Triin Kravets - vormikandjate keskel kasvanud

Triinu esimene kokkupuude Kaitseliiduga oli umbes aastal 1992, kui tema karatetreener metsas „sõja“ korraldas . Noortele anti Narva maantee staabist pihku puidust automaadimaketid, ühiselt istuti bussi ja suunduti metsa vahele sõdima. Järgmisel aastal asus Triinu ema meditsiiniõena tööle Pärlselja piirivalve õppekeskuses. Nad elasid ühes majas ohvitseridega, kes siis olid Triinule vaid suured aukartustäratavad onud. Palju toredam oli ajateenijatega, kes Pipi Pikksuka eas pätakaga aeg-ajalt toimetada viitsisid.

Kümme aastat hiljem läks Triin tööle Kaitseliidu peastaabi kantseleisse, veel ühe aasta möödudes personaliosakonna arendus- ja koolitusjaoskonda. Aastal 2017, mil Triinul hakkas Kaitseliidus 14 aastat tööstaaži täituma, liikus ta edasi Sisekaitseakadeemiasse, sest kusagilt mujalt kui sisejulgeoleku valdkonnast olnuks teda ju imelik leida. „See lihtsalt on südamelähedane,“ õigustab Triin oma valikuid. Temalt küsitakse ikka, kas polnud raske pärast pikki aastaid seniselt töölt lahkuda. Vastuseid on ainult üks: „Oli muidugi, on siiani, sest oma tööd tegin väga hingega.“

Muudmoodi ei saagi, kui peas vasardab vaid mõte, kuidas ikka teha nii, et vabatahtlikul kaitseliitlasel parem oleks – tema pärast ju peastaabis tööl ollaksegi. Kuid Triin jääb optimistlikuks: ei saa kunagi välistada, et elu toob pärast mujal kogemuste omandamist vanasse kohta, aga juba uute mõtetega tagasi.

Meeste asjad naise käes

Sisekaitseakadeemias lõpetas Triin halduskorralduse eriala. Plaan just sinna kooli õppima asuda oli tal juba keskkoolis, kui tekkis soov politseinikuks saada. Väike ja väle, nagu ta oli, ei kahelnud Triin hetkegi oma suutlikkuses kehalisi katseid sooritada.

Kõhklust tekitas hoopis mõte, kas pole ikkagi imelik niimoodi meeste kampa minna. Samasugune mõtiskelu takistas tal ka autoremondilukksepaks õppida. „Mul on alati olnud mingi imelik moraalitunnetus ja võib-olla natukene valehäbi asjades, kus ei peaks olema,“ ütleb Triin, kes on poiste hulgas kasvanuna aastaid tundide viisi autode putitamist kõrvalt vahtinud. Vahel tundub talle, et ta teab mingitest asjadest ilmselt väga palju rohkem kui nii mõnigi teine naine: „Ma saan ikka kiiresti aru, kui stabilisaatori varras kolisema hakkab.“

Katteta lubadusi Triin ei anna ja pingutab, et lubadused täidetud saaksid, aga kui ta vähegi arvab, et suudab midagi ära teha, on tal raske „ei“ öelda. „Olen vist võtnud ampsu igast suutäiest selles Naiskodukaitse suures ja ülimalt mitmekesises pajas“. Eelmisel aastal pidi ta Kevadtormilt kodumalevasse tagasi tooma ühe katkise Iltise. Väikese sõiduauto slepis, roolis jalavigastusega EMO- kandidaat. Ega piduritega ka hästi olnud… Kuid viis tundi kestnud rahulik kulgemine viis elu esimese slepislohistamise eduka lõpuni. Kui vaja, saab kõik tehtud.

Olulised väärtused Kaitseliidus

Triin ütleb, et Kaitseliit on õpetanud teda märkama enda kõrval teisi, nägema lihtsuses peituvat jõudu. Kaitseliit seob inimesi, see on kui suur perekond, millest ta igapäevaselt hoolib ja pingutab, et sel perel oleks hea ja et ka temaga arvestataks.

„Ja milline loomevabadus – siit leiab ju igaüks oma,“ kiidab Triin organisatsiooni võimalusi pikas loetelus: saad ninapidi paberites tuulata, kogeda meeskonnatööd erinevates rollides, müdistada metsas telgiga ja telgita, õpetada ja õppida ohutushoidu, sidepidamist, meditsiini, noortega tegelemist, avalikke suhteid, kokkamist toas ja õues … See on lõputu jada! Iga kaitseliitlane on eriline ja samas nii teistega sarnane, sest eesmärk on ju kõigil üks, igaüks vaid läheneb sellele omamoodi.

Mitmekesine pada

Naiskodukaitses on Triin aastate jooksul jõudnud paljuga tegeleda. Ta on kaasa löönud sõjalis-sportlikel võistlustel, teinud paremaid ja halvemaid tulemusi laskmises, marssinud paraadil suvel ja talvel, kokanud ja vedanud sidekaablit, laskunud kõrgustest, esindanud ja planeerinud. Ise kirjeldab ta oma tegutsemist sõnadega: „Olen võtnud vist ampsu igast suutäiest selles Naiskodukaitse suures ja ülimalt mitmekesises pajas“.

Triinul on kodus sirgumas väike tütar. Sellest ajendatuna hakkas temas aastaid tagasi küpsema idee kodutütarde rühma vedamisest. Nii ongi ta viimastel aastatel Sadama rühma noortejuhina askeldanud ja tõdeb pärast iga üritust, et aeg noortega annab hindamatu motivatsiooni ja energialaengu.

„Tunnen pärast noortega koos veedetud hetki ennast alati veelgi nooremana,“ ütleb Triin, kes püüab olla hea kodutütarde juht ning samal ajal ka väärtuslik parem käsi ringkonna esinaisele. Ja hea kokk väliköögis. Ja ema. Ja personalitöötaja Sisekaitseakadeemias. Tundub, millist rolli ta parajasti ka ei esindaks, allahindlust ta selles ei tee.

Laiguline tee

Nii nagu Triin ise kasvas üles vormikandjate keskel, käies kaasas oma emaga, sillutab ta laigulist teed oma tütrele. Naiskodukaitses on ta valinud noortejuhi rolli, sest usub, et ka tema tütrest saab tulevikus tubli kodutütar. Triin on uhke, et on just sellise organisatsiooni liige.