Tõelist sõpra tunned hädas

Mandri rahvas „sõudis“ laeva ja bussiga kohale juba reede õhtupimeduses, et hommikul värske ja puhanuna alustada pingelist 2-päevast õppust.   

Kursusel osalejad tulid kohale erinevate ootuste ja lootustega, kuid kindla  südames põleva sooviga olla parimal moel abiks, toeks ligimestele hädaolukorras. Meile võimaldati  saada uusi ja põnevaid kogemusi, kuidas kõige õigemini käituda olukorras, kus „õnnetus ei hüüa tulles“, vaid oled paratamatult kuidagimoodi selles osaline. Esimesest õppepäevast pool tutvusime psühhosotsiaalse esmaabi teoreetilise poolega. Siis aga jaotasime endid 3 liikmelistesse gruppidesse, et jätkata rollimängudega. Kõigil kursuslastel tuli ennast „sisse elada“ erinevatesse rollidesse: kord õnnetuses ohvrina ja psühhotrauma sees olijana, siis ohvri nõustajana ja lõpuks nõustamise protsessi jälgijana ja omapoolsete hinnangute andjana. Iga mängukord lõppes ühise aruteluga ja analüüsiga erinevate situatsioonide kohta, mida iga grupp mängis. Saime tunda, läbi elada erinevaid tundeid eri rollides ja et läbikukkumisehirm ja tunne eriti nõustaja rollis olles on täiesti normaalne ja lubatav ning vahel nii ongi, et abivajajat ei õnnestugi oluliselt aidata ja jääb siis ainult teadmine, et kõigest hoolimata andsin endast parima. Kõige olulisem on olla ise äärmiselt rahulik ja hea kuulaja, olla kohal siin ja praegu abivajaja jaoks, anda talle turvatunnet, et ta hakkaks enda seest leidma üles lahendusi kriisist väljatulekuks.

Õppepäevade lõppedes tõdesime, et õppijatena olime õppeprotsessi käigus äärmiselt tolerantsed üksteise suhtes ja situatsioonide käsitlemisel, sõbralikud,  mõistvad ja erinevaid rolle mängides väga pühendunud ja põhjalikud, mille tõttu omandasime kursuselt üle ootuste palju enam teadmisi ja kogemusi, kui võis eeldada. Sellise hea mulje meie kursusest tõi esile õppuse läbiviija Jana Ots.

Lõppkokkuvõtteks tõdesime väga selgelt: sellised me olemegi siin, NKK Lääne ringkonnas, üksteisele tõelised sõbrad, koos olles tolerantsed ja rõõmsalt tegusad, ühistel üritustel juba üksnes õlg-õla tundega üksteisele toeks olles kindla teadmisega, et raskustest läheme koos läbi kasvõi tulest, veest ja vasktorudest.