Naiskodukaitse õppusel SIIL: pingutus kandis vilja

Võtsime eesmärgiks, et õppusel osaleks iga naiskodukaitsja, kel see vähegi võimalik. Nõnda tegid Naiskodukaitse instruktorid ja vabatahtlikud juhid tõsist tööd, suheldes iga üksiku liikmega, selgitades välja nende valmisoleku ülesandeid täita ning samas kaardistades võimalikud rakenduskohad.

 

Tagantjärele võime öelda, et pingutus kandis vilja. Õppusel osales üle 1700 naiskodukaitsja, mis on umbes 72% kõikidest tegevliikmetest. Kui võtta aga võrdlusaluseks need naiskodukaitsjad, kellega olime enne õppust arvestanud, siis tuli kohale praktiliselt 100%, äralangejaid sisuliselt polnud.

 

Naiskodukaitsjad osalesid õppusel Siil mitmesugustes rollides. Paljudel on Kaitseliidu struktuuris oma kindel ametikoht ja nemad olid ka õppusel oma üksuse koosseisus. Naiskodukaitsjad andsid tooni formeerijatena, staabiassistentidena ja toitlustajatena, ent tegelikult jagus meid igale poole.

 

Kiirreageerimisüksustes („rohelised“) oli väljas üle 100 naiskodukaitsja, „kollastes“ üksustes ja mitmesugustes administratiivsetes rollides aga üle 700. Lisaks jagus meie naisi kaitseväe ning piirivalve- ja politseiameti koosseisu.

 

Õppusele järgnenud aruandluses analüüsisime ka mitteosalemise põhjuseid. Umbes kolmandikuga õppusest kõrvale jäänud naistest ei saadud kontakti või nad ei vastanud, umbes 100 inimest elavad alaliselt või viibisid ajutiselt välismaal, sama paljud oli seotud tööülesannetega. Põhjustena toodi välja veel tervislik seisund, edasilükkamatud kohustused seoses õpingutega, sünnitustähtaeg jms. Igal juhul näitavad tulemused, et enamikul õppusele tulemata jäänuist oli selleks selge põhjus.

Eraldi ülesandena saime Kaitseliidu ülemalt juhise harjutada Kaitseliidu liikmete perede ja kohalike elanike evakueerimist.

 

Kui esialgu võtsime plaani üles seada vaid mõned evakuatsioonipunktid, siis lõpuks jõudsime selleni, et evakuatsiooniõppused toimusid kõikides Naiskodukaitse ringkondades, mõnes seati üles suisa 2 või 3 punkti. Kõikides punktides oli välja töötatud mängulegendid, miks on tarvis inimesi evakueerida, ja tegutseti vastavalt legendile: loodusõnnetusest kuni relvastatud konfliktini.

 

Et evakuatsiooni valdkond ei ole Eestis veel selgelt määratletud, oli meil üksjagu mõtlemist, mida ja kuidas teha. Lähtusime sellest, et meie ülesanne saab igal juhul olla peaasjalikult evakuatsioonipunkti ülesseadmine ja töös hoidmine. Inimeste ulatuslik evakueerimine ja kogunemispunktidesse transportimine jäi meie harjutatud osast seega välja, kuigi mõned meeskonnad rakendasid ka transpordifunktsiooni.

 

Laias laastus võib öelda, et Naiskodukaitse evakuatsiooniõppused täitsid kolme eesmärki. Kõigepealt oli rõhuasetus evakuatsioonimeeskonna kokkupanemisel ja kindlate protseduuride harjutamisel evakuatsioonipunktis: evakueeritavate suunamine, registreerimine ja informeerimine ning evakuatsioonipunkti logistiline tagamine, sh toitlustus, majutus, meditsiin.

 

Kuivõrd eri paigus olid evakuatsioonimeeskonnad erineva suurusega ja ka õppuse kestus ei olnud kõikjal ühepikkune, siis olid ka funktsioonid eri kohtades veidi erinevad. Igal juhul said kõik meeskonnad peamised asjad läbi harjutada ning hulgaliselt mõtteid, kuidas järgmisel korral kõike veelgi optimaalsemalt ja sujuvamalt korraldada.

