Sangpomm seljas, pajukassidel külas: Scoutsrännaku muljed

Trassi pikkuseks on võistluse juhendis toodud “umbes 30 km”, aga GPSi järgi ja ka kaardilt mõõdetuna siiski pigem 35 km. Talveunest tuli üles äratada ka seljakott, sest stardist finišisse peab kaasa vedama 15 kg raskust. Ise valid, kas ettenähtud koormuse annavad relv, raamatud ja sangpomm või lihtsalt liiv. Viimasega on muidugi see probleem, et kergem on väsimuse korral alla anda ning raskus teepervele jätta.

Rajale asus ligikaudu 1100 rändurit, kellel kõigil oma eesmärk – kas lihtsalt lõpuni vastu pidada või hoopis unistus kahe- ja pooletunnine rajarekord ära murda ja ajalukku see oma nimele kirjutada. Kui aga minna rahulikus tempos – sellises, et jõuad märgata pajukiisusid ja kunstiliselt härmatanud rohukõrsi ning vastata kaaslaste viktoriiniküsimustele –, on finišisse jõudmiseks aega kaheksa tundi.

Eelnevad talvekuud ja nädal-paar varem alanud kalendrikevad muudavad rada vastavalt oma võimetele – on olnud nii üsna talviseid kui ka peaaegu suviseid aastaid. Tänavu oli väga hea rada, sest päike oli asfaldilõigud juba puhtaks sulatanud ja ära kuivatanud ning eelnevad ööd olid porilombid ja märjad kohad kandva jääga kaanetanud. Kohati oli küll libe, aga märgadele sokkidele eelistan kindlasti pigem väikest liugu.

Scoutsrännak on võistlusmatk, mida võib teha täiesti üksinda, koos varem kokkulepitud või rajalt leitud seltskonnaga. Seepärast sobib see väga hästi ka neile, kel militaarspordiga varasemalt kokkupuudet pole, sest võistleja saab valida omale meelepärase tempo ja vajadusel kaasaskantavat raskust vähendada. Ka kontrollpunktides ei ole midagi keerulist ega erioskusi nõudvat, sest vee, tee ja kisselli joomine neid lihtsalt ei nõua. Siiski soovitan ise võileiva, banaani, šokolaadi, tee, vee ja plaastrid oma tarbeks kaasa võtta. Kui juba soovitamiseks läks, siis kindlasti peaks olema seljas selline kott, mida saab kinnitada ka rinna pealt ja puusade ümbert, et tinapommi raskus poleks ainult õlgadel. Korraks 15 kg tõsta pole see, mis seda mitmeid tunde seljas kaasas vedada.

Scoutsrännak toimus tänavu 15. korda. Tänavune Pakri poolsaare ring jääb viimaseks, sest selle retkega oma sünnipäeva tähistav Scoutspataljon kolib peagi ära Tapale. Õnneks on korraldajad lubanud, et ilus traditsioon jätkub nende uues kodukohas. Jääme ootama!

Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast osales sel aastal peaaegu kümme inimest. Uhkusega saan öelda, et nende hulgas oli ka rännaku "vorm 1" ("vorm 1" tähendab, et võistleja kannab välivormi, seljakotis 10 kg ja relv - Maris) naiste arvestuse parim Kärt Praks, ajaga ainult 3:56!

Kaasteeliste arvamusi ja elamusi

Kirstin: “Ma võin öelda nii palju, et kui õiged kaaslased on kõrval, siis on kõik võimalik. Ja täna (üks päev pärast rännakut - Maris) juba võib mõelda, et teeks veel - nüüd on parem ülevaade ja teaks, millele rohkem rõhku panna.”

Anneli: ”Öeldakse, et iga algus on raske. Väide ümber lükatud. Rännaku lõpp tundus ikka veidi raskem kui algus. Kissell oli magus, asfalt sile ning metsatee üllatavalt viisakas.”

Sille: “Võtsin rännakust esimest korda osa. Tuttavad jagunesid kaheks: ühed küsisid, miks ma seda teen, teised jällegi avaldasid tunnustust. Eesmärk oli endale tõestada, et suudan selle retke läbida. Eesmärk sai täidetud. Olin ennegi 30 km jalgsi orienteerunud, aga mitte sellise raskusega seljas. Rännaku esimene pool läks nagu lennates, viimase kilomeetriga oli aga kõvasti tahtejõudu tarvis. Võin öelda, et kõik Eesti naised on võimelised selle läbima, kui on vaid tahtmist.”

Kärt: “Sel aastal oli kuidagi eriti kiire hommik. Ma ei jõudnud seljakotti parajaks timmida ega otsustada, kas lähen liivaga või jõusaalist võetud ketastega. Samuti ei jõudnud ma jalgu korralikult kinni teipida. Aga see kõik oli vist isegi hea, sest muidu poleks sündinud naiste vorm ühe rajarekord. Igal juhul jätkus kogu see kiirustamine väikeste sörgilaadsete liigutustega ka rajal ja minu üllatus oli suur, kui mulle võitja karikas anti, sest rajal üks vana tuttav veel ergutas, et olen tubli ja hetkel teisel kohal. See esimene naine oli dressides ja tossudes võistleja ehk "vorm 2" ("vorm 2" tähendab, et võistleja riietus on vaba, seljakotis 15 kg - Maris) ning eriti õnnelik olin iseenda rekordi üle (see on viie Scoutsrännaku peale umbes poolteist tundi paranenud). Sellest veelgi  rõõmsam olen aga tõsiasja üle, et sain ühest oma ülemusest parema aja. Kes siis ei tahaks ülemust võita?”

Anu: “Osalesin Scoutsrännakul kolmandat korda ja nagu alati, jäin väga rahule. Loomulikult olin rahul sellega, et sain peaaegu kolmveerand tundi parema ajal kui eelmisel aastal ja üle tunni aja parema aja kui üle-eelmisel aastal.

Samas on väga oluline roll oma võimete proovilepanek üldiselt: kui paljud meist läbivad jala 15-kilose lisakoormusega tavaliselt 30 km päevas? See ei ole üldjuhul spordiklubi-treeninguga võrreldav. Tähtis on ka patriootlik aspekt: rännak kodumaa maastikul "laigulises" seltskonnas.

Iga kord saan ka targemaks, mida järgmisel korral paremini teha - seekordne tarkus on see, et 15 kilo tuleks ise kotti toppida kraamist, mis jaotuks ühtlaselt - liiv kipub ikka kuhugi kokku vajuma ja koormavam olema ning õlgu soonima. Ja peatuspunktides tuleks juua võimalikult palju - vedelikukaotus on päris suur ning kuigi jõin igas peatuspunktis mitu topsi vett ja muud pakutavat, tajusin alles järgmisel päeval, et kogu organism on nagu kuivatuspaber ning ajasin taastumiseks senisest kauem aega.

Tahaksin julgustada kõiki, kel jala käia meeldib, end Scoutsil proovile panema: mulle on alati meeldinud jala käia ning "Scoutsil osalesin" esmakordselt 42-aastasena ja ajad on järjest paremaks läinud.”