Üks tehtud, aga neli veel minna

Esialgu on keeruline aduda, mis selle mõiste taga on, kuid tegelikult  on siia koondatud põhilised ohuallikad, mis igapäevaelus ja kriisisituatsioonides võivad ette tulla. Paljudega neist oleme oma elu jooksul ka kokku puutunud.

Õppes käsitletud teemad: üldised juhised hädaolukorras orienteerumiseks, kodu ja varaga seotud teemad, tuleohutusega seotud teemad, enesekaitse nii füüsilises kui ka tänapäeval üha olulisemaks muutunud infokeskkonnas, ohutusreeglid looduses, reeglid relvakonfliktis ja hübriidsõjas toimetulekuks  ning üldised regulatsioonist, millest lähtuvad ametkonnad ja kuidas on jaotatudvastutusalad näiteks ministeeriumite vahel. 

Õpe viidi läbi  kolmes osas: e-õpe, Zoom koosolekud ning praktiline õppepäev Jõgeva malevas. Üldjoontes võib öelda, et selle mooduli eesmärk on õpetada meid reaalses elus ära tundma ohuolukordi ning nendega  toime tulema nii, et ei tekiks paanikat ja oleks segadust võimalikult vähe. Eks naiskodukaitse üks eesmärke (mille olen hetkel enda jaoks just välja noppinud, on), et oleksime valmis ja saaksime ise hakkama, selmet oodata riigiabi või tekitada paanikat seal, kus tegelikult on vaja tegelda inimestega, kes tõesti vajavad abi ja toetust.  Ning kui me teeme endale asjad kohe väga hästi selgeks, on meil võimalus asuda ka ise appi ja kergendada vastavate ametkondade tööd.

Tulles tagasi õppe ülesehituse juurde, siis kuna see oli kolmes erinevas etapis,  oli  see mitmekesine ja huvitav. Koroonaaeg on loonud meile kõik e-õppe võimalused, seega on väga mugav oma kodus osaleda. Kuid ma ei vähendaks füüsiliste  kohtumiste osatähtsust, eriti noorel liikmel, kellele pole veel tuttavaid ja võibolla on keeruline läbi ekraani aktiivselt osaleda aruteludes. Seetõttu ootasin eriliselt ühist väljasõitu Jõgeva malevasse praktilisele õppepäevale. Nagu eelmisest postitustes tuli välja, on just käed-ise-külge minu tugevaim pool.

Mineku planeerisime ühiselt ja on väga lahe leida eest inimesi, keda oled harjunud nägema võib-olla teistes situatsioonides ja hoopis teises valdkonnas. Ja kui seltskonda satub veel mõni lõuapoolik, siis on kordaläinud päev garanteeritud. 

Jõgeva malevas ootas meid Päästeamet, kellega harjutasime läbi tulekustutamise nii pulberkustuti kui ka tuletekiga. Olen ju eelnevalt ka sellega küll kokku puutunud, aga aastatega muutuvad asjad palju – kustutid on muutunud kergemaks ja lihtsamaks, millised alarmsüsteemid saavad olla vaegkuuljatel jne. Ühesõnaga taaskord tõestus, et kui oled üks kord läbinud, siis see ei aita.  On vaja ajaga kaasas käia ja teadmisi uuendada.

Üllatus oli tõesti see, et tuletekiga toimetamine on väga kindel ja sisuliselt võib käe tule peale panna ning ei tunne midagi.

Teine pool päevast oli enesekaitse praktiline õpe. Tegime harjutusi, kuidas ennast haardest vabastada, kuidas hoida vaenlane endast eemal – näiteks ka kui oled juba maha kukkunud,  millise käeosaga oleks kõige efektiivsem ründavat lööki teha, kuidas pead kaitsta jne.

Minu jaoks oli uus teadmine, et rusikaid on targem taskus hoida kui just ei harjuta iga päev nukkide peal kätekõverdusi ning selle asemel tuleb hoopis kasutada käelava sisekülge, siis ei tee endale haiget ja jõud on suurem.

Harjutused ei olnud füüsiliselt rasked, sest enesekaitse on tegelikult hästi matemaatiline – kui sa tead, kuidas keha töötab, kui pöörata või käänata täpselt teadaolevas suunas, siis vastasel ei jäägi muud üle, kui sind vabastada. Seda kogeda, et tõesti nii töötab, oli väga äge. Nii palju kui naistega rääkisime, siis see on  õpe, mida oleks vaja läbida vähemalt kord aastas ja isegi täistööpäevana, et õpitud oskused kinnistuksid, sest ilmselt kui on päris olukord, ei ole aega mõelda, kuhupoole ma täpselt pööran või kuidas maastun. Need teadmised peavad saama osaks minust. Nüüdseks on laekunud meili peale ka tunnistus,  nii et “one is done  and four to go”.