Tulevased välikokad toitsid Pitka retkel korraga pooltuhat inimest

Tänavune Admiral Pitka luureretk möödus välikokkadel lõõskava päikese ja aurava katla seltsis. Karget meelt aitas hoida ohtrates kogustes värskendava vee tarbimine, toetav meeskond ning huumor. Nii pole ka imestada, et erksa vaimu hoidmiseks moodustasid osad instruktorid ja osalejad „ametiühingu“. Pöördumises kursuse ülemale nõudsid nad katla alla jahedamat tuld, päikse temperatuuri maha reguleerimist, Prisma jäätist ning laimi asemel laimuga Coca-Colat. Jõgeva ringkonna Naiskodukaitse instruktor ja viiendat aastat välikoka kursuse ülem Mariana Maasik sõnas, et Pitkal praktiseerinud tulevasi välikokkasid iseloomustab rahulikkus, lõbus meel ning ühtehoidmine. Samas tõdes Maasik, et kuum ilm nõudis ka oma lõivu. Praktika lõpuks oli meeskonnas viis vigastust, ent ükski polnud otseselt köögiga seotud. Kes jooksis telgivaia otsas, kes sai dušši all kuuma veega kõrvetada. Mariana sõnas, et tema komistas aga poes ostukäru otsa. Ilm oli nii palav, et telgis ei olnud võimalik magada. Osad ööbisid lageda taeva või varikatuse all. Tööd oli palju ja inimesed väsisid rutem. Töö käis köögis kahes rühmas. Üks grupp tegi hommiku- ja õhtusöögi ning teine grupp lõunasöögi ning järgmine päev vahetati töögraafikut. Mariana kinnitas, et tänu kokkuhoidvale meeskonnale ning arvukatele abilistele õnnestus kursus palavuse kiuste siiski hästi läbi viia. Nad said igale infokillule operatiivselt reageerida ning luurevõistlusel osalejate kõhutäie eest hoolitseda. 

Hääd toitu peab saama

Kursusel osalenud Katrin Saart Naiskodukaitse Tartu ringkonnast lausus, et praktika on olnud huvitav ning ta on uusi kogemusi saanud. „Ilm oli palav ja päevad pikad, näiteks lõunat valmistasime kaheksa tundi, see on täistööpäev,“ rääkis Katrin. Naisele meeldis ühistegemine ning mõnusa seltskonnaga köögis tegutsemine. Katrin märkis, et töö oli lihtsam, kui meeskonnas on mehed, kes aitasid neljakümneliitriseid katlaid tõsta. Kaheksateistkümneaastase kokanduskogemusega Anti Oks Alutaguse malevast tunnistas, et ta on kokkamisega küll aastaid sina peal, ent välikoka kursusel on ta esimest korda. „Sõdur peab metsas süüa saama ja kui ta kehva sööki saab, siis ta enam metsa vabatahtlikult ei tule,“ põhjendab Anti oma kokanduskirge. Mees muheles ning sõnas, et seni on ta küll head toitu teinud. Eriliseks maiuspalaks pidas ta Pitkal valmistatud makarone singi ja vahukoorega. Oma peakoka rollile väliköögis andis Anti hinnanguks – igati normaalne. „Söök sai valmis ja paanikat ei tekkinud,“ lisas ta.

Koos kuivtoidupakkidega oli välikööki tellitud 6000 inimese söök. „Enamasti tegime süüa kolm korda päevas. Kõige rohkem tuli korraga toita poolt tuhandet inimest,“ märkis Mariana Maasik. Kursuse ülema sõnul oli eriti hea tunne, kui Naiskodukaitse esinaine küsis, kas saaks enne rajale minekut sooja sööki. Ja sai, kogu toitlustuskord tõsteti tund varasemaks, et keegi ei peaks tühja kõhuga rajale minema. Mariana märkis, et see süsteem võiks ka edaspidi toimima jääda. Samuti tegi tal südame soojaks, kui vastutegevuse mehed küsisid metsas suuremat portsu – ikka oli võimalik abiks olla.

Selleks, et üldse õppusel välikööki kokkama pääseda, tuli õpilastel läbida neljanädalane e-kursus Kaitseväe e-õppe keskkonnas Ilias ning seejärel osaleda kompleksharjutusel. Seal valmistuti tööks suurõppuste väliköökides: õpiti menüüde koostamist, kalkulatsiooni, esmaabi, toiduvalmistamist ning tööjaotust. Marianale olid kursuse läbiviimisel abiks instruktorid ja laohoidjad Eda Leola, Krista Kiil, Krista Lillemäe, Heili Mets ja Aldin Köök. Ülejäänud kursuslasi ootab oktoobris ees praktika Kotkalennul. Viie aasta jooksul on Mariana juhendamisel kursuse lõpetanud 90 õppurit: 69 naiskodukaitsjat ja 21 kaitseliitlast, kelle seas on olnud kaks kompaniiveeblit ja üks ohvitser. Pitkal osalenud õpilastega on viie aastaga saja uue välikoka piir ületatud.  Kokku on 15 aasta jooksul välikoka tunnistus koos lisaga väljaantud 222.

Kestlik kursus

Naiskodukaitse esinaise asetäitjal Helen Allasel oli heameel tõdeda, et viieteistkümnendat aastat Naiskodukaitse poolt korraldatud kursus endiselt toimib ja et huvilisi jagub – Kaitseliidu liikmed tõesti tahavad välikoka kursusel osaleda. „Me väga väärtustame seda panust, mille välikokaks õppijad annavad. Kursus on jätkusuutlik ning muutub järjest paremaks. Hea meel on näha pärast pikka ja rasket tööd, et kursandid suudavad endiselt naeratada ja sõbralikud olla. Ja kui tuled ka viimasel päeval sööma, pakuvad nad naeratava näoga süüa – see teeb südame alt soojaks,“ rääkis Helen Allas. Tema sõnul peitub kursuse võlu šarmantsetes läbiviijates ning eriala atraktiivsuses. Kaitseliitlased näevad välikoka oskuste vajalikkust ja olulisust. „Mina olen harjunud, et väliköögis saab head toitu ja oleksin üllatunud, kui see tase kogu aeg ei tõuseks,“ lausus Allas. Ta teadis ka rääkida, et laagriplatsilt väljas olevad osalejad pingutavad, et bensiinijaamast ostetava kiire ampsu asemel ikka välikööki jõuda – sest seal saab alati hästi süüa.