Ka naine võib hea sõdur olla

8.-10. juunil toimus Naiskodukaitse Tallinna ringkonna sõdurioskuste baasväljaõpe, kus osales 21 naist. Selle aasta sõdurioskuste baasväljaõpe oli erakordne selle poolest, et sel aastal olid esmakordselt kõik instruktorid ainult naised – kes Naiskodukaitsest, kes Kaitseliidust, kes Kaitseväest.

Reede õhtul Planku jõudes olid kõigil vormid juba seljas. Kõigepealt usaldati meile relv (AK-4)! Paljudele meist oli see esimene kogemus automaati käes hoida, kuid mõnele üksikule oli see juba tuttav. Samuti anti klassiruumi jõudes kätte ka muu puuduolev varustus: rakmed, kiiver, katelok, telkmantel, „lebo“matt jm, mida õppe ajal vaja võis minna.

Esimesena saimegi kiire väljaõppe Kaitseväes kasutatavatest erinevatest relvadest, muuhulgas ka kuulipildujatest ja tankitõrje relvadest, millega tutvumine jäi siiski vaid Powerpointi-esitluse tasemele. Lisaks õpetati relva ohutust, relva lahti võtma ja kokku panema ning erinevaid automaadi osade nimetusi. Kui ohutustehnika oli selge, läksime õue ning saime väljaõppe, kuidas relva käes hoida ja kuidas relvaga liikuda – püsti, joostes relv õlal, relv käes, laskmisasendeid põlvelt, istudes, lamades ja palju muudki. Karmilt kõlasid instruktori sõnad, et järgnevate päevade jooksul peame relva hoidma kui oma kõige kallimat vara. Relva ei tohi jätta järelevalveta, vastasel juhul võib sellele kriminaalkaristus järgneda. Võtsime seda tõsiselt ning järgnevate päevade  jooksul oli relv meiega kaasas igal pool ja juhul, kui oli vaja relva juurest lahkuda, tuli see seniks lahingpaarilise kätte usaldada.

Teine päev algas hommikusöögiga, mille toitlustusgrupp oli meile ette valmistanud. Kuna laupäeval toimus toitlustusgrupi baasväljaõppe praktika osa, oli meil laupäeval tagatud nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök otse katlast.

Pärast seda, kui kõhud olid hommikusöögist täis saanud, algas loeng varustusest, ja saime põhjaliku ülevaate. Neile, kellel oli organisatsiooni baasväljaõppe moodul läbitud, tuli palju tuttavat ette, kuid kordamine on tarkuse ema ning jällegi kõlasid sõnad, millesse tuleb tõsiselt suhtuda. Vorm on meie visiitkaart ning vormis olles esindame organisatsiooni. Instruktor tegi meile ka praktilise tunnikontrolli, kus pidime arvama, mis on „pildil“ valesti, kui instruktor nurga tagant, juuksed lahti, huuled värvitud, müts viltu ja kõikvõimalikud muud detailid ebakorrektselt olid. See tekitas klassis palju nalja, kuigi tegelikult on asi naljast kaugel, sest just väikeste detailide vastu eksitakse tihti.

Väga põnev oli kuulata ka seda, kuidas seljakotti pakkida – põhiline on, et teaksid ise, kus midagi asub, et kiirustades või pimedas vajalik asi kiiresti üles leida. Mõned nipid, mis pole alati varustuse nimekirjas, kuid on hea kaasa võtta: hügieeniline huulepulk, sest metsas lähevad huuled kiirelt kuivaks, väike peegel kamuflaaži tegemiseks ning et WC-paber pakkida patrullkotti, sest see on siis alati kaasas ega pea telki jooksma, kui vaja läheb.

Mõtle, vajuta, räägi!

