Vaatlejana võsas ehk SIBUL naistel pisaraid voolama ei pannud

Naiskodukaitsjad Merle Kallemaa ja Kadri Limberg jõudsid oma vaatluspunkti reede õhtul 22.00. Kõik oli tore hetkeni, mil nad avastasid, et on kahekesi raske varustusega keset pimedat maanteed. Mis edasi?

Kaugusest lähenesid tuled – naised hüppasid kogu oma varustusega kraavi. Auto möödus ja paistis, et neid ei märgatud. Hullem lugu oli sealt kraavist püsti saamisega. Siiski said nad ennast koos varustusega kraavist üles veetud ning hiilisid esimeste suurte puude ja põõsaste varju. Nüüd järgnes vaatluskoha valik. Väike vaidlus ja seejärel sättisid naised ennast sisse. Ärevus ja elevus hinges, et mis saama hakkab. Paari esimese tunniga oli selge – tegemist saab olema lihtsalt ühe suure ootamisega. 

Sidekontroll! Sidet staabiga pole – õigemini on vaid suur sahin eetris. Siinkohal jõudis vaatlejatele kohale teadmine, et nad on täiesti omapead ja infosulus. Ainus lahendus oli mobiiltelefon.

Naised magasid vaheldumisi ja pidasid vapralt vahti, tehes ennast iga mööduva auto tulekumas pisikeseks täpikeseks. Öö varjus tundus iga suurem tuuleiil või oksaragin läheneva vaenlase armeena. Hakkas koitma, päike tõusis ja udu vajus. Sügisene rõskus hakkas kangeks muutunud kontide vahele pugema ja lamamisest lõid küljed tuld. Süüa ei juletud, sest iga krabinaga oleks võinud vastasele reeta enda asukoha. Nii nad seal istusid või õigemini pikutasid magamiskotis, mille peal ja ees varju pakkuv kattevõrk.

Ja siis kella 8 paiku hommikul nad tulid – otse naiste eest umbes viie meetri kauguselt möödusid vastase võitlejad. Rahulikul sammul, kümnemeetriste vahedega üksteise järel. Vaatlejad kivistusid, unustades hingamise. Tagantjärele mõeldes kadusid sel hetkel ära isegi neid pikki tunde tüüdanud sääseparved. Vaatlejad loendasid vastaseid. 25 juurde jõudes saadeti staapi igaks juhuks sõnum – juhuks kui keegi peaks neid sealt põõsast avastama, siis on vähemalt osa infost edastatud. Kuid vastaseid muudkui tuli …36, 37, 38. Ja kõik. Adrenaliin oli laes. 6-linerit saates värisesid vaatlejate käed, kuid keegi neid ei avastanud. 

Mõne aja pärast said vaatlejad käsu panna vaatluspunkt üles uues asukohas. Pakiti asjad ja peideti end jälle võssa kattevõrk ette, mugavad positsioonid sisse. Kaugusest kuuldus juba tulistamist. Umbes 30 minuti jooksul oli kõik vaikne. Ja taas hakkasid neist mööduma vastase võitlejad – seekord rahulolevatena ja muljetades. Liikusid vastupidises suunas – tagasi oma paiknemisalale. Nüüd oli neid küll vähem ja nad liikusid väiksemates gruppides ja siis said naised teada, et nende staap on „hävitatud“ ja nad peavad liituma oma üksusega. Merle ja Kadri pidid tegema vaid pooletunnise matka, mis polnud aga just jalutuskäik pargis. Need rakmed, see seljakott, see relv ja see kattevõrk kaenlas ja see võsa ja see soine maa. Ühesõnaga, tore oli lõpuks kohale jõuda.

Laupäeva hilisõhtul müttab naiskodukaitsja Laura Jõgisoo koos oma kaaslastega Emajõe äärses võsas, et leida sobilik ööbimiskoht. Tema jaoks on SIBUL 2020 juba teine suurõppus. Formeerimiskeskuse vastuvõtujao grupipealiku ülesandeid täitva Laura ülesandeks oli seekordsel õppusel vaatlemine.

