Senise teadmisega „Sebra, sebra, siin küülik“, ei olnud midagi teha

Ilma pikema jututa jagas  n-vbl Lauri Nälk meile kätte imepisikeses kirjas kaardid (õnn, et olid kaasa võetud +2,5 prillid), kompassid ning koordinaatide määramine läks täie hooga lahti. Kõik see oli väga põnev ja eluks vajalik.

Järgmisel hommikul sisenesime rohelistes rüüdes süngesse lasketiiru ja saime korrapealt aru, et nali ja naer on nüüd mõneks ajaks läbi. Tuli selg sirgu ajada ja käed taskust välja võtta ning igasugune mõttetu loba lõpetada - saime kätte võtta automaatrelva AK-4. Silmapilk oli selge, et siit me ei lahku enne, kui kõik tulirelva AK-4 puutuv on omandatud. Jäi üle vaid imetleda kpt Enno Teiteri põhjalikkust ja kannatlikkust meile teadmiste edasiandmisel. Vähemalt relva ohutuskontrolli oskab nüüd une pealt teha iga kursuslane. Kuue tunni pärast lahkusime raske südamega lasketiirust, sest pidime ju armsaks saanud AK-4 maha jätma, olles eelnevalt muidugi teostanud relva ohutuskontrolli.

Aga maja taga ootas see-eest midagi lõbusat! N-srs Oscari Moks oli kaasa võtnud meigitarbed ja hakkas ennast rohelise-pruunikirjuks värvima. See sobis talle väga hästi ja innustusime seda järele proovima. Õige pea ei tundnud enam keegi kedagi ära, sest olime ennast ka heinte ja okstega ehtinud ja meie keha ja vaim olid igati valmis edasisteks manöövriteks. Meist tehti pilti, kuid kuna maskeering oli nii osavalt tehtud, siis pildi peale jäi ainult Eesti loodus!

Ja nagu ikka, pill tuli pika ilu peale. Äreval meelel rivistusime taas koos püssidega kaskede alla, teostasime relva ohutuskontrolli, jagunesime lahingpaaridesse ning luurele! Nii me roomasimegi ennastsalgavalt, kasutades erinevaid stiile instruktori valvsa pilgu all. Ei aidanud siin härdad palved. Seda valu meenutab mudane vagu muidu nii rohelisel kasealleel. Päev oli erakordselt põnev olnud ja õhtust seljakoti näitlikku meisterlikku pakkimist vaatasime juba suhteliselt unisel pilgul.

Viimase päeva hommikul saabusime malevasse  juba natuke ebaleval sammul, sest eelmise marulise päeva õhtul olime kuulnud kedagi unistavalt ütlemas , et vaat alles homme tuleb teil alles üks tõeliselt põnev päev. Kõigepealt tutvustas n-srs Martin Link meid sideprotseduuridega. Selgus, et senise teadmisega, nagu „Sebra, sebra, siin küülik“, ei ole midagi teha ja tuli tunduvalt keerulisemaid väljendeid kasutama hakata. Nagu näiteks „Whiskey Bravo üks – siin Ööbik Ülle kolm – kuuldel“.

Päev päädis aga „maastikumänguga“, kus avanes võimalus kinnistada omandatud teadmisi ja oskusi kaunil Karula küla lähistel orienteerudes.

Teele asudes nimetasime oma lahingpaari kohe optimistlikult „Väledad Hirved“ ja tuiskasime nõtkel gasellisammul seiklustele vastu. Vallutasime kõik kontrollpunktid pea „puusalt tulistades“, aga kui lõpuks läbi võsa kahtlaselt kaua kahlates jõudsime välja Viljandi äärelinna, pidime tunnistama, et äkki peaks oma lahingpaari ümber nimetama tõe huvides  -  „Haledad Virved“.

Jõudnud lõpuks hingeldades finišisirgele, sooritasime veel viimase, nüüd juba loomulikult mõjuva roomamise koduses mudas ja … meid ootasid kohvi ja koogid.

Võib öelda, et sõdurbaasõppe läbimine andis õpetliku kogemuse, uusi teadmisi ja sõbralikud kaaslased! Aitäh vahvatele korraldajatele ja suurepärastele instruktoritele!