Edasi õppisime sidet ja selle võimalusi. Saime teada, et side jaguneb mitmeks erinevaks alaliigiks, nt raadioside, heliline side ja nähtav side. Meile näidati erinevaid raadiosideaparaate, mida õppustel võib kohata – näiteks oli väga huvitav tutvuda SEM70-ga, mis nägi välja nagu pika antenniga seljakott. Samuti saime teada, et handsfree oli olemas juba 1937.a, kui võeti kasutusele välitelefon M-37, mida kasutatakse senini ning millega saab rääkida kuni 20 km kaugusele. Pärast teooriat saime teha läbi harjutusi raadioside telefoniga ICOM, mille jooksul õppisime tähestikulise hääldamisega ütlema oma nime ja sõnumeid ning neid teistelt vastu võtma. Kui side tundus siiani minu kui algaja naiskodukaitsja jaoks suhteliselt tundmatu ja isegi igav, siis pärast seda loengut tekkis suur huvi just sellesse erialagruppi kuuluda.

Pärast õhtusööki jagunesime uuesti kaheks jaoks ning püstitasime kamba peale kaks jaotelki, tõime küttepuid ning saime kätte 24-tunni toidupakid, mis oli meie söök järgmiseks päevaks. Instruktorid andsid meile ülesanded ööseks – kummalgi jaol oli ülesandeks öö läbi kahekaupa mööda Plangu territooriumit patrullida, samal ajal kui kolmas telgis tuld valvas. Kuna samal ajal valitses Eestis erakordselt suur tuleoht, siis pidime tuletegemisel ja –hoidmisel äärmiselt valvsad olema. Suurt tuld ei tohtinud teha ega ahju „maasikaks“ kütta, aga tulel kuni kella neljani hommikul ära kustuda samuti ei lasknud. Valvete järjekorra leppisime ise kokku, millal keegi patrullib ja ahju valvab. Mõlemal jaol olid omad lähenemised. Esimene jagu otsustas, et territooriumi patrulli teeb iga paar kaks tundi järjest, kuid teine jagu otsustas teha ühe tunni kaupa, kuid see tähendas, et iga paar patrullis kaks korda öö jooksul.

Öösel meist keegi palju magada ei saanud, aga sõdurielu kord juba on selline. Tuleb kiita, et keegi meist ei virisenud. Instruktorid hoiatasid meid ka võimaliku öise häire eest ning näidati ette koht, kuhu iga sõdur peab telgist häire korral valvesse jooksma. Aga öö oli siiski rahulik ja vaenlane seekord meie laagrisse ei tunginud.

Viimane päev ja hommik

Viimane hommik algas laagri kokkupanekuga. Pakkisime telgid kokku ning seejärel valmistasime iseendile  piirituse ja kateloki abil söögi, mis oli väga huvitav kogemus. Piiritusega tuld tehes tuleb olla väga ettevaatlik ning siin oli jällegi omal kohal ohutustehnika ning see, mis järjekorras midagi teha, et ise või kõrval toimetav lahingpaariline põletada ei saaks.  Vesi läks oodatust kiiremini keema. Pakist leidsime müsli, kohvi, teed või kellel polnud pakis müslit ega putru, sõi hommikuks hoopis kanapastat. Tühja kõhuga maitses kõik hästi. Kuna kuivtoidupakid on sisu poolest erinevad, saab neid kokkuleppel omavahel vahetada ja nälga ei jää keegi. Ainult juhul, kui oled eridieedil (nt taimetoitlane või on sul mõne aine talumatus), tuleb sellest enne õppust kindlasti instruktoreid teavitada, et nad teaksid sellega arvestada.

Viimase päeva esimene loeng oli topograafiast, mida andis leitnant Triin Mets. Minu jaoks oli see teema kõige huvitavam. Olen alati tahtnud õppida kaarti lugema ja kompassi tundma ja nüüd oli selleks ideaalne võimalus. Instruktoril oli keeruline ülesanne meile  nelja  tunniga selgeks teha materjal, mida ta tavaliselt Kaitseväes sõduritele kaheksa tundi õpetab. Usun, et ta sai selle ülesandega hakkama, sest kõik küsimused said klassiruumis vastatud ja päeva lõpuks ei eksinud keegi ära.