 

Teiseks eesmärgiks oli pakkuda organiseeritud tegevust õppusel osalevate kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate lastele, et vanemad saaksid rahuliku südamega täita oma riigikaitselisi ülesandeid. Seda tegime kohtades, kus evakuatsioonilaager kestis 2 või 3 päeva. Tartu ringkonna evakuatsioonilaagris osalesid ka Siilile kaasatud politseinike lapsed. Tagasiside järgi olid lapsed äärmiselt rahul ning olid lisaks sportimisele ja meelelahutusele saanud mitmete tarvilike oskuste võrra rikkamaks.

 

Kolmandaks sõlmpunktiks oli eeldus, et inimeste aega ei tohi kuritarvitada. Ühelt poolt andsid kõik „evakueeritavad“ oma panuse sellesse, et evakuatsioonimeeskonnad said harjutada vajalikke protseduure, ent teisalt oli neil endil võimalik omandada elanikkonnakaitse teadmisi ja oskusi. Nõnda korraldati kõikides evakuatsioonipunktides töötubasid esmaabist, koduturvalisusest, vee- ja tuleohutusest, looduses liikumisest jne. Lisaks meie oma liikmetele olid loenguid ja praktilisi harjutusi läbi viimas koostööpartnerid päästeametist, politsei- ja piirivalveametist, maanteeametist, välisministeeriumist jne.

Mõnevõrra teistsugune oli evakuatsioonipunkti tegevus Pärnumaa ringkonnas, kus evakuatsioon korraldati koostöös politsei- ja piirivalveameti ning kohaliku omavalitsusega. Harjutati erinevate sihtgruppide vastuvõtmist, legendi kohaselt saabusid evakuatsioonipunkti lisaks kohalikele elanikele ka pagulased.

 

Mängiti läbi intsidente, kus evakueeritavate hulgas leidus välismaalastest perekond, dokumentideta isikuid, kojujäänud lemmikloomade pärast muretsev kodanik, terviserikkega inimene, ilma vanemateta lapsed jne. Töövõimelistele evakueeritutele anti täita mitmesuguseid ülesandeid.

 

Naiskodukaitse harjutas oma toiminguid: registreerimine, meditsiini- ja hingeabi, lastehoid jm. Politsei- ja piirivalveamet tegi isikutuvastamist, illegaalimenetlust ja varjupaigamenetlust. Nõnda saime väärtusliku kogemuse ka ametkondade koostööst võimalikus evakuatsiooniolukorras.

 

Evakuatsiooniõppuste läbiviijaiks olid peamiselt Naiskodukaitse vabatahtlikud, kelle kanda oli suuresti ka planeerimine ja ettevalmistus. Ülesannet raskendas see, et väga palju juhtnööre meil ees ei olnud, lähenesime teemale paljuski katse ja eksituse meetodil. Õnneks on Tartu ringkond juba paar evakuatsiooniõppust läbi viinud ja nemad said olla alustajatele teenäitajateks.

 

Evakuatsioonimeeskondade tagasisidest ilmneb, et kuigi teema oli täiesti uus ning tähelepanu vajavaid detaile palju, oli läbiviijate motivatsioon väga kõrge. Suudeti leida üksjagu õpikohti, mida järgmisel korral paremini teha ning kinnitati, et soovitakse valdkonda edasi arendada.

 

Tervikuna saame tõdeda, et õppus Siil pani Naiskodukaitse tõsiselt proovile, kuid saime väärikalt ja tulemuslikult hakkama. Saime võimaluse näidata, et meie osalusaktiivsus on äärmiselt kõrge ning naiskodukaitsjad on tõesti valmis saadud ülesandeid kohusetundlikult täitma.

Kuna kõikides punktides seekord päris kõiki funktsioone ei rakendatud, siis edaspidi tuleks ette anda osaeesmärgid, mis tuleb igal pool kindlasti täita.

 

Arendamist ja läbimõtlemist vajab evakuatsioonipunktide julgestamine.

 

Vaja on leida lahendused evakuatsioonipunktide varustamiseks (voodid, tekid, toit, esmaabitarbed jne). Kas soetada varud või leida koostööpartnerid, kes need vajalikul hetkel tagavad.

 

Protseduurid tuleb standardiseerida ning välja töötada evakuatsioonimeeskonna ühtne struktuur.