena kokku. Üheks eesmärgiks on luua ringkonda uus jaoskond– Kullamaale. Tundub, et ka Galina astub nüüd julgema sammu edasi. Panime viljakale pinnale jõudsalt  seemne kasvama.  Ja, kes teab äkki järgmisel aastal on Kullamaa jaoskonna naiskodukaitsjad perepäeval asjatamas. Uskuma ja unistama peab!