Meeldis, et kogu teooria, mida me klaasiruumis õppisime, saime kohe ka reaalselt läbi proovida – kohe õue ja kaardid-kompass kätte. Niimoodi kinnistub õpitu kõige paremini. Harjutasime ka seda, kui palju aega maastikul kulub mingi etapi läbimiseks, kui pikk on iga sõduri individuaalne sammupaar, kui palju aega kulub kõndides, joostes varustusega ja varustuseta. Mõelda tuli asjade peale, millele tavaliselt matkates ei mõtle.

Ja jõudiski kätte lõpuharjutuse aeg

Meie grupist tuli moodustada kaks jagu, kuid jäime samadesse jaokoosseisudesse, nagu möödunud ööl telkidesse olime jaotunud. Esimeseks ülesandeks oli jaotelgi püstitamine. Lõpuharjutuste sooritamisel tekkis võistlusmoment, sest telgi püsti- ja kokkupanek käis aja peale. Harjutasime, kuidas häire korral kiiresti telgist välja saada. Vahepeal püüdsid instruktorid meie tegevust saboteerida, pannes proovile meie tähelepanelikkuse, kui üritasid relvasid ära näpata. Püüdsime rahu säilitada, et täisvarustuses palavaga keegi endale liiga ei teeks ega kokku kukuks – ja kõik jäid terveks. Pidevalt tuletati meelde, et tuleb vett juua ning tühja veepudeliga ringi kõndida ei lubatud.

Teise ülesandena tuli kaardilt leida meile öeldud koordinaatide punktid ning need kaardile märkida, et järgmist ülesannet sooritama minna. Selleks oli sõdurirada. Relvad jätsime maleva territooriumile ning suundusime Harku metsa. Jagude rajad algasid erinevatest otstest ning raja käigus tuli lahendada erinevaid ülesandeid ja olukordi, mida olime nädalavahetuse jooksul lahendama õppinud. Raja läbimise jooksul hoiti teise jaoga ühendust, anti NATO tähestiku abil edasi teateid ning uuriti ka niisama, kuidas teistel läheb.

Mul oli küll esialgu kerge ärevus selle raja läbimise ees, kuid nagu öeldakse: raske õppustel, kerge lahingus. Rajal oli mõnus meeskonnatunne ning mõlemal jaol oli suurepärane koostöö ja kõik sujus väga hästi. Esimese jaoga tuli kaasa ka Tallinna TV ning meid filmis raja läbimisel Eesti Kaitse Liit 100 saate autor Erik Boltowski. Nimetatud saatesari on pühendatud Eesti Kaitseliidu 100. aastapäevale.

Tagasi territooriumile jõudes toimus n-ö relvatundmise eksam, kus tuli teada erinevaid relva osasid. Lõpuks puhastasime hoolikalt instruktori valvsa silma all oma relvad, panime need kokku ja tagastasime lattu. Saime kätte tunnistused, olime väsinud, kuid rõõmsad ning jälle ühe kogemuse võrra rikkamad.

Vahvad ja kanged naised on need Naiskodukaitse sõdurid! 

--------

Kuna sõdurirajal ei teadnud keegi ühtegi laulu, mida võiks koos rütmis laulda, mõtlesin ma ühe ise välja:

Me kümnekesi tuleme
Plangu 4-a maalt,
meil jalas püksid laiguga,
ja kuub on vastav ka!

Nüüd metsas ringi marsime 
kümnekesi reas,
relvaks meil on automaat,
ja müts on sirgelt peas.

Me usume, et kindlasti
rõõmustame teid,
sest vaenlane on võidetud
ega ohusta enam meid.

Ei suutnud vastu hakata 
ega kuulata meid pealt,
sõjavangi võtsime 
kõik nad, rida-realt.

Me kümnekesi tuleme
Plangu 4 maalt,
meil jalas püksid laiguga,
ja kuub on vastav ka!

(Marit Viiding)