Koos Lauraga mehitasid vaatlusposti kaitseliitlane Gerly Annok ja juba meile tuttav Merle, kes eelmisel ööl oli vaatluspostil Kardla baasi lähedal. Naistele näidatakse pimedas kätte vaatluspunkti asukoht ja paarikümne meetri kaugusele vaatluspunktist sätivad nad ennast ka ööbima, et siis kell 6 vaatlema asuda.

„Suureks väljakutseks oligi pilkases pimeduses vaatlusposti püstitamine, ööbimiseks sobiva aseme leidmine, samal ajal koguaeg lootes, et äkki ometi ei hakka sadama enne, kui varjualuse püsti saab. Seekord vedas ja mõlemal ööl sai telkmantel piisava oskusega püstitatud, et järgmisel hommikul ei pidanud lombis ärkama,“ rääkis Laura. Kui olmemured kõrvale jätta, siis vaatlus oli Laura jaoks kindlasti üks põnevamaid ülesandeid. „Vaatluse puhul on väga palju ruumi ka kujutlusvõimel - kas see murduva oksa hääl võib olla vaenlane või lihtsalt mõne metsloomakese liikumise tagajärg. Eriti läheb fantaasia oma teed öiste valvete ajal, kus nii mõnigi kord lööb süda kiiremini kui ta peaks,“ rääkis Laura.

„Suur oli ka rõõmutunne, kui oled ennast nii hästi ära peitnud, et vastane sind ei näe, aga sina näed teda nagu peopesa peal. Omaette kunst on sellest ka teatada oma kaaslastele, eriti kui side kipub tõrkuma. Siiski said kõik sõnumid edastatud ja ma usun, et vastaspoolele ka veidi väljakutset pakutud.“ 

Merle Kallemaa sõnul ümbritses neid nii tihe võsa, et polnud võimalik leida isegi lagedamat kohta, kuhu telkmantel püsti tõmmata. Naised ragistasid siis natuke ja said endale magamiskohad valmis tehtud. Merle jaoks oli see esimene öö elus lageda taeva all veeta. „Algul polnud väga vigagi, värske õhk ja soe magamiskott, aga öösel hakkas sadama paduvihma,“ rääkis Merle tagantjärele. Oma kogenematuse tõttu oli ta ühe vihmamantli vaia veidi halvasti pannud, mistõttu ärkas öösel selle peale, et magamiskott oli ühest küljest läbimärg. „Korraks tekkis ahastus – pimedas metsas, paduvihmas, külm, läbiligunenud magamiskott. Võtsin ennast kokku, et hommikuni tuleb kuidagi üle elada. Toppisin saapad ja viimased kuivad riided endaga koos magamiskotti. Sättisin telkmantli paremini, hoides ühte otsa pika kaikaga kuidagi pinge all. Varsti läks kuidagi soojemaks, enam vett külje alla ei jooksnud ja magamiskott hakkas kehasoojusega kuivama. Vihm lakkas. Uinusin. Ärkasin selle peale, et keegi metsloom mälus ja nätsutas midagi läheduses. Üritasin sahistada ja teda kuidagi hirmutada. Õnnestus, minema ta vähemalt läks,“ meenutas ta mitte just kõige mugavamat ööd. 

Naised ärkasid varahommikul ja suundusid vaatluspostile, kus nad olid kolm ja pool tundi taas ühes asendis. Jalad surnud, küljed valusad... Vastane tuli üle Emajõe paatidega.

Vaatlejad olid piisavalt kaugel, ilma binokli abita ei oleks sealt midagi näha olnud. Naised andsid nõutud info edasi – kes, kui palju ja kust suunast liigub. Sellega oli nende „töö“ tehtud. Veidi aja pärast tuli nende vaatlusposti jaoks ENDEX. Neile tuldi järgi ja viidi staapi, kus täitusid lõpuks unistused soojast kohvist...