Sügise saabumist tervitamas ehk Akadeemiliste loodusretk

Päeva esimese üllatusena saime külamajas vaadata Saaremaa Muuseumi rändnäitust „Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh“. Selgus, et mõnel meist on kunagise Saaremaa raudteega lausa isiklikke seoseid.

Külamajaga tutvust tehes ei jõudnud me ära imestada, kui palju on ühel väikesel seltsil võimalik ära teha! Endises põhjalikult uuendatud mõisahoones on praegu imearmas (ja väga populaarne) lastehoid, raamatukogu ja kogukonnaköök. Pidusaal ootab veel pisut iluravi, aga erilist tähelepanu äratasid iga külaelaniku perenimega toolid. Selgus, et nimesiltide taga ongi toolide omanikud, kes need ise kohaliku mööblitootja käest soetanud. Väga vahva ettevõtmine.

Enne matka tegime veel kiirtutvuse meie nutiabilise ehk Navicupiga. Tegu on kõigile kättesaadava arvutiprogrammiga, mille abil on suhteliselt lihtne luua ise turismikaarte, matkaradu ja matkamänge. Meie matkarada oligi tehtud Navicupi abiga, nutitelefonide omanikud said ise leida tee matkaraja punktidesse ja kuna rada oli salvestatud võistluse formaadis, siis igas punktis vastata ka küsimusele (kas siis looduse, matkaohutuse või muul üldharival teemal).

Tegelikult oli meil matkamisele kaasatud ka väga oluline abistav inimfaktor ehk siis Pille õde Imbi, kes loodust ja kohalikku ajalugu väga hästi tundva inimesena täitis matkajuhi rolli.

Ja nii me siis läksimegi. Ilm oli imekena, tuul vahvalt tugev ja vihmapilved hoidsid meist kauge kaarega eemale. Metsküla kandis on võimalik näha ääretult mitmekesist loodust ja loodusega haakuvat inimtegevust: põlismetsa ohtrate seente ja marjadega, kunagist merepõhja luitevallidega, järve ja imekaunist liivaranda, paraku aga ka väga palju uuemaid ja vanemaid raiesmikke ... Olgu nimetatud vaid valik matkaraja (ca 8-9 km)„huvipunkte“: luuderohu (muuseas, hetkel õitsva) kasvukoht, mõisa lubjapõletusahju varemed, kivikülv, hobusepuu, tõrvapõletusahi, Tuhkana järv, supelrand jpm.

Kõndisime ja kuulasime Imbi lugusid loodusest ja kohalikust ajaloost. Tempo väga kiireks ei saanud minna, sest iga hetk oli rajal midagi uut: mõni põnev taim, huvitav söödav või mittesöödav mari, erikujuline puu või põõsas, rääkimata eriti rikkalikust seenevalikust. Tuhkana mererannal saime näha vägevaid laineid, pildi jaoks poseerides õnnestus Annelil jääda üheksanda laine „alla“. Kummikud täitusid hetkega ja suurem osa seeneämbri sisust alustas ujumist Hiiumaa suunas.

Külamajas ootasid meid Elleni valmistatud kiluvõileivad ja soe jook. Kohvilauas ühines meiega veel kohaliku külaelu eestvedaja Tiina. Saime kuulda tehtust ja edasistest plaanidest. Tänasime lahkeid vastuvõtjaid ja oligi aeg minna.

Oli tore päev kenade inimeste ja kauni kodumaa loodusega!